Markus Järvi heidab nädalakommentaaris põgusa pilgu “Soome Maidaniks” ristitud üritusele, kus ühel pool Mannerheimi teed on telklaagri püsti pannud iraaklased, teisel pool Soome rahvuslased ja immigratsioonikriitikud. Kui aga juba Soomes võib täheldada revolutsioonilisi meeleolusid, siis on see tõsine märk, et mandunud heaoluühiskondade Houellebecq’ilik “alistumine” ei pruugi kulgeda sugugi nii valutult, kui algselt on arvatud. 

Põhjamaades olukord käärib. Kui ma viimati rääkisin teeneka Rootsi politseiniku Peter Springare avaldustest, siis seekord tuleb rääkida Soomest.

Iraagi migrandid, kellele Soome riik asüüli ei andnud, on välja tulnud Helsingi Mannerheimi teele, moodustanud sinna telklaagri ja nõuavad Soome riigilt asüülitaotluste uuesti läbivaatamist.

Üle tee on aga reaktsiooniks samasuguse telklaagri püsti pannud Soome immigratsioonivastased, kes vannuvad, et püsivad seal täpselt nii kaua, kuni iraaklaste laager lammutatakse.

Üritust on jõutud ristida ka juba “Soome Maidaniks”. Kui Iraagi laagrit on viimaste päevade jooksul külastanud mitmed Soome pahemleeri poliitikud, siis Soome immigratsioonivastaste laager on jäänud suurema poliitilise tähelepanuta, tõsi, ühe erandiga – päev enne käesoleva kommentaari tegemist käis soomlaste laagrit vaatamas siseminister Paula Risikko.

Üldiselt pole aga “Soome Maidan” kohalikus meedias saanud pea mingit kajastust ja kogu teema on laiema publikuni jõudnud eelkõige immigratsioonivastaste poolt YouTube’i riputatud videote ja sotsiaalmeedias levitatud sõnumite kaudu.

Illegaalsete immigrantide käitumine pole just kiita. Soomlaste laagri n-ö patrullid teisele poole on vastu võetud ühele põhjala rahvale harjumatult pealetükkival viisil. Illegaalsete immigrantide endi seast valitud turvamehed tulid kohe seletama, kuidas videote tegemine nende laagri lähedal olla keelatud. Käesoleva kommentaari tegemise hetkeks on soomlaste pool väitnud, et politseile on antud käsk immigrantide laager laiali ajada.

Eks näis, kuidas asjad edasi kulgevad, ent olukord, kus rahulikult igavas Soomes leiab aset midagi Maidani-laadset on iseenesest juba vägagi kõnekas fakt.

Kui valitsused ei asu lahendama illegaalse immigratsiooni juurpõhjuseid, kaitsma vajadusel oma piire, eelistama oma enda kodanikke illegaalsetele immigrantidele ja näitama üles nulltolerantsi kõikvõimalike kuritegude vastu, on vaid aja küsimus, millal pinged kasvavad nii suureks, et kork lendab pudelilt ning välja purskub inimestes talletunud äng ja viha.

“Soome Maidan” on väga oluline märk kõigile, kel vähegi leidub elementaarset ühiskondlikku lugemisoskust.

Kui Euroopa liidrid on valdavalt ajanud rändekriisis suust välja sooja õhku ja mõttetuid sõnu, siis leidub siiski ka neid, kes on säilitanud selge mõistuse. Üks nendest on Ungari peaminister Viktor Orbán, kelle sõnad tuleks tuua õpikunäiteks tulevastele poliitikutele, kes üleüldse soovivad saada aimu, mida tähendab olla rahvuslik liider.

Orbáni hinnangul ei otsi pärast Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides saadud haavu globalistliku poliitika isandad viga enestest, vaid süüdistavad hoopis rahvaid ja riike: “Nad on otsustanud, et ei anna käest oma positsioone, vaid lömastavad iga rahva tahte, kes astub vastu avatud ühiskonnale ja liberaalsele valitsusviisile. Nad on deklareerinud, et kui valimisi teatud riigis ei võida nende ideoloogilised partnerid – liberaalid –, siis selles riigis enam demokraatiat ei eksisteeri. Nad on deklareerinud, et inimesed kujutavad endast ohtu demokraatiale.”

Orbáni hinnangul on loodud koalitsioon inimkaubitsejatest, inimõiguslastest ja juhtivatest Euroopa poliitikutest, kelle eesmärk on süstemaatiliselt tuua Euroopasse miljoneid migrante.

Kuhu see välja viib, küsib ta, ja vastab, et nn avatud ühiskonna aktivistid tahavad tekitada süsteemi, milles “tõeline võim, otsused ja mõju tuleb anda inimestele, kes on osa globaalsest võrgustikust, meediagurudele, mittevalitud rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende kohalikele kontoritele.”

“Avatud ühiskonnast” saab Orbáni sõnul koht, kus “rahvad, rahvusgrupid ja kultuurid vorbitakse parajaks nagu hamburgerid, et neid kaubana kasutada. Riikidest tehakse raudteejaamad – kõik saavad sõita sisse ja välja.”

Lõppkokkuvõttes soovib globalistlik eliit Orbáni sõnul Euroopa elanikkonna aeglaselt välja vahetada.

Nii kõneleb siis ühe maa peaminister. Sellist juttu on plastikust ja teflonist valitsuse liikmetega harjunud eestlasel imelik kuulda. Kas võib kuskil tõepoolest leiduda peaministreid, kes reaalselt hoolivad oma enda maa ja rahva saatusest ja tegutsevad kooskõlas oma veendumustega?

See mõte tundub meie kontekstis kuidagi imelik, kas pole?

Igal juhul on Euroopas küllalt neid, kes ei ole nõus enese väljavahetamisega islamistlike sisserändajate poolt ja kellele Houellebecq’ilik alistumine ei passi kohe mitte. Praegu näeme sellest esimesi tärkavaid märke.