Objektiivi logo.

Kultuuriministeeriumi selgituse kohaselt hakkaks plaanitav meediateenuste seadus rakenduma neile audiovisuaalmeedia teenuse osutajatele, kelle video- ja audiotoodang pole mõeldud vaid kirjalike tekstide täiendamiseks, vaid on käsitletav eraldi saadetena. Ministeerium leiab seejuures, et pole vahet, kas saateid toodetakse kasumi taotlemise eesmärgil või mitte. Seetõttu on ilmne, et seadus hakkaks reguleerima ka Objektiivi ja SAPTKd.

SAPTK leidis eelnõule esitatud arvamuses, et vaja on selgust selle osas, kelle suhtes seadus kohalduma hakkaks. Arvamuses märgiti, et Objektiiv ei osuta teenuseid, vaid üksnes avaldab artikleid ja saateid ilma nende lugemise, vaatamise ja kuulamise võimalust kellelegi müümata ja ka ilma kasutamata neid reklaami müümiseks. Samuti pole Objektiivi saated ega artiklid tellitavad.

Kui varasemalt lükkas ministeerium Objektiivi päringule vastates kogu otsustusõiguse selles küsimuses Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA), andmata selget jah-ei vastust, siis nüüdsest vastusest ilmneb selgelt, et seadus siiski ka Objektiivile ja SAPTKle kohalduks.

Kuigi ministeeriumi hinnangul peaks iga meediasisu tootja ise hindama, kas seadus teda puudutab, konsulteerides seejuures vajadusel TTJAga, märgitakse vastuses nüüd, et vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele loetakse tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus majandustegevuseks ka siis, kui selle eesmärgiks pole tulu teenimine. Varasemas vastuses märkis ministeerium, et igal konkreetsel juhul hindab TTJA seda, kas tegu on majandustegevusega.

Mis on “viha õhutamine”?

SAPTK nägi oma arvamuses probleemi selles, et seadus sätestaks ebamäärase keelu õhutada meediateenuseid osutades vihkamist. “Niisugust keeldu ei ole kohane seadusesse kirjutada, kui samal ajal ei ole elementaarset selgust selle osas, mida vihkamise õhutamise all silmas peetakse. Niisuguse selguseta on selgusetu ka see, mis siis reaalselt keelatud on ja mille eest on seega meediateenuste seaduse paragrahviga 57 nähtud ette koguni kuni 32 000 euroni küündida võiv rahatrahv. Näiteks peaks küsima, kuidas on tagatud, et poliitilistelt ja ideoloogiliselt tundlikes küsimustes (nt seonduvalt islamiimmigratsiooni või homo- ja sooideoloogia ühiskondliku juurutamisega) kriitiliste seisukohtade väljendamist ei hakata käsitlema ühiskondliku vihkamise õhutamisena,” toonitas SAPTK.

Vastuseks viitas kultuuriministeerium varasematele Eesti kohtute ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsustele. Viimane on märkinud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevalt hõlmab väljendusvabadus ka solvavat, šokeerivat ja häirivat informatsiooni. Lisaks on ajakirjanduses lubatud ka liialdused ja provokatsioonid. Veel on EIK märkinud, et poliitilises elus on väljendusvabaduse piirid kõige avaramad ning valitsuse suhtes tehtava kriitika piirid on laiemad, kui on eraisiku või konkreetse poliitiku suhtes lubatav.

Samas on EIK defineerinud nn keelatud eesmärgid, millega ei tohi väljendusvabadust ettekäändeks tuues tegeleda ei isik ise ega ka teisi nendele üles kutsuda – nendeks on vihkamine, vägivald, ksenofoobia ja rassiline diskrimineerimine, antisemitism, islamofoobia, terrorism ja sõjakuriteod, ajalooliste faktide (nagu holokaust) eitamine, holokausti-, sõja- ja/või totalitaarsete režiimide ohvrite solvamine, totalitaarne ideoloogia ja muud poliitilised ideed, mis ei sobi demokraatiaga.

Riigikohus on aga leidnud, et sotsiaalse vaenu õhutamise faktiliste asjaolude tuvastamisel ei saa jätta arvestamata üldtuntud asjaolu, et sõnade tähendus ja kokkuvõttes ka teksti sõnum ning võimalik toime sõltuvad sõnakasutuse kontekstist. “Nõnda ei saa lugeda vaenu õhutajaks näiteks ajakirjanikku, kes probleemartiklis mingit üleskutset kajastab, või kedagi, kelle esitatud üleskutsest on võimalik aru saada, et see on mõeldud sarkastiliselt,” kirjutas ministeerium. Riigikohus on samas märkinud, et sõnavabaduse, sh ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.

Kultuuriministeerium leiab, et piirata võib vaid sääraste sõnumite levikut, mis mitte lihtsalt ei levita mõne seaduses välja toodud grupi suhtes vaenulikku meelestatust, vaid mis võiks kutsuda vihkamist või vägivalda esile ka teistes isikutes ja tuua kaasa mingi grupi vastu suunatud vihkamise või vägivalla levikut.

Üleskutsest saab seetõttu ministeeriumi hinnangul rääkida ainult juhul, kui see võiks leida ühiskonnas vastuvõttu ehk siis, kui grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda, on tõsiseltvõetav nii oma arvukuselt kui ka sisuliste tunnuste poolest. Seejuures tuleb vaadelda mitte ainult konkreetset märki (sõna, fraasi, lauset, žesti, kujutist), millele üleskutsuv iseloom omistatakse, vaid ka konteksti, milles see on esitatud, ning tähendusvarjundit.

Ministeeriumi hinnangul on TTJA seaduse jõustamiseks pädev

Veel leiab ministeerium, et TTJA ametnikel on seaduse jõustamiseks vajalik pädevus, kuna asutus on juba 2013. aastast teinud järelevalvet selle üle, et meediateenuseid osutades ei õhutataks vihkamist. Samuti näeb ministeerium vastupidiselt SAPTKle positiivsena seda, et ametnikel puudub demokraatlik mandaat ja poliitiline vastutus oma otsuste eest. Ministeeriumi hinnangul ei tohi järelevalvet poliitilisele kontrollile allutada.

Samuti pole ministeeriumi hinnangul juba karistusseadustikus sätestatud ühiskondliku vaenu õhutamise keeld piisav, kuna esiteks ei kattu selles välja toodud subjektid meediateenuste seaduse kaitstud tunnuste loeteluga. Teiseks eeldab karistusseadustik aga konkreetse kannatanu olemasolu, mis “ei aita ennetada ühiskonna lõhestamist ja ühiskondlike pingete tekkimist”. Kultuuriministeeriumi hinnangul on vägivalla ja vihkamise õhutamise keeld eelnõus määratletud nii konkreetselt, kui on võimalik.