Maailmakuulus Belgia psühholoog Mattias Desmeti selgitas 2020. aasta märtsis, et Covidiga kaasas käiv hirmupõhine massiformatsiooni psühhoos on hullem kui Hiina RV sõjalaboris valmis nikerdatud viirus ise. 

Tõenäoliselt pole vaja selgitada, et ühiskond on silmitsi ennenägematu kriisiga. Kriisiga, mille poliitilistest, majanduslikest, ühiskondlikest ja psühholoogilistest järelmitest pole võimalik täna veel [2020. aasta märts] aru saada. See on viiruse loo haardes. Tegemist on looga, mida ilmselgelt kinnitavad tõigad. Kuid millised tõigad? 

"Tõikadest" oli võimalik saada esmalt aimu kui räägiti Hiina Rahvavabariigis levivast viirusest, mille vastu kohalikud võimud pidid rakendama kõige äärmuslikumaid meetmeid. Terved linnad pandi karantiini. Kibekiiresti ehitati uusi haiglaid. Valgetes kombinesoonides isikud desinfitseerisid tänavaid ja nii edasi. Nii siin kui seal võis kuulda, kuidas Hiina RV totalitaarne valitsus reageerib üle ja uus viirus pole hullem kui gripp. Teisalt pakuti välja, et tegemist on hoopis vastupidise olukorraga: see viirus peab olema hullem kui räägitakse, sest ükski valitsus ei rakendaks muidu nii kaugeleulatuvaid meetmeid. Sellel hetkel oli kõik veel lääneriikidest kaugel ja eeldati, et viirust saatev lugu ei kajasta täpseid tõikasid ja veelgi vähem saadi aru, mida need tähendavad.

Kõik võisid vaadata pilte Itaalia ülekoormatud erakorralise meditsiini palatitest, laipu vedavatest sõjaväe veokitest ja kirste täis surnukuuridest.

Asjad oli nii kuni hetkeni kui viirus jõudis Euroopasse. Mille peale hakati lääneriikides registreerima nakatumisi ja surmasid. Kõik võisid vaadata pilte Itaalia ülekoormatud erakorralise meditsiini palatitest, laipu vedavatest sõjaväe veokitest ja kirste täis surnukuuridest. Alates sellest heteks paistsid jutupunktid ja tõigad ühinevat ning ebakindluse asendas kindlus. Kas see oli päriselt nii? Vastus sellele küsimusele on siiani avatud aruteluteema. Esiteks: kuidas on võimalik otsustada kes suri Covid-19 "tõttu". Kui keegi on vana ja tema tervis on halb ning ta jääb koronaviirusesse ja sureb, kas siis see isik suri viiruse "tõttu"? Kuidas seda on võimalik teada ja mis täpselt kinnitab sellel ajahetkel tehtud järeldusi?

Sama kehtib viiruse suremuse määra kohta. Mis on samuti kaugel üheti mõistetavusest. Eskperdid nõustuvad: tegelik nakatumiste arv on vähemalt kümme korda suurem kui diagnoositud nakatumised. Mis tähendab muude asjade hulgas, et hinnangud suremuse määra osas, elik millist ohtu viirus kujutab, erinevad määratult. Kui sada inimest nakatub ja neli neist sureb, siis on suremuse määr neli protsenti. Kui tuhat inimest nakatub ja neli lahkub elust, siis on suremuse määr 0,4 protsenti, 2000 nakatunud inimese puhul tähendavad neli surma 0,2 protsendist suremuse määra. Kui alustada realistliku nakatumise numbri juurest, siis paistab koronaviirus hoobilt märkimisväärselt ohutumana. Sama kehtib "hinnangu" kohta, kui suurelt hulgalt inimestel on viirus võtnud elu. Käesoleva loo kirjutamise ajal eeldatakse, et maailmas on surnud kuskil 16 000 inimest. Kas seda on palju? Esmapilgul jah. Seda seniks kui panna sinna kõrvale Lanceti poolt kinnitatud numbrid, et gripp võtab igal aasta elu vahemikus 290 000 kuni 640 000 inimeselt. Nii paistab kuusteist tuhat äkisti palju tagasihoidlikuma suurusena. 

Käesolevas kriisis pole numbritest võimalik kindlust leida, kuna tegemist ei ole objektiivse andmestikuga. 

Täpselt see on asi, mida soovin öelda: antud kriisis pole numbritest võimalik kindlust leida, kuna tegemist ei ole objektiivse andmestikuga. Numbrid pannakse kokku subjektiivsetest eeldustest ja kokkulepetest. Millisel puhul on oluline keskenduda asjale, millele paanitsedes tähelepanu ei pöörata: milleks on ja mis kinnitab, et vastus "viirusele" ei ole tõigad per se, vaid hoopis tõikade ümber konstrueeritud lugu.

Seda lugu kujustavad tervishoiutöötajad, kes päriselt annavad inimeste aitamisel endast parima. Kes on inimesed, kes ei taha näha kaasinimesi kannatamas. Seda lugu koostavad poliitikud, kes tahavad teha õigeid otsuseid; teadlased, kes soovivad anda edasi teavet nii objektiivselt kui võimalik. Kuid seda lugu kirjutavad samuti poliitikud, kes on avaliku arvamuse surve all ja tunnevad otsustavalt käitumise sundi. Võimurid, kes on kaotanud ühiskonna üle kontrolli ja näevad viiruses enda jaoks võimalust haarata uuesti juhtohjad. Kirjutavad eksperdid, kes peavad varjama teadmatust. Teadlased, kes näevad viiruses võimalust enda staatuse tõstmiseks. Mille kõige taga on inimeste soodumus langeda hüsteeriasse ja korraldada draamasid. Ravimitööstus, mis tunneb raha lõhna. Meedia, mis õilmitseb kõmuliste sündmuste ostas, milleks on näiteks erakorralised üksikjuhtumid, kus haiguse kulg oli silmapaistvalt raskekujuline… 

Üle kõige kujustavad koronaviiruse lugu peaasjalikult hirm ja psühholoogilised vaevused.

Lisaks, üle kõige, koronaviiruse lugu kujustavad peaasjalikult hirm ja psühholoogilised vaevused, mida on kogunenud ühiskonna kõigisse kihtidesse juba mõnda aega. Juba aastaid ja kuid enne koronakriisi puhkemist ei olnud eriti võimalik eirata märke, et ühiskonda ootab ees psühholoogiline kriis. Psühholoogiliste painete tõttu haiguslehel olemise ja psühhotroopsete ravimite kasutamise määr kasvas eksponentsiaalselt. Läbipõlemise diganooside hulk ulatus epideemia mõõtmeteni ja need ähvardasid tervete organisatsioonide, ettevõtete ning valitsusinstitutsioonide toimevõime põrmu paistata. 

Tulevik paistis üha masendavamana, inimesi valdas pessimism ja lootusetus. Kui tsivilisatsiooni ei pühi Maa pealt tõusev meri, siis teevad seda kindlasti sisserändajate hordid ja nii edasi. Ühiskonna Suur Jutukangas (narratiiv) – valgustusaja lugu – ei taga enam eilse päeva optimismi ja positivismi. Kui olukorda leebelt kirjeldada. Kaasaja psühhoanalüütilisest vaatest lähtuvalt on tegemist täpselt olukorraga, kus asub hirm: punktiga, kus inimene ei leia enam iseenda endateadmuse loost kindlust.

Käesolev kriis on suuremas osas psühholoogiline, ühiskonnas pikka aega varjatult kogunenud hirmu tohutu puhang.

Minu tees on järgmine: käesolev kriis on suuremas osas psühholoogiline, ühiskonnas pikka aega varjatult kogunenud hirmu tohutu puhang. Päris elu probleemid põhjustavad algselt ängi ainult üpris vähesel määral… Kuid äng õigustab ennast luues päris probleeme. Selliseid probleeme võivad kõik juba tajuda: nii poliitilisel kui majanduse tasandil, üha autoritaarsemaks muutuva riigi näol, majanduslanguse ja loendamatu arvu ettevõtete ning üksikettevõtjate pankroti kujul, ühiskonna tasandil, üha rängemaid mõõtmeid võtva inimeste (füüsilise) võõrandumise näol, psühholoogilisel tasandil üha laiemalt leviva ängi ja depressiooni kujul. Lõppeks kogetakse seda füüsiliselt, kui psüühilisele ja ühiskondlikule pingele järgnevad immuunsuse ja kehalise tervise kaod.  

Mille juurde võiks lugeda psühhogeenset surma, platseebosid ja hüpnoosi uimastamist käsitlevat kirjandust, mis peaks andma aimu kui uskumatult suurt mõju osutavad psühholoogilised tegurid füüsilistele haigustele ning inimkeha tervisele. Kui ei suudeta murda hirmu ja psühholoogilise ebamugavuse allakäiguspiraali, mida mööda on lääne ühiskonnad keerutanud juba aastakümneid, siis täna suhteliselt ohutute viiruste mõju osutub tulevikus laastavaks. 

Lääne Suur Narratiiv eirab täielikult inimolemuse psühholoogilisi ja sümboolseid mõõtmeid. 

Tänast hirmu tuleb käsitleda juba iseenesest probleemina; väljakutsena, mida ei saa taandada "viiruse" "tõikadeks", vaid millel on täiesti teistsuguselt – psühholoogiliselt – tasandilt pärit alge. Mis on tingitud lääne ühiskonna Suure Jutukanga (Grand Narrative) riknemisest. Lääne ühiskonna Suur Jutukangas on mehaanilise teaduse lugu, milles inimene on taandatud biloogiliseks "organismiks". See on lugu, mis täielikult eirab inimolemuse psühholoogilisi ja sümboolseid mõõtmeid. Selline nägemus on probleemi tuum. Iga epideemia kõik raviviisid, mis algavad niisugusest nägemusest, tevad asjad ainult hullemaks. Elik nagu ütles Albert Einstein: probleemi ei ole võimalik lahendada sama liiki mõtlemisega, mis selle tekitas.   

Selline on tegelik ülesanne, mille lahendamisega inimesed ja ühiskond silmitsi seisavad: tuleb kujustada uus lugu, uus vundament ühiskonnale, uus kandepind, kuidas inimesed elavad koos teiste inimestega. Hannah Arendt sai sellest aru juba 1954. aastal: vana lugu ootab ees lõpp ja selle tõttu ollakse silmitsi "inimeste algsete probleemidega, kuidas elada koos teineteisega". See ei ole esiti materiaalne tõkend, mis tuleb viiruse vastu püstitada, vaid pigem hirmu vastu rajatud sümboolne barjäär. Kui niisuguseid asju meeles peetakse, võib sellest olla abi käesolevale kriisile õigel tasandil vastamise juures. 

Tõlkis Karol Kallas

(Covidi režiimi arengud tõestasid tagantjärele, et Desmeti artikli näol on tegemist ühe maailma olulisema Covidi aega puudutava käsitlusega ja päris kõik ennast teadlasteks, ekspertideks ning arstideks-terviseteenuste osutajateks nimetavad inimesed ei ole "süsteemi" kuulekad teenrid.)