Ameerika Ühendriikide vabariiklasest senaator Mike Lee põhjendab The American Conservative'is, miks Ukrainast ei saa NATO liiget.
Märkus: käesolev arvamuslugu ei ole tõlgitud põhjusel, et see on kuidagi "õige", vaid näitena, kuidas väga suur osa Ameerika Ühendriikide olulisi poliitikuid mõtleb.
Ukraina sõja teisele aastapäevale pühendatud kõnes kuulutas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et "Ukraina ühineb NATO-ga… Enam pole küsimus, kas, vaid millal ta seda teeb." Ameerika Ühendriikide jaoks on hea see, et üleilmastunud nomenklatuur ei saa Ukraina NATO-sse astumist sellele ühepoolselt peale suruda. Sellest hoolimata Stoltenbergi häbiväärne kõrkus ja räige USA suveräänsuse jalge alla tallamine tuletab meile täpselt meelde, miks ühtegi riiki ei tohiks NATO liitu lisada ilma riske kaalumata.
Ajalooliselt on otsused, millega NATO-t laiendatakse tuumarelvadega vaenlase tagahoovis, ohtlik karu torkimise mäng (game of chicken). Vaatamata Joe Bideni valitsuse ja selle välissuhtluse nomenklatuuri arvamustele on põhjuseks, miks Venemaa üritab Ukrainas saavutada sõjalisi eesmärke, suuresti tingitud väljavaatest, et NATO kavatseb laieneda nii Ukrainasse kui Georgiasse. See on punane joon, mille Vladimir Putin tõmbas maha juba 2008. aastal. Ameerika Ühendriigid ja Euroopa pealinnad ei võtnud neid hoiatusi tõsiselt ja jätkasid laienemise trummi tagumisega, jaurates tegeliku olukorra ning võimaluste arvestamise asemel rumalate "reeglitepõhise maailmakorra" soovmõtlemise teemal. Lääneliitlased on jõudnud isegi nii kaugele, et räägitakse võimalusest saata Ukrainasse liitlaste väed. Arvamine, et Kreml vaatab sellist tülinorimist niisama pealt, on rumalus.
Kuigi NATO viimase aja käitumine võib sedasi välja paista, pole kaitseallianss siiski kogukonnaklubi. Alates selle asutamisest on NATO sõjaline liit, mis on rajatud ühistele kaitsekoostöö huvidele, mille vastutus ulatub üle Atlandi. NATO ei ole "tulge kõik, tunneme ennast hästi" demokraatlike kalduvustega riikide liit. NATO-sse vastuvõtmine ei ole üleilmse tunnustuse tempel ega auhind hästi käitumise eest – see oleks sõjalise liidu eesmärkide vastane lähenemine. Tõde on siiski selles, et käesoleval hetkel ei vaja NATO oma kaitsevaldkonna eesmärkide täitmiseks uusi liikmeid ega peaks neid ka juurde otsima. NATO peaks kaaluma uute liikmete vastuvõttu ainult juhul kui need toovad endaga kaasa nähtava ja usutava veenva sõjalise võimekuse, aitavad paremini jagada liikmesriikide vahelist vastutuskoormat ja kelle liitumine vähendab märkimisväärselt ohtu, et alliansi sõdurid peaksid kuskil sõtta astuma. See on ainus eesmärk, millest kollektiivkaitse peaks lähtuma.
Ukraina ei sobi liikmeks mitte üheski nimetatud punktis. Millist strateegilist väärtust lisaks Ukraina NATO-le? Olles sõltuv välismaiste annetajate heatahtlikkusest kasutaks Ukraina jätkuvalt nõukogude ajast pärit relvastust ja möödunud aegade sõjalist strateegiat.
Niipalju siis usutavast kõvast jõust ja midagi tähendavast koorma jagamisest.
NATO aluseks on eeldus, et kui mõnda riiki rünnatakse ja riigi enda võimekusest ning vahenditest jääb vajaka, tulevad teised riigid sellele appi. Liitlane, kes sõltub täielikult teiste väljaõppest, varustusest ja rahastusest, pole liitlane selle päris mõistes. Nii nagu tuleb arvestada sõjalise konfliktiga, tähendaks Ukraina – mis on selle tuumariigist naabrile ajalooliselt ja strateegiliselt väga oluline – vastuvõtmine ei midagi vähemat kui mängimist liikmesriikide inimeste elude ja varaga.
Kuidagi on NATO riikide juhid suutnud ennast veenda mõtlema, et Ukraina on juba de facto alliansi liige, seda hoolimata, et keegi pole sel teemal hääletanud ega pole allkirjastatud lepingu muudatust. NATO riigijuhid vaatasid punastele joontele otsa ja astusid neist tuima näoga üle, millega panid mängu oma riikide turvalisuse tuumavõimekusega vaenlase vastu. Tänaseks on see viga läinud Ameerika Ühendriikide maksumaksjale maksma 113 miljardit dollarit ja kongressi sõjakotkad näevad hetkel vaeva, et saata sinna veel 60 miljardit.
Putin korrutab hoiatust, et NATO-s olev Ukraina oleks samm, mis sütitab Kolmanda maailmasõja. Olles põhiseaduslik realist (constitutional realist), paistab mulle, et kui vaenlane esitab selge hoiatuse, siis tuleks sellele reageerida täie ettevaatusega, mitte keerata ilma mõtlemata pingeid juurde, millega aetakse vaenlane ainult veelgi vihasemaks.
Kui Ukraina astuks NATO-sse, siis Ameerika Ühendriikidel tuleb liidust välja astuda. Nii lihtne see ongi.
Otsuseid, mille peale võib alata Kolmas maailmasõda, ei tohi langetada riikideülene nomenklatuur, mis ei vastuta ühegi riigi ega nende kodanike ees. Olles organ, mille ülesandeks on Põhja-Atlandi lepingu nõustamine ja nõusoleku andmine selle täiendustele, läheb Ukraina tee NATO-sse läbi USA senati. Kui me päriselt soovime säilitada Ameerika Ühendriikide hegemoonia, siis mitte ühelgi viisil ei tohi meist sõltuv Euroopa sundida meid seadma ennast võimaliku tuumasõja vallapäästmise ohtu. Me peame tõmbama NATO-ga punase joone: NATO-s on kas Ukraina või Ameerika Ühendriigid. Kui liitlaste saapad astuvad Ukraina pinnale, siis Ameerika Ühendriikidel tuleb NATO-st täielikult lahkuda.
Vahepeal võiks keegi tuletada Stoltenbergile meelde, et tema töö on kaitsta NATO rahalisi kohustusi täitvate liikmete huvisid, mitte Ukraina heaks propaganda tegemine. Kuna USA on liidu kõige suurem rahaline toetaja, siis Ameerika Ühendriikide jaoks on käes aeg seada NATO-s asjad vastavalt strateegiliste huvide järele tähtsuse järjekorda. Kolmas maailmasõda tegevuskavas ei ole ja Ameerika Ühendriikide jaoks on viimane aeg sulgeda avatud uks NATOsse.
Tõlkis Karol Kallas