Paavst Franciscus märtsis tühja Peetruse väljaku ees. Foto: Scanpix

Paavst Franciscuse tsiviilpartnerlust puudutavad väljaütlemised eile esilinastunud dokumentaalfilmis “Francesco” on otseses vastuolus kiriku kahe aastatuhande pikkuse õpetuse, traditsiooni ja neid ustavalt kajastavate dokumentidega, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.

Me poleks pidanud siia jõudma. Ent ometi, siin me oleme – mina ja teised tavalised ilmikud on sunnitud katoliku kiriku ülemkarjase, püha Peetruse aujärjel istuva Kristuse vikaari sõnu korrigeerima ja talle avalikult vastu astuma. Tavalise katoliiklasena pole mulle antud olukorras jäetud muud võimalust kui kõnelda ja kirjutada. Seda nõuab tõde.

“Kes sina üldse selline oled,” küsib mõni. Mitte keegi, vastan. “Oled sa paavstim paavstist endast?” Sellele küsimusele ma ei hakka isegi vastama.

Aga kiriku traditsioon, mille läte on Jeesus Kristus, mida on pühade apostlite kaudu kirikus edasi kantud ning mis on tavaliste ustavate üleloomuliku usu ja seda väljendava sensus fidei kaudu igas ajaloolises hetkes lihaks saanud, peab olema selgelt sõnastatud ja kõikidele arusaadavalt esile toodud. Nii on kohus.

Paavst Franciscuse väljaütlemised eile esilinastunud dokumentaalfilmis “Francesco” on otseses vastuolus kiriku kahe aastatuhande pikkuse õpetuse, traditsiooni ja neid ustavalt kajastavate kiriku õpetusameti viimaste dokumentidega. Seetõttu pole ime, et paavsti sõnad tõusid esiuudiseks kogu lääne meedias, mis haistis õhust revolutsioonilist hetke – esimest korda väljendas üks paavst toetust samasooliste tsiviilpartnerlusele.

“Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Keegi ei peaks olema välja tõugatud või selle tõttu õnnetuks tehtud,” tõdes paavst dokumentaalfilmis. “Mida me teha saame, on tsiviilpartnerluse seadus. See annab neile õigusliku katte. Olen seda toetanud,” jätkas ta.

Nagu kommenteeris paavsti väiteid peapiiskop Carlo Maria Viganò, ei pea selleks olema moraaliteoloogia ekspert, et tunnistada väljaütlemiste kiriku senisest õpetusest lahknevat iseloomu ja näha neis tõsist skandaali lugematutele ustavatele katoliiklastele.

Kiriku õpetuses ja praktikas ei ole kuni viimaste aegadeni käsitletud spetsiifiliselt samasooliste seksuaalse iseloomuga partnerlust. Homoseksuaalse akti näol oli ja on siiani kiriku hinnangul tegu loomuvastase pahe ja taeva poole karjuva surmapatuga, millel baseeruv partnerlus, veel vähem aga mehe ja naise abielu väliseid tunnuseid matkiv “homoabielu”, oleks mõeldamatu.

Kultuurirevolutsiooni edenedes ning samasooliste tsiviilpartnerluse ja sellele järgnenud “homoabielu” legaliseerimise laine käigus viimasel kahel-kolmel aastakümnel on kirik olnud sunnitud andma sellele protsessile omapoolse moraalse hinnangu.

Viimane kiriku õpetusameti dokument, mis seda teemat spetsiifiliselt käsitleb pärineb 3. juunist 2003 ning kannab nime “Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud”. Dokument kannab toonase usukongregatsiooni prefekti kardinal Joseph Ratzingeri allkirja, kellest mõne aasta pärast saab paavst Benedictus XVI.

Dokument on ühemõtteliselt selge ning ei jäta ruumi tõlgendusteks. “Situatsioonides, kus homoseksuaalseid liite seaduslikult tunnustatakse või kus neile on antud abielule kuuluv seaduslik staatus ja õigused, ollakse kohustatud [sellele] selgelt ja jõuliselt vastu astuma,” toonitab kiriku õpetusamet. Katoliiklane peab kiriku korralduse kohaselt “hoiduma mistahes formaalsest koostööst selliste rängalt ebaõiglaste seaduste vastuvõtmisel või rakendamisel, ning sedavõrd, kui see on võimalik, materiaalsest koostööst nende rakendamisel.”

Apelleerides loomuseaduslike ja usust tulenevatele argumentidele tuginedes abieluliiduga väliselt sarnaneva samasooliste tsiviilpartnerlusseaduse vastu, tõdeb usukongregatsioon: “On tõsi, et kõik katoliiklased on kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist, aga katoliiklikud poliitikud on kohustatud tegema seda erilisel moel, järgides oma vastutust poliitikutena.”

“Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele,” kirjutab usudoktriini kongregatsioon.

Kiriku õpetuse järgi peavad ühiskonnad lähtuma ühisest hüvest, mille üheks osaks on seadused, mis tunnistavad, edendavad ja kaitsevad abielu institutsiooni perekonna ja seeläbi ka ühiskonna alusena.

“Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast,” seisab õpetusameti dokumendi viimases lõigus.

Osaliselt ka nendest kaalutlustest lähtudes sai üle kaheksa aasta tagasi loodud katoliiklastest koosnev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis sel hetkel võttis tõsiselt kiriku üleskutset, mille järgi on kõik katoliiklased “kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist”.

On kahju, et väga paljud katoliiklased, eelkõige kiriku hierarhia ehk piiskoppide ja preestrite ridadest üle maailma, pole kutsele kaitsta ühiskonnas loomulikku perekonda ja selle aluseks olevat abielu, järgnenud. Paljuski katoliiklaste ning – pean seda jälle toonitama – kohalike kirikute hierarhia leiguse ja apaatia tulemusel on tänaseks mitmetes traditsionaalselt katoliiklikes maades, nagu Portugal, Hispaania ja Iirimaa, läbi surutud abielu ja perekonna tähendust moonutavad seadused.

Paavst Franciscuse seekordne väljaütlemine põhjustab tohutut kahju, kuid eelkõige mõjub see katastroofiliselt paavsti institutsiooni mainele. Kuigi antud fraasi näol pole tegu õpetusliku seisukohaga ning kiriku liikmeid ei seo sellisel tasandil õhku visatud repliigid rohkem kui paavsti hinnangud sellele, kumb Rooma kahest jalgpallimeeskonnast võidab omavahelise õhtuse matši, külvab paavst usklike seas segadust ja skandaali ning õõnestab avalikkuse silmis Peetruse ameti autoriteeti. Ühtlasi on kogu maailma liberaalsele meediale selge, et kui paavst avalikult kiriku õpetuse vastu välja astudes toetab üht antikristliku revolutsiooni peamistest dogmadest, on tegu katsega kõigutada kiriku õpetust tõsiselt võtvate ja nendest ühiskondlikus tegevuses lähtuvate konservatiivide sotsiaalset jalgealust.

Kuidas peaksid end tundma need arvukad kiriku traditsioonist kinni pidavad usklikud, kes on võtnud nõuks seista elu ja tervist mängu pannes oluliste ühiskondlike ideaalide kaitsel, mille juured ulatuvad Kristuse kiriku kahetuhandeaastasesse õpetusse? Kuidas peaksid tundma end sõdurid, kelle väejuhatus on kindralstaabi maha jätnud ja keda keskastme ohvitserid põlgliku muigega pealt vaatavad? Milline peaks olema nende motivatsioon edasi võidelda?

Ilmselt tunnevad paljud neist end samamoodi nagu Hiina ustavad katoliiklased, nähes, kuidas Vatikan tunnustab kommunistide poolt loodud riigikirikut. Aastakümnete jooksul olid nad iseenda, oma vanemate ja vanavanemate – auliste märtrite – elu hinnaga keeldunud tegemast koostööd kommunistliku partei poolt loodud võltskirikuga, mis kiitis heaks abordi ja kommunismi, üksnes selleks, et vaadata pealt, kuidas Vatikan paavst Franciscuse valitsemise ajal ja pedofiilist niiditõmbaja kardinal McCarricku osalusel annab Hiina võimude poolt loodud riigikirikule ametliku tunnustuse. Ilmselt tunnevad nad end samamoodi kui avalikult Vatikani Hiina-poliitikat kritiseerinud Hong Kongi emeriitpiiskop, kardinal Joseph Zen, kellel Hiina kommunistlik valitsus lubas mõned nädalad tagasi valitud päevadeks Vatikani külastamise eesmärgil riigist välja sõita, ent keda paavst kiirele graafikule viidates keeldus vastu võtmast.

Keset pimedust tasub aga meeles pidada seda, et miski tegelikult ju ei muutu. Kristus on sama eile, täna ja igavesti. Pühim Jumalaema Maarja on Maarjamaa kuninganna. Kiriku õpetus on muutumatu. Jah, me oleme sisenenud kiriku “vaimu pimedasse öösse”, milles Jumal näib vaikivat, ent oleme ausad, me ju teadsime seda juba ammu Neitsi Maarja ilmutusest Fatimas ja paljudest teistest lätetest. Kas tuleb meile midagi üllatusena? Nüüd on vaja seista, sest nii on kohus.

Jeruusalemma elanikud on vaikinud, kuid kuningas ei jää selle pärast tulemata.

Aeg on kividel kisendada.