Veiko Vihuri: kas liberaalne demokraatia ja õigusriik on ohus?

Vaba ja demokraatlik ühiskond peab ometi saama mingil viisil oma erimeelsusi lahendada. Kui üks ideoloogiline programm kuulutatakse eksimatuks ja tagasivõetamatuks, siis me elame juba hoopis ideoloogilise diktatuuri all, mitte vabas ühiskonnas, kirjutab veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri. Artikkel avaldati algselt ERRi uudisteportaalis. 

Kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond saab valitsusse, võib liberaalne demokraatia ja õigusriik Eestis ohtu sattuda. Seda mantrat on viimasel ajal palju kuulda. Näiteks leiab Aro Velmet ERR-i portaalis avaldatud artiklis, et “EKRE on otseselt sihikule võtnud liberaalse demokraatia alustalad: vaba ja usaldusväärse avaliku sfääri, vähemuste õigused, kohtuvõimu sõltumatuse jmt.”

Erik Moora sõnul on vastuseis EKRE-le tekkinud sellepärast, et EKRE juhid “on sihilikult ja teadlikult aastaid rünnanud kõike seda, mis on Eestist teinud Ida-Euroopa edukaima riigi: kompromissitu inimõiguste kaitsmine, isikuvabaduste edendamine, õigusriigi kaitse, kohtute ja õigusemõistmise sõltumatus ja lahutatus poliitikast, korruptsioonitus, vaba ja sõltumatu ajakirjandus, teadmiste ja faktide hindamine “kasulikust” valest ülemaks, usaldusväärsus liitlassuhetes, empaatia ja hoolivus nõrgemate suhtes. Need on meie põhiseaduse kogu mõte. See kõik kokkuvõttes ongi liberaalne demokraatia…”

Kas need hoiatused ja süüdistused peavad paika ja õigusriiki ning liberaalset demokraatiat ähvardab tõesti ühe erakonna poolt mingisugune oht? Selles küsimuses selgust otsides on hea, kui ära kuulatakse ka teise poole arusaam.

Eliit ja rahvas

Minu arvates leiab ka teine pool, et demokraatia on mitmeski mõttes löögi all. Ent ta peab vastutavaks nn liberaalset seltskonda, poliitilist ja ühiskondlikku eliiti, kes nende hinnangul on rahvast võõrandunud ning tegutseb oma ideoloogilise programmi elluviimise nimel.

See eliit on muutnud demokraatia partokraatiaks, teatud parketikõlbulike erakondade võimutsemiseks, ta surub maha arvamuste pluralismi ning õigupoolest õõnestab kõike seda, mida ta sõnades kaitseb. Selle tulemusena on liberaalsest demokraatiast kujunemas illiberaalne demokraatia, kus ühe suure maailmavaatelise süsteemi domineerimise nimel tõrjutakse eristuvaid ja vastanduvaid vaateid kõigi vahenditega.

Küsimus ei ole eliidi ja rahva “populistlikus” vastandamises, vaid selles, et teatud juhtudel, kui kaalul on Eesti kui progressiivse riigi kuvand või mõne seltskonna ideoloogiline huvi, otsustab poliitiline eliit rahva enamuse seisukohti eirata. Võisime seda näha näiteks kooseluseaduse ja ÜRO rändepakti puhul. Inimesed näevad ühtäkki, et liberaalses demokraatias nende arvamus ei loe ja süsteem sõidab neist lihtsalt üle.

Mina eelistaksin siinkohal kõneleda koguni kahest tõsisest probleemist, millele tuleb lahendust otsida: need on demokraatia- ja suveräänsuspuue.

Sellele mõeldes kõlavad teise poole arvates EKRE-le suunatud etteheited naeruväärsetena. Kas EKRE on seadnud kahtluse alla kasvõi ühegi klassikalise demokraatliku väärtuse? See erakond seisab näiteks õigusriigi ja võimude lahususe, vabade ja läbipaistvate valimiste, inimõiguste ja kodanikuvabaduste, sealhulgas tingimusteta sõnavabaduse austamise eest.

Valdkonnad, milles oponendid EKRE-le liberaalse demokraatia ohustamist ette heidavad, on seotud rahvusriigi rõhutamise, traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmise ja immigratsiooniga. Just neis küsimustes on mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas puhkenud tulised debatid.

Ma nõustun Priit Pulleritsuga, kelle hinnangul on rahvusliku konservatiivse erakonna populaarsuse kasvu näol Eestis tegemist kohaliku jõulise vastureaktsiooniga Euroopas kreeni kiskunud protsessidele, mida senine võimuladvik on vaikimisi kuulekalt toetanud.

Tõsisem ühiskondlik polariseerumine algas Eestis umbes 2014. aastal, kui paljusid sotsiaalselt konservatiivseid valijaid pahandas südamepõhjani kooseluseaduse läbisurumine.

Asja tegi tunduvalt halvemaks, et seaduse initsiaatoritel polnud kavatsust pidada ühiskonnaga dialoogi ega otsida üksmeelt või ühisosa konservatiivsemate inimestega, vaid nad surusid oma tahtmise hambad ristis läbi. Küsitlused näitasid, et suurem osa elanikest ei toetanud kooseluseadust. Ka riigikogus ei saadud kokku 51 häält, mistõttu tuli piirduda vaid lihthäälteenamusega läbi surutud pooliku rakendamata seadusega.

Üks pool võib seda pidada vähemuste õiguste ja isikuvabaduste edendamiseks, ent teise poole jaoks on tegemist ebaõige ja ebaõiglase käitumisega, mis lõhestas ühiskonna. Seda ei teinud EKRE, kuigi kooseluseaduse läbisurumisele järgnenud pettumus tõstis EKRE toetust ning viis nad koos Vabaerakonnaga 2015. aastal parlamenti.

Järgnes vägikaikavedu parlamendis ja väljaspool seda. Nagu mõnel pool mujalgi, laienes võitlus kohtusüsteemile. EKRE ja ka Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kriitika kohtute aadressil sisaldab etteheidet, et mõnedes samasooliste isikutega seonduvates kaasustes on kohtunikud tunginud seadusandja töömaile. Demokraatlikus õigusriigis ei saa kohtud võtta endale seadusandja rolli. Kohtulik aktivism peab olema samavõrd taunitav kui poliitikute ebakohane sekkumine kohtute töösse.

Muide, kui kooseluseaduse saatust ei peaks saama otsustada rahvahääletusel, nagu väidab endine õiguskantsler Allar Jõks, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus on samasooliste kooselu küsimuses välja tulnud uue tõlgendusega, siis on demokraatia kaaperdatud, siis on meil tegemist Iraani-taolise riigikorraldusega, kus ühiskonna alusväärtuseid sõnastavad ja seaduste vastavust neile kontrollivad ususpetsialistidest ajatollad.

Otsedemokraatia lahendusena

Liberaalses leeris räägitakse EKREst kui ohust demokraatiale, ometi on EKRE paradoksaalselt pea ainsa erakonnana otsedemokraatia olulise laiendamise poolt. Miks näevad paljud inimesed lahendust otsedemokraatia (nt rahvaalgatusõigus, siduvad rahvahääletused) suurendamises? Sest nad ei usu, et liberaalne seltskond soovib neid kuulda võtta, ja tahavad, et neil oleks võimalus vajadusel ühiskonnaelus kaasa rääkida.

Vaba ja demokraatlik ühiskond peab ometi saama mingil viisil oma erimeelsusi lahendada. Kui üks ideoloogiline programm kuulutatakse eksimatuks ja tagasivõetamatuks, siis me elame juba hoopis ideoloogilise diktatuuri all, mitte vabas ühiskonnas.

Ajakirjandus on olnud osa probleemist. Küllap mõned ajakirjanikud tunnevad, et nad on kohustatud seisma universaalsete väärtuste ja vabaduste kaitsel ning aitama liberaalse demokraatia õilsale üritusele kaasa. Kuid ühiskondlikus debatis avalikult poole valimine seab kahtluse alla nende professionaalsuse – nad muutuvad propagandistideks ja kaotavad professionaalse tõsiseltvõetavuse.

EKRE ei ole kunagi jutuks võtnud ajakirjanduse riikliku suunamise ideed. Tsensuuri eest hoiatamine olukorras, kus (rahvusringhäälingu) ajakirjanikelt oodatakse vaid professionaalset tööd, on nonsenss.

Liberaalne seltskond üritab ennast kaitsta propagandistliku narratiiviga, et pealetungiv populism ohustab liberaalset demokraatiat ja meie kõigi õigusi ja vabadusi. Samal ajal ei ilmutata mingit valmidust dialoogiks.

Pigem vastupidi – meie silme ette manatakse pildid apokalüptilisest võitlusest valguse ja pimeduse, avatuse ja suletuse vahel. Vastaseid iseloomustatakse siltidega nagu populistid, äärmuslased, natsid jne, mis peaksid kahandama nende legitiimsust.

Minu arvates ei ole kuigi tark seda teha. Esiteks on Euroopas poliitiline paradigma muutumas ja teiseks tuleb meil Eestis külg külje kõrval edasi elada. Kui EKRE puhul ollakse varmad väitma, et nende 100 000 valijat ei ole veel kogu Eesti, siis sedasama saab ju öelda ka liberaalide ja vasakpoolsete valijate kohta. Meil kõigil tasub meeles pidada kuldreeglit: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!