Miks võib abordipraktikat võrrelda Hitleri tegudega

Abort on patt, mille Kirik hukka mõistab. Seda, miks Kiriku poolel on mitte ainult traditsioon, vaid ka terve mõistus, selgitab ortodoksist publitsist Sergei Hudijev.

Ülempreester Dimitri Smirnov võrdles hiljuti bolševike 1918. aastal välja antud luba abortidele hitlerlusega ja kutsus seeläbi esile hulganisti ärritunud reaktsioone. See oli oodatav ning mõistetav.

Küsimus abortidest lõhestab tõepoolest nii Kirikut kui ühiskonda. Kui mingite parameetrite osas on meie kaaskodanikud (venemaalased – tlk) sotsiaalse konservatiivsuse järgijad ega kiirusta sugugi eesrindlike maade sabas viskuma sodomiitlikusse kurbmängu, siis abortide suhtarvu osas näitab Venemaa statistika imekspandavaid tulemusi.

Needsamad inimesed, kes on valmis end nimetama kristlasteks, ei võta omaks Kiriku seisukohta abortide küsimuses ning ka astuvad aktiivselt vastu Kiriku katsetele seda mastaapset kurjust ohjeldada.

Kristlasteni jõudmiseks tuleb alustada kaugelt ning rääkida rahva ja rahvuse kurjakuulutavast perspektiivist, sellest, kuidas rahvas end tõusvas tempos tapab. Sellest, et praegu 30-aastaseid inimesi ei ole pea kedagi tulevikus üleval pidamas. Kas tuua sisse aafriklasi? Aga miks peaksime meie aafriklastele üldse korda minema?

Ent see ei ole peamine põhjus, miks kristlased tõusevad abortide vastu. Ent seda peamist põhjust on inimestele raske selgitada, ning see teeb ka väga haiget. Seepärast peame alustama muust. Andestusest.

Evangeelium on hea sõnum pattude andeksandmisest. Kristus lunastas Kolgatal kõik meie patud ning me võime saada täiesti andeks, puhtaks pestuks ja taastada oma suhte Jumalaga niipea kui soovime selle andestuse vastu võtta.

Paljud liikumise “Elu eest” (Pro Life) käilakujud on kunagi otsustanud ise abordi kasuks. Nad on Jumala poolt vastu võetud ja neile on andestatud ning Pühakiri on seda tõotust mitmel korral vahendanud: “Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!” (Jesaja 44:22)

Kirik annab tunnistust andestusest ja päästest, aga mitte hukkamõistmisest. Kuri on kurjus, patt Jumalast kaugenemine ja kuritegu inimese hävitamine mitte selle pärast, et Kirik on nii otsustanud. Sellepärast, et see on reaalsus, mida meie tahame eirata, ent mis sellegipoolest ei kaota oma olemust ega kao kuhugi.

Me kõik teame, et ei ole õige võtta elu süütult inimeselt, kes ei ole ei relvastatud agressor ega kurjategija. Paljud on üldse surmanuhtluse vastu. Kõik on üldiselt seda meelt, et ilma süüta kedagi hukata ei saa.

Me teame, et laps emaüsas on elusolend, aga mitte osa ema kehast, nagu näiteks haige hammas. Teame, et tegemist on inimolendiga. Just selline inimene – elusolend – hävitatakse abordi käigus. Me teame ning ei saa seda teadmist eitada, et süütu inimese elu hävitamine on kurjus.

Abortide pooldajad kasutavad kahte argumentide põhiliini – nad kas eitavad, et emaüsas olev laps on inimolend, või siis eitavad tema süütust ning suhtuvad temasse kui agressorisse või mittesoovitud kaasüürilisse, kelle korteriperenaine võib vastavalt oma soovile tänavale tõsta.

Ometigi arvan, et mitte Kirik, vaid terve mõistus ütleb meile seda, et loode on inimene ega kuulu likvideerimisele.

Abordipraktikute võrdlemine Hitleri tegevusega ei ole emotsionaalne liialdus või katse lärmi tõsta. See on täpseim analoogia võimalikest. Hitler eeldas, et on võimalik ja õiglane hävitada suurel hulgal süütuid inimesi, sest selline seisukoht vastas tema plaanidele. Inimesed, kellel puudus süü ja võimalus end relvaga kaitsta, kuulutas ta lihtsalt alamsordiks.

Abordipooldajate ideoloogia teeb sedasama ning tõukab ise inimolendeid inimsoo hulgast välja, võtab neilt õiguse moraalsele ja seaduslikule kaitsele ning võimaldab seega nende hukkamise siis, kui selleks tundub olevat õige aeg.

Keegi võib arvata, et kuna nende laste eest keegi kätte ei maksa ega karista, nad ei tule oma vere eest vastust nõudma, nad ei kogune isegi mitte meeleavaldusele ega anna oma häält valimistel, siis ei ole vaja nendega tseremoonitseda.

Ent Kirik usub Jumala õiglasesse kohtumõistmisse. Veel enam – ta teab, et me ei peagi Jumalasse uskuma selleks, et ükskord Tema ees seista. Kohtu ees ei või meist keegi eitada, et ta teadis – süütut elu ei tohi hävitada. See on raske kuritegu, mis jätab jäljed tegijatele, neile, kes seda heaks kiidavad, ning ühiskonnale, kes peab aborte normaalseks.

Tõesti. Inimestel on raske endale teadvustada ja tunnistada, et nad on olnud kaasosalised mõrvas. Ema süü võib selles olla väiksem kui teistel. Hoopis enam võivad olla süüdi lapse isa või sugulased, kes vahel lausa sunnivad ema tegema sellist hirmsat tegu. Samuti lasub suur süü arstidel, kes andsid nõu, agitaatoritel, kes selgitasid, et lapse tapmine on tema inimõigus.

Apostel Paulus kirjutab, et need, kes patu heaks kiidavad, on enam süüdi nendest, kes patu korda saadavad (Rm 1:32). Tõepoolest võib inimene sooritada patu väljakannatamatute asjaolude tõttu, ent patu teadlik heaks kiitmine on vaba valik ning see tähendab enda kurjuse kätte andmist.

Kirik ei räägi sellest mitte sellepärast, et hukka mõista ja maha tallata, vaid selleks, et pakkuda võimalust tervenemiseks nendest haavadest, mis me (inimestena ja ühiskonnana) oleme endale tekitanud. Kristus suri ju meie pattude pärast.

Niipea kui me tunnistame endale selle kurja, mis oleme teinud, milles oleme osalenud – saame andestuse. Nagu ütleb apostel Johannes: “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9).

Tõlkinud Roland Tõnisson

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!