Eesti ajakirjandus on ilmselgelt tõbine. Ja mitte ainult haige ja valdavalt nõrgatasemeline, vaid ilmselgelt ei saa me ka väita, et see on vaba ja sõltumatu. See fakt on seda valusam, et seesama peavoolumeedia marginaliseerib teadlikult alternatiivseid väljaandeid, leiab MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht Aldo Maksimov meedia-aasta ülevaates.
Autor on Kreekas Samose saarel elav ja seal loomekodu pidav endine ajakirjanik, MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht. Olgu siinkohal lisatud, et antud lugu lükati sisulist põhjust kordagi välja toomata tagasi nii Postimehest, ERRist kui Edasist – sedagi pärast pikki päevi ootust. Isegi ERRi Meediakriitika portaal otsustas ülevaadet mitte avaldada.
Enamus suvest on möödas ning ka meedias on viimastel kuudel valitsenud leebemad tuuled, tühjavõitu tunded; äikest on vähem. See kõik on vaikus enne tormi, sest septembrist algab valimistele pühendatud ponnistuste poolaasta. Hoidkem nahk paks.
Meediapreerias kestab kvaliteedi põud. Probleeme on kirja-, arusaamis- ja väljendusoskusega, aga see on tavaline. Sekka mõned üksikud väga olulised ja head lood.
Vaatleme põgusalt peamisi tendentse Eesti meedias aastal 2022.
Millest me siis räägime, kui me räägime meediast, kui parafraseerida Carson McCullersit. On häid ja on halbu uudiseid.
Kui rääkida positiivsest, siis vimasel poolaastal on Eesti meedias ilmunud mitu olulist teksti, artiklit meedia tervise teemal. Tiit Hennoste, Ülle Madise, Maarja Vaino, Ilmar Raag…, neist allpool.
Fakt on see – kui rääkida nüüd negatiivsest, et väga suur hulk Eesti inimesi on kas meediatarbimist oluliselt piiranud, sellest sootuks loobunud või pannud peale kõvad filtrid.
Selles artiklis püüan distantsilt vaadates – pilguga Kreekast, sirvida kaks-kolm korda nädalas Eesti erinevaid väljandeid ning sotsiaalmeediasse jõudvat uudisvoogu.
Jättes kõrvale teada-tuntud asjaolu, et Eesti meedia jaoks on välisuudised ikka ja alati vaeslapse osas. Kuna "nõudlus" uudiste suhtes Hiina, Taivani, Lähis-Ida, USA, Kuuba, LAV, Aafrika sõjakollete ja Ladina-Ameerika põnevate arengute osas on madal, sest Eesti meediatarbijat on aastakümneid lamestatud Reporteri ja Elu24 suguste uudismagasinidega, siis puudub keskmisel tarbijal selle vastu ka huvi ning 250 kliki pärast Delfi nende uudiste tootmiseks ilmselt tervet osakonda ei värba.
Millest on muidugi kahju.
Mul kui endisel ajakirjanikul on muidugi valus meediamaastikul toimuvat lahata. Sest kuigi ma ilmselt olen objektiivne, tahaks ma näha palju paremat pilti. Soovin näha paremat ajakirjanduspõldu, kus püütakse teha tasakaalustatud toodet, luua objektiivset tervikpilti; kus püütakse ära kuulata ja esitada erinevaid osapooli.
Ma tahaks, aga ma ei näe. Ning sõna "vaikiv" pealkirjas tähendab lihtsustatult seda, et teatud teemad on peavoolumeedia jaoks lihtsalt "ei", tabu, või käsitletakse neid 99 % ühes võtmes. Vt näiteks sõda Ukrainas, vaktsiiniteema, valitsuspoliitika, Kaja Kallase välispoliitilised sammud jne.
Üldisemad piirjooned, akuutsed järelmid
Esitan silmatorkavaid tendentse viimasest ajast.
A. Kõigepealt torkab silma ajakirjanduse tehniline tase: kirjaoskuse, analüüsivõime ja põhjus-tagajärje hindamise jätkuv ning tohutu langus – üldistades, jättes kõrvale 15 % häid näiteid. Sama tendents valitseb ülikoolides, kinnitavad õppejõud ning ma ei kõnele siin ainult žurnalistikast.
B. Teiseks on aasta üheks märksõnaks Venemaa meedia sulgemine Eesti meediatarbija jaoks. See samm on tekitanud olukorra, kus peavoolumeedia tõmbas endal vaiba alt, sest soosis auditooriumi pöördumist blogijate, FB gurude ja muude apologeetide poole. Lühidalt: tõukas meediatarbija endast eemale.
Aga mõistagi – sulgemise otsus otsus tuli eelkõige poliitikutelt, kuid surve ka meediast endast! Meediamajad pole seda otsust justkui ka kritiseerinud. Kuidas väga saakski? Riik doteerib ju meediakorporatsioone.
C. Rahaeraldised erameediale seoses COVID-19-ga Eesti meediakontsernidele on kõigil värskelt meeles.
D. Meedia valikuline vaikimine ja teemade ülestõstmine, millest suve hakul kirjutas ka õiguskantsler Ülle Madise, on väga tõsine teema (võibolla kõige tõsisem), mis iseloomustab Eesti meediat viimase kolme aasta pildis väga selgesti.
Kes loob narratiivi, kust tõmmatakse niite, mida tähendab "strateegiline kommunikatsioon" ning kuidas lavastatakse ning suunatakse poliitilis-majanduslikke otsuseid Eesti riigis läbi meediaruumi?
E. Kolmandas kvartalis annab selgelt tooni "Narva tanki" teema. Et kui aasta varem oli poliitikutel ja meedial tarvis "teisaldada" MEM Cafe (ja politsei saigi omajagu rüseleda), siis nüüd valmistutakse "teisaldama" Narva tanki. Kuid olukord, nagu me kõik teame, on veelgi komplitseeritum.
Õnneks laseb meedia ses küsimuses avaldada erinevaid arvamusi. Kuigi, kui EPL avaldas arvamusloo selle kohta, et jätkem tank rahule, rünnati lehte enamuses arvamustega – et "mis teiega, EPL nüüd juhtunud on"? Ärgem aga unustagem, et EPLi arvamustoimetus eesotsas Krister Parisega on alati olnud sotside avangard ning ka pigem tankiliberaalse hoiakuga Katri Raik on samuti sots. Sotsid tanki küsimuses on aga seestpoolt kõige rohkem lõhestunud ning kõige keerukamas seisus kogu tervikküsimuse lahendamisel.
Saatus on ette mänginud, et sotsid istuvad praegu valitsuses.
* * *
Siia haakuvat.
Professor Epp Lauk, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond, on kirjutanud: „Hambaid näitav ajakirjandus, mis ei võta endale sotsiaalset vastutust ja mille võimukasutuse üle puudub ühiskondlik kontroll, ei ole ega saagi olla usaldusväärne. Ühiskondliku kontrolli funktsiooni saab täita meediakriitika/ajakirjanduskriitika."
Norra ajakirjanduse eetikakoodeksi p. 1. 4: "Ajakirjandusel on õigus informeerida sellest, mis ühiskonnas toimub ning teha kriitilisi paljastusi. Ajakirjandusel on kohustus heita kriitilist valgust sellele, kuidas ta ise täidab oma rolli ühiskonnas. "
Epp Lauk viitab hiilivale enesetsensuurile ajakirjanike seas ning lisab lõpetuseks: „Ajakirjandusel on võimalus blokeerida kriitiline debatt ja ebameeldivad teemad. Meediaorganisatsioonid ja nende toimimine on läbipaistmatud. Kui meedia ei ole avatud vabale ja ausale debatile iseenda üle, siis on meil probleem demokraatiaga."
Meediamaja pole vaja masinavärgi enda pärast
Marju Lauristin väitis juba 25 aastat tagasi (Õhtuleht, detsember 1997), et kvaliteetajakirjandust meil ei olegi, et päevalehed kolletavad nagu rakvere raibe, ja lisas, et ka Eesti meediakriitika on lapsekingades.
Aga kes peaks ajakirjandust kritiseerima?
Kes peaks? Kas lugejad, poliitikud, ärimehed, või äkki kodanikud? Või endised ajakirjanikud? (kellele alati saab ette heita kibestumist, panetunud hoiakuid?
On ka positiivsemaid näiteid. Suve hakul ilmus Ilmar Raagilt artikkel: "Kas Ukrainat toetav Eesti meedia täidab enam oma rolli?" (EPL 1.06.2022), mis oli vastuseks Tiit Hennoste artiklile „Ajakirjandus on selgelt Ukraina poole kaldu" (24.05, EPL). Tekkis väga vajalik dialoog olulisel teemal, iseasi, kas Raagi argumendid polnud mitte manipuleerivad, eriti mis puudutas peavoolumeedia narratiivi loomise võime pisendamist. Ta pani suurema osa sotsiaalmeedia õlule, mis on suunamatu. Vaata allpool ka järelmite punkt B.
Ajakirjanduses nagu kogu ühiskonnas hakkab üha rohkem andma tooni sõjaväsimus, viitas ka Raag. Narva tank samas ei ole eeskätt ajakirjanduse toodetud kuivõrd poliitikute köetud teema, sest Narva tankiga sarnaseid sümboleid on Eestis palju.
* * *
Eesti ajakirjandus on ilmselgelt tõbine. Ja mitte ainult haige ja nõrgatasemeline (valdavalt), vaid ilmselgelt ei saa me ka väita, et see on vaba ja sõltumatu. See fakt on seda valusam, et seesama peavoolumeedia marginaliseerib teadlikult alternatiivseid väljandeid. Ehk siis lapsekeeli: "ise ei tee ja teistel ka ei lase teha".
Korrektsemalt väljendudes: korralikku, tasakaalustatud ja asjadest kriitiliselt kõnelevat ajakirjandust mainstream-meedia teha ei saa ja ei taha, aga kui hakkame rääkima alternatiivsetest portaalidest, väljaannetest, siis annab mainstream endast kõik, et neid alavääristada, suruda lamemaalaste kaanonisse. Ükskõik mida me arvame alternatiivsetest, peavoolust välja jäävatest väljaannetest.
Ajakirjandus ja meediaväljaanded ei peaks olema asi iseeneses. Kellelgi ei ole vaja seal töötavate inimeste enda pärast toimivat masinavärki. Ma olen 27-28 a töötanud meedias või komunikatsioonimaastikul ning usun, et ka tean, millest räägin.
Kui meedia, uuriv ajakirjandus, neljas võim loobub vabatahtlikult või riigi toetuse tõttu talle pandud ülesannetest, siis milleks ja kuipalju meil on seda meediat vaja? Kas ilmateate, spordi- ja majandusuudiste jaoks? Isegi majandusuudiseid ei pruugi me enam uskuda ning tõe pähe võtta (mõtleme listeeria-MW Wool, Porto Franco, Elering, elektribörs, Autorollo jms peale).
Mina ei pea osundama millelelgi. Vaadelgem allpool, millest kõnelevad Ülle Madise, Tiit Hennoste ja Margo Vaino. Kui nemad hindavad olukorra tõsiseks, murettekitavaks ja kvaliteedi mõttes kehvaks, siis MTÜ MUKi ja allakirjutanu roll on see käesolevas artiklis lihtsalt üheks põimida ja nähtavaks tervikuks luua.
Lauristin ja Espak räägivad samast asjast
Kui vaatate artiklis allapoole, saab selgemaks seesama, millele osundas Marju Lauristin juba 1997:
"Meediakriitikat vahendav väljaanne on kindlasti vajalik. See võiks ühtlasi olla ka TÜ ajakirjandusosakonna üliõpilaste teoreetiliste, üldistavate tööde ilmumise paik. Lisaks võiks avaldada tõlkeartikleid teiste maade meediategevusest. Ehk aitaks see avardada noorte ajakirjanike mängumaad, et nad ei kaoks jäljetult ja isikupäratult tellimislugude autorite tuhmi seltskonda."
Peeter Espak, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja ning ERRi nõukogu liige, kirjutas tänavu mais ERRis loo "Vajame hädasti ajakirjanduskriitikat" (3.05.2022, ERR).
Seal ütleb Espak muu hulgas: "Kuidas on lood näiteks Eesti oma rahvusringhäälingu maailmavaatelise neutraalsuse või mitteneutraalsusega, see võikski olla ka meie erinevates arutelusaadetes või ka uurimustes-arvamustes pidevaks väitlusteemaks."
Ta jätkab: "Ideaaliks saabki olla eelkõige seadusest tulenevate neutraalsete ja riigi ning põhiseaduse seisukohalt oluliste eesmärkide võimalikult täpne täitmine ning samas võimalikult paljude erinevate peavoolu mõttevoolude omavaheline rikastav debatt moel, et ükski eri arusaam ei tunneks ennast kunstlikult kõrvale tõrjutuna."
Kuidas sellega on lood ERRis?
Veel kirjutab Espak olulise märkuse ideoloogiliselt meelestatud ajakirjanike peatükis allikate kasutamise kohta: "Olgu ERR-is, Postimehes või ka Delfis, kõikjal domineerib pea eranditult progressiivse uudisnarratiivi edastamine ning vahel jääb mulje, et peale demokraatliku-progressiivse maailmas üha rohkem vaatajaid kaotava ja ammu turuliidri positsiooni kaotanud CNN-i ning briti avalik-õigusliku BBC justkui muud maailma meediat polekski olemas.
Jääb ühtlasi ka mulje, et ajakirjanikud ega ka meediateadlased sageli pole isegi kursis sellega, et maailmas eksisteerib tohutu paljusus ajalehti ja telekanaleid ka peale New York Timesi ja CNN-i. Seda muide kõikide eri maailmavaadete ja vaatenurkade plaanis."
* * *
Eestis on olemas "Olukorrast ajakirjanduses" KUKU raadios Väino Koorbergi ja Rein Langiga ning Meediakriitika saade Objektiivi raadios Andri Kiige ja Ivan Makaroviga (varem Jaanus Vogelberg), mida ka allakirjutanu aitas ellu kutsuda.
See on hea et midagi, aga see on esiteks raadio ehk õhku haihtuv tähelepanelikkus.
Kui eesti meediatöötajad ei kuula ei keelekõrva ega "Keelesaadet" ega muid keeleteaduslikke saateid, miks me peaks arvama, et kuulavad meediakriitika saateid? Podcasti kuulamine võtab ju vähemalt tunni, mille jooksul meediamaja töötaja peaks ehk tootma kolm kiiret püstoluudist.
Meediakriitika saade oleks kõige mõjusam mõne eratelekanali eetris, lisaks näiteks PMi paberlehes.
Siiski, ERR on loonud oma alajaotuses portaali „Meediakriitika", kus ilmus äsja (3.08) ka täiesti korralik lugu Hans Värelt, Sakala peatoimetajalt.
Tsiteerin: „Ajakirjandus on osa tähelepanumajandusest ja peab võistlema auditooriumi aja pärast kõigi nende vilkuvate, kiiskavate ja kisavate tulede ning viledega, mida sotsiaalmeedia meile vahendab. Kui isegi neljasekundilistele videotele pannakse Instagrammis peale kiri "Wait for it!" ehk "Oota lõpp ära!", siis ehk ei jäägi meil muud üle, kui kuulutada, et valitsus paljastas riigieelarve suuruse või nimetada 200 meetri kauguselt põdra nägemist napilt eluga pääsemiseks?"
See ongi meedia näilises osas üks olulisemaid mandumise sümptomeid. Väre jätkab: „Uudiste inflatsioon ei aita paraku edasi kuigi kaua. Ülivõrded saavad lihtsalt otsa. Teiseks võib karjapoiss küll püüda kogu küla tähelepanu, kui ta esimest korda hunti hüüab, hiljemalt kolmandal korral saadakse tema peale aga väga pahaseks ning seitsmendal korral vaatab külarahvas "Hunt! Hunt!" hüüdvat valvurit juba nagu veidrikku, kes pole rohkem sõnu ära õppinud."
Avaldamata artiklite kogu
Väidan, et suur osa meedia tegijatest ei loe neid materjale, mida nad tungivalt peaks lugema: näiteks Peeter Espaki, Epp Laugu, Tiit Hennoste, Martin Mölderi, Ülle Madise ning olgu või Marju Lauristini artikleid meediast.
Samuti ei kuulata Keelekõrva, Keeleminuteid jms. Heas eesti keeles kirjutatud raamatutest ja Kalle Kasemaa, Margit Käbini tõlgetest rääkimata.
Kuid see pole enam ainuüksi meedia viga, vaid kogu ühiskonna, generatsioonide probleem. Keskendumisvõime ja funktsionaalse lugemisoskuse kahanemine on äärmiselt kurvastav.
Niisiis, millest me siis räägime, kui me räägime meediast… Me võiksime rääkida meedia vabadusest, sõltumatusest ja sõltuvusest. Sest see tundub tänasel päeval suures pildis kõige olulisem.
Meedia Uurimise Keskus kogus 2020 keskpaigast selle aasta kevadeni kokku 12 autorit (mitte niisama räuskajaid, vaid rohkem või vähem tuntud inimesi ja omal alal tunnustatud tegijaid), kes pole saanud oma lugusid Eesti peavoolumeedias avaldatud, põhjusel või teisel.
Nimed ja lood on MTÜ-l teada, kuid hoiame neid autorite huvides enda teada – väljaannetele võime need nimehaaval ära tuua, kuigi nad ju teavad neid nimesid. Nimede esitamine pole nende autorite edasiste avaldamiste huvides.
Võtame värskemast otsast. Sirp ei avaldanud augustis Jaak Valge artiklit "Ungari demokraatia ja liberaaldemokraatia". "Sirp" keeldus Valgele sel teemal kirjutamiseks võimalust pakkumast – olgugi, et lehes on avaldatud terve rida Ungari valitsust kritiseerivaid artikleid. Seega, tasakaalu eirati teadlikult ja hea meelega. Sirbi peatoimetaja on Kaarel Tarand.
Kas Sirp kahtles Jaak Valge artikli tasemes? Äkki tõesti. Või on tegu ikkagi maailmavaatelise mittesobivusega. Äkki tõesti?
Üheks levinud mudeliks mitteavaldamisel on olnud sageli venitamistaktika (kui teema või käsitlus või autor on "ebasobiv"), mille puhul viidatakse puhkustele, unustamisele (vahest lausa vabandatakse), teema liigsele ekspluateerimisele jne – seejuures, on viimane justkui põhjus, samas kui vastupidiseid seisukohti võib ilmuda repliigina või arvamusloona arvamuskülgedel kaks tükki päevas).
Sõnaga – põhjuse leiab alati.
Üks levinud tagasilükkamise põhjuseid on olnud ka "kaastöö" ebapiisav kvaliteet. Kuid niikaua kui meediamajade noortoimetajad avaldavad nädalast-nädalasse mitmes mõttes küündimatuid ja infantiilseid arvamusartikleid, ei tohiks sedalaadi subjektiivne mõõdik takistada küll ühtegi arvamuslugu avaldamast. Kui jätta päris triviaalsed sõimukirjad kõrvale.
Ning kui me siin ütleme, et meediamaja on enda loodud hoiakute eebenipuust torn, siis kuipalju me eksime?
Kes peaks meediamajade sees mõõtma noorte edasipüüdlike ning maailmavaateliselt laetud kodanike-toimetajate artiklite kvaliteeti ja kõlblikkust avaldada?
Vanasti oli selleks kas osakonnajuhataja, vanemtoimetaja või siis kasvõi päevatoimetaja, tegevtoimetaja. Tänasel päeval nähtavasti päevatoimetaja võib olla seesama alles koolist või ülikoolist saabunud reporter või toimetaja. Nii et ega erilist vahet polegi.
Vähemalt ERRis võiks olla natuke teistmoodi kui on Eesti muudes suuremates meediamajades. Vähemasti nähtav püüdlus erapooletu meedia poole. Muus osas ei tasu olla naiivne optimist.
Aeg kui meedia peegel
Meediapilt on muidugi aja nägu.
1980-90ndatel meedias töötada oli auasi. Tiraažid olid head ja palgad keskmisest oluliselt kõrgemad. Täna on pilt täpset vastupidine.
Lisaks on negatiivseks teguriks nüüd siis see, et meediamajad ei tule ilmselt omadega enam toime ning võtavad (küsides) meelsasti vastu raha toetust ka riigilt. Ükskõik millise abistava meetme sildi all.
Siinkohal pole mõtet hakata rääkima enam vabast ja sõltumatust meediast. Me saame sõltumatuse-sõltuvuse küsimuse asemel vaadelda parimal juhul artiklite, autorite taset.
On muidugi valdkondi, kus ühiskondlik-poliitiline laetus ja meelsus ei oma sedavõrd tähtsust.
Kuidas iseloomustavad olukorda need meediatöötajad, kel on peavoolu meedias töötades mainstream'ist erinev maailmavaade, arusaam?
– pidev vastuvoolu ujumine ja hirm oma koha pärast
– harjumine vohava sabalibutamise ja nomenklatuurile pugemisega
– sa tead, millise alateema alajaotuse lõpust, peidetuna sa oma loo leiad, kui see ei vasta valitsevale narratiivile. Samas hoitakse esilehel ja alateemade esilehel kuude kaupa sobivaid lugusid.
Kui puhkes sõda Ukraina territooriumil (targu ei nimeta kõiki osapooli peale Venemaa ja Ukraina), siis pandi Vene poole meediale klapp ette ning eestlane, kes oli sõjauudistest väga huvitatud, pidi hakkama otsima uudiseid maa pealt ja maa alt. Sest Eesti meedia esitas ainult üht narratiivi, mis teemal kirjutasid ka Hennoste ja Raag, ning mis teemat käsitles osaliselt ka Madise (allpool).
Seejärel ilmusid välja sotsiaalmeedia gurud (nt Raivo Vare, Igor Taro jmt), kes edastasid oma nägemust ja kokkuvõtteid sõjasüdmustest, endine (suurepärane) tegevtoimetaja Toomas Mattsson võttis lausa vaevaks deskribeerida Vene tv vestlussaadete sisu. Tänuväärne. Aga mida kõneleb see meile peavoolumeediast?
Postimees, EPL, Delfi, ÕL jt saagisid oksa millel istusid, kaotasid heal meelel oma lugejaid lihtsalt selleks, et edastada valitsusele, poliitilisele elektoraadile meelepärast agendat, narratiivi. Ja mitte PEAMISELT seda agendat, vaid AINULT seda agendat. Näitamata ühtegi pooltooni.
Mõtlev inimene ei vaja ju seda, aga väljaanded on justkui ju suunatud mõtlevale inimesele.
Liigume teise tonaalsusse korraks.
Kas olukord, kus Bonnieri saanud artikkel või selleks nomineeritud lugu tagantjärele mingis kohtuastmes saab kõva tagasilöögi (vaata M.Wooli „listeeriaskandaal", Aivar Mäe nn ahistamisjuhtum ning Martti Kuusiku kohtuasi), võrdsustub nüüd ja täna justkui Andrus Veerpalu, Mati Alaveri ja meie teiste tublide suusakotkaste dopinguasjadega? Et tublid töövõidud mõistetakse hukka ja tegijatele pannakse võistluskeeld? Kui selgub, et mingite lausa premeeritud lugude alus on vale, mis siis saab?
Aga ei, küllap mitte. Me isegi ei arva seda. Kõik leheneegrid panevad vapralt ajakirjanduspõllul edasi, harpuun õlal ja miskit ses mõttes ei muutu, võite kindlad olla.
* * *
Tiit Hennoste (Vikerkaare loost, dets 2020):
Tegelikult vaatavad inimesed infot üha enam otsekui kõrvalt, läbi klaasi. See oleks nagu mingi teine maailm, kus toimetavad mingid olendid. Fakte kontrollitakse ja uuritakse siis, kui sellest midagi oma elus sõltub.
/-/
Kokkuvõttes on ajakirjandus ja selle tegijad polariseerunud nagu kogu ühiskond. Käib võitlus ideoloogiate, identiteetide, väärtuste vahel. Ideoloogia on murdnud ennast poliitikaosakonnast välja kõigisse ajalehe osadesse, spordist kirjanduskriitikani. Polariseerumine on toimunud ka sama väljaande sees.
Samas portaalis ja isegi samas paberlehes on koos ajakirjanduse üla- ja alamkiht. All on valetamine ja väärastunud pealkirjad ning ülal uuriv ajakirjandus. All on kirjaoskamatus ja üleval elegantne tipptase."
* * *
Ülle Madise „Vaikimise nõiaring"
(8.06.2022 „Sirp")
"Inimsuhete uurija Elisabeth Noelle-Neumann avaldas juba 1970. aastatel avaliku arvamuse teooria, mida saksa keeles nimetatakse Schweigespirale' ks, eesti keeles võiks see olla vaikimise nõiaring. Ta kirjeldab olukorda, kus üks ja tihtilugu just vale arvamus saavutab avalikkuse poolehoiu, ühiskondlik surve vaigistab kahtlejad ning lõpuks ei olegi võimalik inimesi säästes rahulikult parema lahenduse poole püüda.
Vaikimise nõiaring teeb kahju põhjusel, et inimeste soovimatus kord juba võimendunud ning vaat et kivisse raiutud avaliku arvamusega vastuollu minna võtab tõelt võimaluse.
Vaikimise nõiaring toetab autoritaarse valitsemisstiili sugenemist poliitikakultuuri. Propaganda ja hirmutamine on olnud vabaduseta ühiskonna lõa otsas hoidmise tööriistad.
/-/ Demokraatlikud õigusriigid on paari aastaga ära õppinud, kuidas propaganda toel peale suruda mõnd ideoloogilist hoiakut eesmärgiga panna rahva enamus sellele kuuletuma. Halvemal juhul kehutab hirm inimesi ütlema ja tegema asju, mida nad meelerahu seisundis ei teeks. Näiteks ründama kõiki, kes näitavad tõepüüdu. Agressiivsed äärmused tõmbavad kahjuks halvale teele igati häid inimesi.
* * *
Urmas Viilma advendikõnest (2020)
Olen vahel imestanud, kuidas mõni meediaväljaanne võib oma veebiväljaande ühes rubriigis avaldada artikli või analüüsi lähisuhtevägivallaga seotud probleemidest ja naiste väärkohtlemisest, samal ajal aga jätkata teises rubriigis sisutute ja maitsetute jutunupukeste avaldamist naistest, keda kujutatakse vaid ihaobjektidena. Vaadake vaid, kuidas instrumentaliseeritakse naisi – vahel ka mehi – näiteks ühe tuntud meediaväljaande rubriigis Elu24 ja selle alarubriigis Fläsh! Sarnaseid alandavaid artiklikesi leiab mitme teisegi veebimeediakanali lehekülgedelt.
* * *
Maarja Vaino „Probleemidest, mida meil ei ole"
(20.06.2022, Postimees)
/-/ Majandusküsimusi ei hakka esile toomagi. Et just Eestis on toimunud Euroopa üks suuremaid hinnatõuse ei ole ilmselgelt probleem, mida avalikkuses arutada või süvenenult lahata. Põletavaid teemasid ei näi ülepea olevat, käib rahulik tiksumine väikeste murede seltsis.
Lehti lugedes võib kergesti selline mulje jääda. Sügavamaid ühiskonda ja poliitikat analüüsivaid kriitilisi käsitlusi tuleb taga otsida tikutulega. Või hoitakse lihtsalt hinge kinni millegi kartuses või lootuses? Kui ühiskondlikus keskustelus tuleb nii pikalt hinge kinni hoida, võib tekkida hapnikupuudus ning kehvemal juhul võib langeda isegi koomasse.[—]
Või on asi hoopis selles, et inimesed kardavad? [–]
Keegi ei taha sattuda selleks inimeseks, kes ütleb midagi niisugust, mis „otsustajatele" ei meeldi. Ja millele võib järgneda isegi tauniv persoonilugu mõnes suuremas meediaväljaandes. Keegi ei taha osutuda selleks, kes ütleb või mõtleb „valesti", sest nii võidakse teda avalikult häbimärgistada, aga halvimal juhul võib kaotada ka töö ja sissetuleku. Keegi ei taha karjast eristuda ega eralduda, sest siis oledki kohe ründajaile kergem saak."