Homoaktivistid ise on korduvalt tunnistanud, et nende taotluseks on meie laste indoktrineerimine. Häälekas nõue teha printsess Elsast lesbi on vaid üks järjekordne lahing selles kurnamissõjas. Võidavad need, kes leiavad oma hinges jõudu seista avalikult loomuseadusliku tõe eest ja tunnistada, et perekond rajaneb mehe ja naise abielul, pasundagu kasvõi kõik maailma fanfaarid vastupidist, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Homoliikumise sügavamatest eesmärkidest ei ole homoliikumise ideoloogid ise saladust teinud. Tuntud aktivist Paula Ettelbrick kirjutas juba 1980-ndatel, et "homoideoloogia kätkeb seksi, seksuaalsuse ja perekonna mõistmise ümberkujundamist ja selles protsessis kogu ühiskondliku baasstruktuuri äramuutmist."

Georgetowni Ülikooli Õiguskeskuse professor Nan Hunter sõnastas ajakirjas The National Journal of Sexual Orientation Laws, et homoabielude seadustamise tagamõtteks on "destabiliseerida abielu soopõhine definitsioon ja katkestada side soolisuse ja abielu vahel, õõnestades seeläbi sellest tulenevaid võimustruktuure."

Michelangelo Signorile kirjutas 1994. aastal ajakirjas OUT: "Keskteeks võiks olla see, et võitleme samasooliste abielu ja sellega kaasnevate toetuste eest ning olles need saavutanud, defineerime abielu täielikult ümber – nõuame õigust abielluda mitte selle pärast, et allutada end ühiskonna moraalsele struktuurile, vaid selleks, et purustada müüt ja kõnealune arhailine institutsioon radikaalselt ümber kujundada."

Kolumnist Daniel Villarreal kritiseeris oma kaasvõitlejaid homoseksuaalses liikumises, kes püüdsid eitada, et homoliikumise edu sõltub lastele homoseksuaalse käitumise ja kogu sellega kaasneva seksuaalse "vabaduse" ideoloogia sisendamisest. "Me ju tahame, et õpetajad õpetaksid tulevasi põlvi queer-seksuaalsust heaks kiitma. Tõtt-öelda sõltub sellest kogu meie ettevõtmise tulevik," tõdeb Villareal.

Sama on öelnud ka Kanada aktivist nimega S. Bear Bergman: "Ma olen siin, et öelda teile üht. Kogu aeg, kui ma rääkisin, et meie eesmärgiks pole LGBT-teemadel kedagi indoktrineerida, oli vale." Ta lisab, et loomulikult on eesmärgiks meie laste pööramine homoliikumise sümpatiseerijateks. Vaja on panna lapsed mõtlema homoküsimustes teistmoodi kui nende vanemad, ütleb Bergman kokkuvõtlikult.

Homoliikumise agenda on parasjagu täies hoos. On kaks peamist viisi, kuidas laste ajupesu ellu viiakse – kohustuslik kooliprogramm ja meelelahutus. Arvukaid näited USA, Kanada ja Lääne-Euroopa kooliprogrammides ellu viidud homoõpetusest ei ole võimalik siinkohal üles lugeda.

Meil Eestiski on juba ilma teinud siil Priidik, kes seikleb erinevate peremudelite keerises ja saab teada, et kahe pulli perekond on sama hea kui iga teinegi. Tõsi, Eesti pole jõudnud veel sellised programmid nagu Inglismaa koolides homoorganisatsiooni Stonewall korraldatud ajupesukampaaniad üldharidusliku kooli algklassidele "Different families, same love" ehk erinevad perekonnad, sama armastus.

Suund sellele on aga võetud haridusministeeriumi tasemel, kui möödunud aasta sügisel käisid õpetajad Kanada saatkonna ja haridusministeeriumi ühisprojekti raames korraldatud koolitusel, mis käsitles LGBT olukorda koolis.

Hiljuti vahendasime Objektiivis uudist, kuidas USA homolobi on asunud otseselt mõjutama suuri filmitootjaid, nagu Disney impeerium, et too võiks teha väidetavalt enim vaadatud multifilmi "Lumekuninganna ja igavene talv" ehk Frozen kangelannast lesbi. Printsess Elsast võiks kahtlemata peale homopropagandistlikku duunimist saada suurepärane ajuloputusvahend miljonitele väikestele tüdrukutele.

Pean tunnistama, et mõistetavatel põhjustel on Elsa-maania minu tagasihoidlikust isikust mööda käinud ja sain vastava printsessi olemasolust teada esimest korda Objektiivi uudisest. Hoolimata homolobi üleskutse jaburusest on see siiski selge märk, et kogu massikultuuri väli soovitakse mineerida homoliikumise doktriiniga ja nii kurb kui see ka ei ole, saavad ilmselt miljonid ja miljardid oma vaimutoitu massikultuurist ammutavad inimesed sellest kõigest püsiva vaimse kahjustuse.

Kuidas tuleks sellele reageerida? Siin tuleb mängu üks kõige ohtlikum tunne, mis paljusid lapsevanemaid võib sellist uudist lugedes vallata – tüdimus. Tekib oht mõelda, et tegelikult on ju palju olulisemaid probleeme – ja loomulikult ongi palju olulisemaid probleeme või ütleme nii, et peaaegu iga võimalik probleem on olulisem kui mingisugune Disney printsess – ja seetõttu ei ole enam jaksu reageerida ning oma perekonda kaitsta.

Tekib lootusetus ja sellest tulenev tegevusetus, mis on umbes samasugune, nagu aastaid sõjakoldes elanud inimesel – plahvatused ja tänaval vedelevad laibad ei liiguta enam ühtegi närvi. Apaatia.

Tööle on pandud massiivne masinavärk, mis sülgab oma saasta igast võimalikust torust. Tahaks lihtsalt öelda, et palun peatage see planeet, ma kergitan kaabut ja astun soliidselt maha. Teie jätkake oma jamaga samas vaimus edasi. Uskuge mind, ma tean, millest ma räägin.

Ent just apaatia peale homopropaganda kalkuleeribki. Massiivsuse ja kvantiteediga soovitakse inimesi tümaks teha. Kui see on saavutatud, on võit käes – loobumisvõit. Me peame teadvustama, et oleme kurnamissõjas. Vastu peavad need, kes leiavad oma hingest viimast energiat, et loomuseadusliku tõe eest seista ja tunnistada üheskoos, et perekond rajaneb mehe ja naise abielul, pasundagu kasvõi kõik maailma fanfaarid vastupidist.

Kes teie seast on lapsevanemad teavad ju seda tunnet väga hästi – väsimus on jube, aga voodist tuleb üles tõusta, sest ma ei vastuta mitte pelgalt iseenda, vaid oma kõige kallimate eest, oma laste eest.

See sama energia peab tiivustama laiemalt tervemõistuslikke lapsevanemaid ühiskondliku resistance'i korraldamisel, sest nagu kommentaari alguses homoaktivistide tsitaate ette lugedes võis mõista, on kaalul see, kuidas me oma kultuuris üleüldse inimest mõistame. Kaalul on mitte pelgalt perekonna, vaid inimese määratlus.