Liberalismist on kujunenud demokraatiat ohustav autoritaarne ideoloogia ning mäss selle vastu kujutab endast võitlust vabaduse ja mõistliku elukorralduse eest, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik kirjutab artiklis – mis on peakirjastatud kõnekalt: "Liberalism võitis valimistel, aga miks ta tekitab viha?" –, et liberalismivastased on muutunud nii vihasteks ja valjuhäälseteks. Tema sõnul "kõige fundamentaalsem ja ohtlikum kriitika on suunatud liberaalse demokraatia kui lääneriikides valitseva poliitilise süsteemi vastu. Liberaalne demokraatia ühendab rahva võimu üksikisiku õiguste ja vabadustega. Ilma liberalismita, mis tagab sõnavabaduse ja poliitilise konkurentsi, libiseb demokraatia autoritarismi poole."
Seda, et nn parempopulistid ja -äärmuslased ohustavad liberaalseid, euroopalikke väärtusi ning liberaalset demokraatiat kui ühiskondlikku korda, oleme kuulnud juba mõnda aega. See on lääne globalistliku establishment'i poolt käibele võetud narratiiv võitluses võimu pärast ning selle eesmärk on kriitikutelt legitiimsuse võtmine.
Autoritaarseks muutunud liberalism
Argument, et liberaalse demokraatia teatud aspektide kriitika ohustab lääneriikide poliitilist süsteemi, kuulub umbes samasse kategooriasse kui küsimus: "Kas teile ei meeldi nõukogude võim?" Nõukogude võim oli teatavasti selle kehtestajate arvates kõige progressiivsem ja töötava rahva tõelist tahet väljendav võim, mille kahtluse alla seadmine oli kuritegu.
Vaba ühiskonna aluseks on igaühe õigus ja võimalus väljendada oma kriitilist suhtumist ning esitada küsimusi vajadusel ka ühise elukorralduse aluste kohta. Pluralism, ideede paljusus kui üks liberaalse demokraatia väidetav alustala ei saa kehtida ainult liberaalse maailmavaate piires, vaid hõlmab täiesti legitiimselt ka teisi maailmavaateid.
Aga tulles väite juurde, et liberaalse demokraatia puhul on rahva (enamuse) võimu printsiip ühendatud üksikisiku õiguste ja vabaduste põhimõttega, tuleb märkida, et esiteks on siin tegemist potentsiaalselt konfliktse olukorraga, kus mõnikord tuleb valida, kas eelistada enamuse tahet vähemuse õigustele või vastupidi. Heaks näiteks on kodakondsusega seotud hüvede ja õiguste jagamine immigrantidele. Ühiskonna huvides võib olla rangem kodakondsuspoliitika, samas kui migrant võib riigi poolt seatud tingimustes näha oma õiguste piiramist.
Teiseks on probleem selles, et üksikisiku õigused ja vabadused ei ole defineeritud üldiselt aktsepteeritud viisil. Mis kõik ei ole tänapäeval muudetud inim- või kodanikuõiguseks! Erinevad pahempoolsed ideoloogilised suunad üritavad mainitud õiguste ja vabaduste alla mahutada oma revolutsioonilisi kontseptsioone. Pealegi on vähemusgruppide aktivistide taktika sageli selline, et väidetava inimõiguse kriitikud tembeldatakse otsekohe foobideks ja vaenuõhutajateks, kellega peaks dialoogi astumise asemel tegelema politsei ja prokuratuur.
Kolmandaks, nimelt liberalismi – ja mitte demokraatia – puhul ongi just nii juhtunud, et ta ei taga enam sõnavabadust ja poliitilist konkurentsi, vaid on libisenud autoritarismi poole. Juba mitme aastakümne jooksul võib lääne ühiskondades näha süvenemas tendentsi, et sõna- ja arvamusvabadust püütakse erinevate ettekäänete abil koomale tõmmata ja poliitilist konkurentsi erinevate abinõudega piirata. Eks ikka selleks, et säilitada liberalismi kui ainsa legitiimseks peetud ideoloogia domineerimine.
Liberaalsete ja vasakpoolsete vaadetega inimene ei pruugi seda tunnetada, sest tema vabadused säilivad. Tema esindab "õigeid vaateid" ja ta tunneb arvatavasti rahulolu, kui tema maailmapilti häirivatel "kuradi natsidel" ja "Kremli kasulikel idiootidel" suu kinni pannakse. Eraõiguslikus sotsiaalmeedias, mis samas täidab üha enam avaliku mõtte- ja infovahetuse funktsiooni, ei kehti juba mõnda aega sõna- ja väljendusvabadus täiel määral, sõltudes omaniku kehtestatud reeglitest. Suured ühismeedia platvormid on eriti viimasel ajal silma paistnud maailmavaatelise tsensuuriga, mida ühiskonnaelus laiemalt veel aktsepteeritud pole. Aga me oleme täiesti selgesti teel selles suunas.
Demokraatias ei või enamusest üle sõita
Raik viitab USA liberaalsele filosoofile Mark Lillale, kes kritiseeris vasakliberaale teravalt selle eest, et nad olid hakanud keskenduma liiga palju vähemuste õigustele, unustades enamuse vajadused ja ühiskonna sidususe, ja lisab: "Küllap on ka Euroopa liberaalidel siinkohal põhjust peeglisse vaadata." Sellega saab vaid nõus olla. Ühiskonna sidusus tähendab muuhulgas seda, et ühiskonda ei lõhestata, surudes talle peale ebameeldivaid otsuseid. Nii tehti näiteks 2014. aastal kooseluseadust läbi surudes. Selle värdseaduse rakendamine käib nüüd läbi kohtute ja notarite, sest demokraatlikult ei ole seda suudetud täielikul kujul vastu võtta. Aga miks siis imestatakse, et seesugune valelik ja küüniline liberalism tekitab inimestes viha või trotsi?
Õigupoolest on liberalism – kui ikka nimetada läänes domineerima pääsenud vasakliberaalset ideoloogiat liberalismiks – muutunud demokraatiale ohtlikuks. Miks just väidetavalt demokraatiat ohustavad populistid räägivad otsedemokraatiast, vähemalt meil Eestis? Liberaalide arvates sellepärast, et nad mängivad masside madalatel tunnetel ja tungidel ning tahavad neid "tumedaid instinkte" valgustatud eliidi vastu enda huvides ära kasutada. Liberaalide mõte liigub suunas, et kõigepealt tahavad nad lasta rahval presidenti valida, siis nõuavad rahvahääletust pagulaste tagasilükkamiseks – mis oleks nende sõnul ebainimlik ja solidaarsust kahjustav samm – ja seejärel juba võetaks emotsionaalselt ülesköetud rahva heakskiidul homodelt kodanikuõigused.
Kuid otsedemokraatia vahendid annavad ühiskonnale võimaluse tasakaalupunkti otsida. Kui tunnistada, et ühiskonnas tuleb sidususe tagamiseks aru pidada ka enamusega, siis on Jääkeldrisse suunamise asemel vaja inimestele anda reaalsed võimalused olulistes või ühiskonda lõhestavates küsimustes otsustavalt sõna sekka öelda. Need, kes enda arvates tahavad kaitsta demokraatiat enamuse türannia eest ja "liberaalset demokraatiat" väidetavalt autoritaarsete populistide eest, pakuvad ise lahendusena välja idee kehtestada enamuse üle vähemuse diktaat ja nn liberaalsete väärtuste tingimusteta omaksvõtt.
Kokkuvõtteks – liberalism on kujunenud demokraatiat ohustavaks autoritaarseks ideoloogiaks ning mäss selle vastu kujutab endast võitlust vabaduse ja mõistliku elukorralduse eest. Kui me praegu "liberaalsele demokraatiale" vastu ei hakka, jõuame kiiresti orwellilikku ühiskonda, mis teatud ulatuses on paraku juba reaalsus.
Veiko Vihuri: kas liberaalne demokraatia ja õigusriik on ohus?