Markus Järvi: mis juhtub siis, kui endine vasall keerab USA-le selja?

Siis juhtub see, mida me oleme näinud USA eriteenistuste poolt kunstlikult esile kutsutud revolutsioonide käigus näiteks Liibüas ja Egiptuses, tõdeb Markus Järvi oma nädalakommentaaris.  

WikiLeaksi viimased paljastused USA suursaatkonna aktiivsest sekkumisest Eesti siseasjadesse kuuluvad paljuski kategooriasse “üllatusmoment puudub”.

Kes on vähegi mõttega jälginud igapäevaseid sündmusi Eestis ja maailmas, sellele on selge, et sekkumine oma vasallriikide sisepoliitikasse on USA diplomaatilise korpuse tavaline modus operandi.

Mis saab aga siis, kui mõni riik on mingil põhjusel triivinud angloameerika impeeriumi mõjuväljast kaugemale? Kui USA diplomaatia põrkub jäärapäiselt rahvuslikke huve kaitsvate poliitikate vastu, siis kutsutakse esile sünteetilised revolutsioonid globalistide suhtes tõrksate valitsuste kukutamiseks.

Kui USA eriteenistuste poolt rahastatud MTÜ-de ja NGO-de egiidi all tegutsevad elukutselised riigipöörajad tõrksat valitsust kukutavad ja rahvast ässitavad, asuvad samaaegselt tööle globalistide omanduses olevad meediakontsernid. Skeem on lihtne. Washingtoni poolt kontrollitud riigipöörajaid esitletakse kõikides suuremates väljaannetes spontaanselt tekkinud vabadusliikumisena, mis nõuab demokraatlikke õigusi ja kurjade türannide kukutamist. Meedia loob narratiivi ja avalik arvamus hakkab joonduma mässajate poolele.

Kukutatava riigi valitsust hakkab meedia järjepidevalt kutsuma režiimiks, millele pikitakse juurde sobivaid omadussõnu – terrorirežiim, diktaatorlik režiim jne. Sealjuures unustatakse metoodiliselt, et paljud nendest nn režiimidest olid kunagi USA enda poolt tekitatud või on vähemalt saanud omaaegses geopoliitilises olukorras Washingtoni placeti osaliseks. Olgu näitena mainitud kasvõi Hosni Mubaraki valitsus Egiptuses või Saddam Hussein Iraagis.

Niisiis, kuskil Süürias, Liibüas või Egiptuses käib kõva madin demokraatia ja läänelike väärtuste pärast. Peale baasnarratiivi juurutamist toob meedia nagu muuseas sisse küsimuse: aga kuidas reageerib sellele kõigele Vaba Maailm? Kas poleks aeg sekkuda ja aidata vabadusvõitlejaid nende demokraatlikes püüdlustes?

Kuna samal ajal võitlus ägeneb ja üleskihutatud masside vastu on agoonias valitsejad toonud tänavatele kas politsei eriüksused või sõjaväe, siis hakkab meediahüsteerias üles kihutatud lääne avalikule arvamusele tunduma üha enam, et USA ja NATO sõjaline sekkumine on sellises olukorras suisa moraalne kohustus.

Käima on läinud uus faas. Washington käib lahendusena välja sõjalise operatsiooni, mille strateegiline, taktikaline ja logistiline planeerimine kestab kuid, kui mitte aastaid, ning on pidanud alguse saama juba siis, kui sihtkohas polnud veel isegi algatatud sünteetilise revolutsiooni sündmusteahelat. “Lahendusega” tegeleti juba siis, kui probleemi ennast polnud veel valla päästetud.

Nii hakkavad tõrksate peade kohal lendama lahingudroonid ja pommitajad. Hukka saavad tsiviilisikud, kellest meedia ei pajata poole sõnagagi. Kaitstakse ju demokraatiat, edendatakse läänelikke väärtusi.

Kui maa on segi pommitatud, tõuseb tuhast demokraatia esimese õiena üks esmapilgul suhteliselt kummaline soov. Võrdsus, vabadus, vendlus, üleilmne rahu? Ei. Vabadusvõitlejate esimeste nõudmiste hulka kuulub tavaliselt riigi omanduses oleva keskpanga ja seal oleva kulla ulatamine kandikul globalistliku oligarhia õrna hoolitsusse.

Tundub kummaline? Üldsegi mitte. Kui arvestame sellega, kes algselt korraldasid ülestõusu ja kes “lahendusena” välja pakutud sõja, siis on NGO-de varjus tegutsevate professionaalsete riigipöörajate nõudmine igati loogiline. Ega te ju ometi ei arvanud, et Washington tõepolest kaitses kogu operatsiooni vältel läänelikke väärtusi ja inimõigusi, edendas demokraatiat ja rahvaste vahelist sõprust?

Igal juhul see, millega meie angloatlantilised liitlased – ehk meie poliitikute ja valitsejate tõelised isandad – on viimaste aastakümnete jooksul hakkama saanud, on jälestusväärne.

Mul pole hetkekski kahtlust, et kunagi, loodetavasti võimalikult pea, langevad maskid ka Washingtoni režiimi palgelt ja tulevikus räägime USA globalistide kuritegudest täpselt samamoodi, nagu tänapäeval räägime Hitleri ja Stalini omadest.

Siis asetub moraalsesse konteksti ka meie nn poliitiline eliit oma valikutes, oma tegudes ja tegematajätmistes.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.