IN Graafika näituste avamine. Pärnu Linnagaleriis. Pildil ( : )kivisildnik. Foto: Scanpix

Erinevalt kultuurilimukatest on jalgpallurid minu jaoks autoriteedid. Kahekordse maailmameistrina oskan ma ka kõige absurdsemaid spordisaavutusi hinnata. Ja sportlastele annan ma nii mõndagi andeks. Ent Eesti kultuuril on olnud ka paremaid aegu, kirjutab ( : )kivisildnik. 

Meie kultuuriinimesed oleme piinlikud, jälgid limukad, selgrootud ja amoraalsed lojused. See on fakt. Me armastame kirglikult sotsialismi, globalismi, anaalseksualismi, arooppe, rahureligiooni aktiviste, feministe ja suhtume üleolevalt Eesti riiki ja rahvasse kui inimtekkelise kliimamuutuse riskifaktorisse ning takistusse maailmapäästmise okkalisel teel.

Kirjanikud kirjutavad antifašistlikke kolumne, fotograafid peavad sütitavaid kõnesid miitingutel ja koomikud fabritseerivad konservatiive ja katoliiklasi pilastavaid nalju. Kõik see meenutab mulle jalgpallistaare, kes enne mängu paberilt vaevaliselt rassismivastast sõnumit veerivad. 

Erinevalt kultuurilimukatest on jalgpallurid minu jaoks autoriteedid. Kahekordse maailmameistrina oskan ma ka kõige absurdsemaid spordisaavutusi hinnata. Ja sportlastele annan ma mõndagi andeks, gladiaatorid ja kaarikupiloodid pole kunagi olnud ühiskonna au, mõistus ega südametunnistus. Ja ei peagi olema.

Kultuuril on aga olnud ka paremaid aegu. Tammsaare esindas omal ajal tervet mõistust, Juhan Liiv kuulutas prohvetina ette Eesti riiki ja Hando Runnel ajas läbi halli kivi Eesti asja. Uku Masing jäi inimeseks ka kõige raskematel aegadel. Nüüd ei ole ajad kaugeltki nii rasked kui viiekümnendatel aga inimeseks jäämine tundub kultuurikontingendil olevat võimatu.

Miks ma üldse räägin kultuurist, nüüd kus meil on põhiteemaks nato ja südames nato kohal suur sakiliste servadega auk? Aga sellepärast, et me ei räägiks siin praegu natost ega eesti keeles, kui poleks olnud väärikaid kultuuritegelasi ja toimivat eesti kultuuri. Me elasime okupatsioonid üle tänu kultuurile, mitte tänu natole, terroristlikule vastupanuliikumisele või kirglikule homoseksualismile.

Mulle meeldib väga Kaido Kama mõttekäik kultuurist kui ellujäämise õpetusest (vt Akadeemia 2013 nr 12 “Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus”). Kama autoriteedile toetudes võtan ma endale vabaduse väita, et kõik mis tapab, orjastab, laostab ja teeb lolliks ei ole kultuur, enamgi veel, mitte ainult kahjulik ei ole kultuur vaid ka kasutu ei ole kultuur. 

Asemantiline tantsuetendus ei saa olla kultuur sel lihtsal põhjusel, et ta ei aita mitte mingil kombel ellu jääda. Las ta siis olla, võiks võhik siinkohal tüdinult käega lüüa, võiks ehk olla, aga ainult kahel tingimusel. Esiteks siis kui asemantiline ringivaaruja teeks seda oma raha eest ja teiseks kui ta investeeriks oma ega ja raha sisutusse tegevusse keskkonnas, kus ellujäämiskultuur on tugev ja hästi rahastatud.

Paraku on meie kultuuri olukord hale, me ehitame Kultuurkapitali eest betoonist õhulosse – muuseume, akadeemiaid ja kavatseme ka Linnahalli kultuurikerjuste niigi ülejõukäivatele koormistele lisada. Pealegi on meil kultuuri asemel käibel pehmelt öeldes prügimägi – kasutu, vana, katkine ja hingematvalt läppunud trään.

Kultuur on marginaliseerunud, muutunud nurgataguseks sektantlikuks veidruseks. Üks põhjusi, miks ma enam lehti ei loe, on see, et kultuurist kas ei kirjutata või kirjutatakse kultuuri pähe tont teab millest. Hea näide on degenerantlikust kultuurimeediast on telesaade OP, mille stammesinejateks on kujunenud perekond Kallase naisliin. Sa näed ja sa ei mürista. Kui see on kultuur, siis olen mina sooneutraalne feministirakats.

Täpselt nii nagu ajalehtede toimetustesse on siginenud vasaklimukad – Peeter Helme on seda väga hästi kirjeldanud ja tema kogemuses pole põhjust kahelda – samasugune vasaknomenklatuur kontrollib ka kunstiinstitutsioone, loomeliitude juhatusi, ekspertgruppe jne. 

Muide, meenub üks eravestlus hr Helmega, kui ta oli alles värskelt Postimehes ametis. Mind pani imestama tema kirglik kaitsekõne meie ajakirjanduse tasakaalustatuse jne kaitseks. Elu selgib, elu selgib.

Nii nagu Postimehe toimetuse kolmesajast lehetegijast on võitlevaid antifašistlikke homoseksuaale vaid üheksateist, mõtlen neid Helmet demoniseeriva pöördumise autoreid, pole ülejäänud 281 hulgas ühtegi, kes julgeks või peaks vajalikuks avaldada eriarvamust. Mõtlemapanev ja öökimaajav fakt.

Loomeliitudes on asi ainult veidi parem, kirjanike liidus on samuti kolmesaja liikme ümber, seda kontrollib samuti vasakekstremistide rühmitus, kõik need Rein Rauad ja Maarja Kangrod peaksid olema avalikkusele tuttavad. Loomeliitude lihtliikmed on samuti vaikiv lambakari, õnneks erinevalt põhiseaduslikust päevalest on vähemalt kirjanike liidus mõned opositsioonilised tagurlased nagu allakirjutanu, Indrek Hirv ja mõned üksikud veel.  

Indrek Hargla astus sotsialismi ja multikultuuri harrastavast liidust välja ja Maarja Vaino polegi sinna kuulunud. Õnneks on meil Peeter Espak ja Hardo Pajula, nii et kirjaoskajaid ja terve mõistuse säilitanud literaate siiski leidub. Kuid tegemist on üksikute normist kõrvalekaldumistega. Reegel on lammas ja limukas.

Olukord on selge – aga miks ta nii närune on? Miks me oleme limukad? Muidugi on inimene nõrk ja karjaloom ning kaldub mugavusele ja laseb asjadel lihtsalt minna. Mis mina, väike inimene teha saan? Aga kui sa oled väike ja tühine inimene, mis asja on sul siis suure kunsti juurde? Mida on sul öelda ja milles väljendub sinu autoriteet?

Ma olen raja taga kirjanike residentsis istunud pika köögilaua ümber koos karja kirjanikega, kes jutustasid üksteisele ümber viimaseid teleuudiseid, tegid seda propagandistlike telejaamade vaatenurgas ja sama sõnakasutusega kui suvalised uudisteankrud? Mis kirjanikud need sellised on? Nad ise ei osanud sellele küsimusele vastata.

Selge on see, et kultuurimeistrid pole enam meediastaarid, nad ei kõneta masse ei ideoloogide ega meelelahutajatena ja meie majanduslik seis on nutune. Kõik see murrab nõrku inimesi, aga kuidas saavad kõik olla nõrgad? Peaaegu kõik. Eelmise okupatsiooni ajal olid meil Runnel, Alliksaar, Viiding, Vahing, Valton, Kallas jpt. Ajad olid julmad aga mingi asi aitas inimeseks jääda. Mis see oli?

Mina näen probleemi eelkõige väärikuse puudumises. Kõik need, keda ma nimetasin, Alliksaared, Masingud, Valtonid ja Runnelid olid meistrid, mitte suvalised vusserdajad. Kui sa teed oma asja hästi, siis sa vähemalt ise austad ennast ja teised meistrid austavad sind ja kuidagi lohiseb ka publik lõpuks kaasa.

Kui sa aga oled suvaline isik, kes on arusaamatutel põhjustel loomeliitu võetud? Keegi pole mulle osanud ära seletada ei Urve Tinnuri kirjanike liitu immatrikuleerimist, Kätlin Kaldamaa kirjanikupalka või Eda Ahju aastapreemiat. Ma ilmselt ka lömastuksin, kui mind määrataks füüsika instituudi vanemteaduriks.

Pärisfüüsikud irvitavad, endal on ka imelik, ega ei jäägi muud üle, kui omasuguste suvaliste lontruste kamp kokku ajada, võim haarata ja füüsikutele lõpp peale teha. Mingit kooseksisteerimise võimalust ja põhjust ei ole. Just see ongi kultuuris juhtunud. Suvalised isikud laamendavad, kirjandust nad teha ei oska, eks tuleb siis feminismi ja globalismi suunal üritada. Jälk.