Tatari tänava ja Pärnu maantee homourgastest turritab välja sallimatus, taustal vohamas toores misogüünia. Asi on nii tõsine, et Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaev Eesti Ekspress pidi sellest loo kirjutama. Oma tagasihoidliku sõna poetab sekka ka Objektiivi videokommentaator Markus Järvi.

Eesti Ekspressis ilmus lugu, mis räägib profaanidele Tallinna homoseksuaalse subkultuuri peidetud nüanssidest ja sellest, et seal pole omavaheline läbisaamine nii roosiline kui vikerkaarerahvas seda avalikult sooviks välja näidata.

Lugu räägib sellest, kuidas Tatari tänavast Tallinnas on saanud homourgaste epitsenter. Pahelisi asutusi loeb Ekspress kokku suisa kuus. Naiskülastajad ei pidavat aga paljudest Tatari asutustest lugu, kuna neid sinna lihtsalt sisse ei lasta.

Ekspressile räägib ärritunult anonüümne lesbi: “Näiteks geisauna kohta öeldi mulle, et naisi ei saa sinna ju lasta, kuna naised jäävad kohe rasedaks. Lisaks pole lesbidel sellist suhtumist, et kogu elu ongi üks kuradi pidu ja pillerkaar. Nendel tüüpidel on, ja nad on ka kohe esimesed, kes vinguvad, et mida te käite ja nõuate oma õigusi. Neil on p*hhui, kuna nende jaoks on kõik see lihtsalt seksinälg.”

Vihase lesbi väite kinnituseks toob Ekspress kirjelduse pahaendelise nimega lõbustusatutusest nimega Male Secrets.

“Tavalisel päeval on Male Secrets kvartali kõige robustsem peokoht. Fetišipeod, grupiseksipeod, videofilmid, kus tegutsevad enamjaolt ainult mehed – kõik, mida fantaasia suudab välja mõelda,” teab Ekspress pajatada.

No näete siis, nii käituvad ausad perekonnainimesed, kes vähemalt ajalehtede veergudel laiutavate persoonilugude järgi muud ei ihkagi kui seaduse silmis oma samasooline partner ausaks meheks või naiseks teha, teineteisel armsalt käest kinni hoida ja pühapäeviti pannkooke küpsetada. Selliste lugude valguses on aga selge, et kõik see on vaid suhkruvaap sootuks naturalistlikuma tegelikkuse varjamiseks. Tekib küsimus, mida peaksid taluma sellist elustiili harrastavasse nn homoperekonda lapsendatud lapsed?

Igal juhul on selge, et kui kriitikat homoseksuaalses subkultuuris levinud laaberdamise kohta oleks teinud mõni SAPTK esindaja, siis oleks vallandunud tavapärane laviin süüdistustega kõikvõimalikes foobiates ja putinismis veel pealekauba, lisaks sellele oleks kõlanud lause “Aga mida teie sellest teate?”

Tõepoolest, ei tea ega tahagi teada, ent kirjalikest allikatest, nagu käesolev Ekspress, tilgub ikka mõni huvitav infokild, mis viitab sellele, et homosaun pole vist ikka päris seesama, kus mehed laupäevaõhtul lihtsalt leili võtavad, külma õlle lahti korgivad ja maailma asju arutavad. Parandatagu mind, kui ma millestki valesti aru olen saanud.

Igal juhul, kui kriitikat teeb lesbiline naine, siis peaks justkui kõik tasakaalus olema.

Kuid olgem ausad – ühe meie ajastu järjekordse ebajumala ehk soolise võrdõiguslikkusega on Tatari tänaval asjad tõepoolest käest ära. Homobaaride klientuur on nimelt matemaatilistel alustel sooliselt tasakaalustamata ja sellisena annab tunnistust vohavast šovinismist. Siinkohal võime Ekspressi lesbilise infoallikaga vaid nõus olla.

Kui sotsialist Marianne Mikko saab oma sookvoodid läbi surutud, siis ootan huviga nende rakendamist eelpoolmainitud lokaalides. Homobaaride klientuurist peaksid sotsiaalministeeriumi määruse alusel moodustama vähemalt 48% naised. Sisse saavad mehed vaid kvoodi alusel ja need, kes üle jäävad, peavad tänaval ootama. Lesbikogukond pole nii arvukas, et kvoodi alusel piisavat tasakaalu pakkuda? Ei huvita. Hankige mingid muud naised, asetage baaripukile istuma, tehke dringid välja ja alles siis saate oma peo käima tõmmata.

Need olid killukesed meie ideoloogilisest absurdistanist, mida kunagi nimetati lääne kultuuriruumiks. Nii palju, kui ette näha on, tõotab iseenesega vastuolus oleva vasakliberalismi varasalv veel palju nalja pakkuda – ent seda vahetult enne kokkukukkumist, katastroofi ja kaost, mis saab olema kõigi tõenäosuste järgi naljast väga-väga kaugel.

Lõpuks üks tsitaat veel, mis laseb kooseluseaduse valedele ja mahhinatsioonidele rajatud läbisurumise paista sootuks uues ja üllatavas valguses.

Ühe geiklubi omanik teatab nimelt Ekspressile kasutades mitmuse vormi: “Meil on olemas oma püsisponsorid tuntud ettevõtjad ja poliitikud, kes aitavad geikogukonda, kuid ise ei avalikusta oma seksuaalsust”.

Mõista-mõista, mis see on, mis mõne poliitiku vasakliberaalse sallivusjutu taga tegelikult peitub?