Markus Järvi: Püha Rita kiriku laialipeksmine ja kristliku tsivilisatsiooni ABC

Püha Rita kiriku laialipeksmine tekitas Prantsusmaal ja mujal skandaali, mis pani taas mõtlema meie kultuuri kesksete väärtuste ja meie kontinendi tuleviku peale. Markus Järvi on suvepuhkuselt tagasi uue nädalakommentaariga. 

Möödunud nädalal šokeeris Prantsusmaa ja maailma avalikkust Pariisi Püha Rita kirikus toimunud reid, mille käigus peksis märulipolitsei laiali lammutamisele määratud kirikusse kogunenud katoliiklased.

Kirikus oli just alustatud missaga, ning koguduse liikmed olid koondunud altari ümber missat pidava preestri kaitseks. See ei takistanud politseil karme meetmeid kasutamast, ning avalikkuse ette levisid kiiresti fotod, kus politsei tirib altariteenijaid ja preestrit altarikõrgendikult alla.

Avaldasime ka Objektiivis artikli, mis olukorda selgitas. Püha Rita kirik ehitati aastal 1900, mis Prantsusmaa kirikute keskmist vanust arvestades on nagu eilne päev ning selle ajalugu oli suhteliselt kirev. Näiteks pesitses seal Katoliku Kiriku ühtsusest lahti öelnud gallikaanliku sekti isehakanud peapiiskop ja show-vaimulik Dominique Philippe oma jamadega.

Ent tänaseks oli kirik siiski Hea Karjase Instituudi halduses, mis on täiesti katoliiklik ühendus. Nagu teada, oli kirik müüdud omanikule, kes soovis kiriku lammutada ja selle kohale parkla ehitada. Need on faktid, ent nendele ehituval sümboolsel tasandil kõlavad vastu mitmed häirivad sõnumid.

Esiteks on selge, et see, mis Püha Rita kirikus toimus, pole midagi muud, kui kristlikust pärandist ja oma vanemate usust loobumise tagajärg. Siin ei pea ma silmas loomulikult neid väheseid usklikke, kes kirikus viibisid, vaid Prantsusmaad ja lääne ühiskonda tervikuna.

Kui käia ringi Roomas, Pariisis või ükskõik millise katoliikliku maa väikeseski linnakeses, siis hakkab silma kirikute rohkus ja ilu. Sel hetkel peaks aru saama, et kommunistide ja teiste kirikuvaenulike jõudude jutt ajalooraamatu veergudel kristluse välisest sunnist on lihtsalt suur vale.

Pange püsti üle tuhandeaastane üleeuroopaline sunnimehhanism ja pidage seda üleval – vaatame, kuidas see teil õnnestub. Viimaseid sunnimehhanisme suudeti Nõukogude Liidu näitel üleval hoida vaid napid 70 aastat.

Veel tänapäeval annab vanade kirikute rohkus kasvõi siin Eestiski tunnistust ühiskonnast, mille kõik liikmed uskusid siiralt igavikulistesse väärtustesse. Vaatepilt annab tunnistust kõikide poolt jagatud arusaamast, et inimeksistentsi mõte ja ühtlasi kultuuri kese lasub altaril – seal, kus on reaalselt kohal inimeseks saanud Jumal ja tema ristiohver ehk sõna kõige otsesemas mõttes puust ja verega punaseks tehtud igavikuline armastus.

Selle armastuse müsteeriumi ees võib inimene reageerida vaid omapoolse armastuse ja pühendumisega, käsitamatut armastust silmili kummardades, sest meie keksel viibib kogu loodu Kuningas, kes on tulnud mind ja teisi põrmust võetuid olendeid teenima.

Quid retribuam Domino pro omnibus, quae retribuit mihi? Kuidas tasun Issandale kõige eest, mis ta mulle on teinud? Selle vanas missaliturgias esineva küsimuse esitab endale iga kristliku tsivilisatsiooni liige. Üks võimalik vastus, mis on ainult inimese vaimse pühendumise materiaalseks väljenduseks, on Jumala abiga ehitada katedraal.

Katedraal peab andma aimu lunastatud inimhinge ja seeläbi kogu loodu taastatud korrast, mille ehituskivideks on voorused, kaarteks aga Jumala armu imed. Hic vere est domus Dei et porta coeli. Siin on tõesti Jumala koda ja taeva värav – seda intentsiooni kannab endas iga kirik, ent ka iga Jumala armu vastu võtnud inimene.

See, mida ma teile äsja rääkisin kuulus kristliku tsivilisatsiooni liikmete elementaarse hoiaku juurde. Nii võis mõelda inimene, kes oli sakraalse tsivilisatsiooni osa, kus miski polnud suletud iseenda immanentsusesse, vaid kõik viitas, liikus ja pürgis endavälise täiuse, hüve, vooruslikkuse ja ilu suunas, transtsendentsi suunas, nagu filosoofid seda võiksid kutsuda.

Nii oli iga tegevus ja ka kõik materiaalsed asjad vaid sümbolid, mis viitasid endast kõrgemale. Iga asja ultimatiivne tähendus peitus mujal, kui temas endas. Sellise kultuuri osad on ka need arvukad kirikud, mis meie Eestimaad kaunistavad.

Selge aga on see, et kui kristlik kultuur laguneb, siis jäävad selle välised vormid tühjaks ja elutuks. Neid võidakse parimal juhul eksponeerida turistidele, nendest on saanud museaalsed objektid. Vaimust ja pühendumisest, millest tõukus nende monumentide püstitamine, saab aga tänapäeva masside mäss üha vähem aru.

Olukord viib sinnamaani välja, et lääne kultuuris tundub kultuuri subjekt ehk kultuuri looja asenduvat üha enam kultuurivälise barbariga, kes kultuuris edastatud sõnumeid ja keelt mõistab umbes sama palju kui idagoot, kes 5. sajandil Rooma müüride taga kirvest ihus mõistis Platonit ja Cicerot.

Ainus erinevus peitub selles, et tänapäeva barbar pole pahatihti mingi väline jõud, vaid meie enda massikultuuri toodang. Sellise tendentsi jätkudes on vaid aja küsimus, millal lääne kultuur moondub millekski senitundmatuks, kus eelneva tsivilisatsiooni mälestusmärgid muudetakse kas parklateks, ostukeskusteks või mošeedeks – kuidas valitsevale religioonile iganes vaja on.

Ma arvan, et ma pole liiga dramaatiline, kui ma lahendusena tsiteeriksin minu hinnangul Eesti kõige sügavama kristliku ja sakraalse tsivilisatsiooni läbitunnetaja ehk Einar Laigna sõnu, mida ta kevadel Hirvepargis mulle ütles: me kas leiame jõudu veel üheks tsivilisatsiooni renessanssiks, või me hukkume.

Praegu tundub hukk olevat palju tõenäolisem variant, ent mine sa tea. Ajalugu juhib nimelt Kristus Kuningas ja mitte mingid lipsustatud onukesed kuskil kabinetis, olgu nende käeulatuses tuumanupp või mitte ja seetõttu saab siin pisarate orus suure tõenäosusega veel kõvasti pulli.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.