Malle Pärn. Väljavõte Objektiivi videost.

Mida kaugemal on inimene või rahvas Jumalast, seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi, leiab Malle Pärn. Ühiskonna- ja õigusteadlased töötavad välja aina uusi ja uusi seadusi, ent alati leidub inimesi, kes oskavad neid seadusi enda kasuks väänata.

Kõigepealt mõned tsitaadid, mu mõtete aluseks ja kinnituseks:

Mary Wollstonecraft:

Keegi ei vali kurjust sellepärast, et see on kurjus, vaid sellepärast, et ta ekslikult peab seda endale kasulikuks, vajalikuks, õnne või edu toovaks.

1Mo 4,15–17:

Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma, ja ütles: Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!

Lk 6,43–45:

Jeesus ütles: Iga puu tuntakse ju ära oma viljast, sest ei korjata viigimarju kibuvitsult ega koguta ohakailt viinamarjakobaraid. Jah, ei ole olemas ilusat puud, mis kannaks viletsat vilja ega jälle viletsat puud, mis kannaks ilusat vilja. Iga puu, mis ei kanna ilusat vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, mida ta südames on rohkem kui küllalt.

Õpetussõnadest:

Kes elab laitmatult, päästetakse, aga kes käib kõveraid teid, see ühel neist langeb.

Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi.

Kurja inimese sammud püütakse kinni, aga õige hõiskab ja rõõmustab.

Kes külvab ülekohut, lõikab viletsust ja tema viha vits lööb teda ennast.

Kes peab käsku, hoiab oma hinge, kes põlgab sõna, peab surema.

Kes halastab kehva peale, laenab Jumalale ja tema tasub talle ta heateo.

Kõlvatu tunnistaja pilkab õigust ja õelate suu ajab välja nurjatust.

Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele.

Mis on hea ja mis on paha? Mis on head asjad, ja mis on pahad asjad? Millal me oleme head ja millal me oleme pahad?

Iga inimene, kelles elab südametunnistus, tegeleb nende küsimustega terve eluaja. Mingis mõttes on need meie elu keskseimad küsimused, kui me tahame elada kooskõlas looduse ja ühiskonnaga, ja ennekõike iseendaga. Sest üks kindlamaid loodusseadusi on see: mida me külvame, seda me ka lõikame. Ei kasva meie peenrale roose, kui me külvame sinna ohakaseemneid. Ei kasva ka siis, kui me sinna midagi ei külva. Siis võib sinna kasvada küll umbrohtu, mitte aga kultuurtaimi, mis meie ihu võiksid toita või meie hinge oma iluga rõõmustada.

Niisiis, me peame teadma, missugused on need seemned, mida me peame külvama oma elupõllule, selleks, et sealt kunagi korjata meile vajalikku, kasulikku, toitvat ja kaunist viljasaaki.

On küll öeldud mitmeid niisuguseid mõtteid, nagu: ei ole halba ilma heata, kui ei oleks halba, siis ei oskaks me head märgata ega hinnata, miski pole iseenesest ei hea ega halb, vaid üksnes meie hinnang teeb nad selleks, keegi ei ole täielikult, jäägitult halb ega samavõrd hea – ja nii edasi, mõni arvab koguni, et elu oleks väga igav ja üksluine, kui kõik inimesed oleksid head.

Ometi ei ole hea ja paha üksnes suhtelised, kokkuleppelised mõisted, nad on inimteadvuses läbi aastasadade kinnistunud kategooriad. Kes ütleb, et ta ei oska hea ja halva vahel vahet teha, see tunnistab, et tema sisemine eetiline tasakaal on rikutud. Ta on ilmselt omaks võtnud mingi hetkel üldkehtiva ühiskondliku süsteemi poolt kehtestatud kategooriad, mis ei lähe päris kokku üldinimliku loomuliku eetika kategooriatega.

Enamasti me teame, mis on hea ja mis on paha – seda õpetatakse meile maast-madalast. Ent kõige selle teoreetilise ja küllap täiesti õige õpetuse kõrval jookseb meiega kaasa kogu aeg veel üks teine, tunduvalt elujõulisem ja mõjuvõimsam seltsiline, kes meid keelitab kõike hindama oma isikliku kasu seisukohalt. Hea on see, mis on minule kasulik või meeldiv, ja halb on see, mis on minule kahjulik või ebameeldiv.

Loen Soome keskkooli usuõpetuse õpikust:

“Moraali all mõeldakse üksiku inimese, rühma või ühiskonna arusaamu headest ja halbadest asjadest ning nendega seotud tegevust ehk õigetest ja vääradest tegudest. Sellega on olemuslikult seotud idee kohustustest – on asju, mida peab tegema, või mida ei tohi teha. Kui tehakse keelatut või unustatakse kästu, siis järgneb sellele mingi karistus. Kui aga käitutakse õigesti, siis tuleb tasu.

Hea poole püüdlemise ja halvast hoidumisega on seotud väärtused ja ideaalid. Hea on see, mida peetakse väärtuslikuks, halb aga see, mis on hukkamõistetav.”

Kunagi olid kooliõpikud täis lugusid, kus ülistati headust ja sarjati ülekohut, kus kinnitati, et Jumal näeb ja kuuleb kõike, ka meie mõtteid ja kavatsusi. Et me saame heategude eest tasu ja kuritegude eest karistuse.

Need lood pidid lapsi õpetama tulevikus hästi ja ausasti elama ja käituma. Meie praegustele kooliõpilastele tunduvad need lood kaunikesti naiivsetena. Neile ja nende vanematele on ju koolis õpetatud, et Jumalat ei ole, seega aususele ja headusele ei ole enam mingit mõistlikku põhjendust, kui nad otsest nähtavat materiaalset kasu ei too. Ja seda nad enamasti ei too.

Ent kas see on ikka naiivne? Kas hoopis naiivsem pole arvamus, et me võime ükskõik mida teha, ilma et see meid ja meie elu kuidagi mõjutaks?

Inimestel on erinev vahekord oma südametunnistusega.

Tean inimesi, kes kõiges, mis neile halba juhtub, süüdistavad teisi. Tean ka inimesi, kes kõiges, mis halvasti läheb, süüdistavad jäägitult ja karmilt vaid ennast. Nad upuvad sageli enesesüüdistustesse ja mürgitavad sellega oma elu.

Need on kaks äärmust: üks usub, et tema on puhas ja õige, et temal ei ole midagi kahetseda ega teisiti teha. Teine usub, et ta on halb ja vilets, ega kõlba õieti millekski. Mõlemad on rängasti eksiteel.

Keegi meist ei ole täiuslikult õige ega hea, eksimatu, tark ja võitmatu. Keegi meist ei ole aga ka jäägitult halb ja andetu. Igale inimesele on Jumal kinkinud midagi, mille poolest tema on haruldane ja kordumatu, mida oskab ja suudab teha kõige paremini just tema. Meie ülesandeks siin elus on see haruldane ja kordumatu üles leida, ja seda arendada, sellega tegelda, sellest rõõmu tunda ning seda kaasinimestega jagada.

Raske on sellele seletust leida: miks üks inimene on hea, kaastundlik, sõbralik, ausameelne, omakasupüüdmatu, aga teine hoolimatu, julm, ahne, valelik, vägivaldne, alatu? Miks üks on tark ja õiglane, teine rumal ja isekas? Kas oleneb see inimese enese valikust, või on ta just sellisena Jumalast loodud ja maailmale vajalik? Kas on need seemned juba algusest peale tema südamesse külvatud, või avab ta elu jooksul ise neile oma südame?

Üsna mõistlik selgitus selle maailma kannatustele on kahe vastasvaimu meelevald inimeste üle. Apostel Paulus ütleb ühes oma kirjas, et meil ei ole võitlemist liha ja vere vastu, vaid kurjuse vaimu vastu, hingevaenlase vastu, mis meid tahab kõikvõimalike vahenditega oma meelevalda võita, et siis meie surematu jumalik hing endale saada ning igavesse hukatusse läkitada.

Iga inimene peab siis tegema oma valiku, kas anda end headuse, õigluse, tarkuse ja ilu Vaimu meelevalda ja teenistusse, või kurjuse, rumaluse, ülekohtu ja inetuse Vaimu meelevalda ja teenistusse. Ja vastavalt oma valikule areneb inimene – kas headuse, tarkuse ja ilu suunas, või kurjuse, rumaluse ja inetuse suunas.

Mida kaugemal on inimene või rahvas Jumalast, seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi. Ja needki ei aita inimestevahelisi suhteid selgitada. Ühiskonna- ja õigusteadlased töötavad välja aina uusi ja uusi seadusi, ent alati leidub inimesi, kes oskavad neid seadusi enda kasuks väänata, ja nende seaduste kaitse all teistele ülekohut teha. Inimesed ei ole paljude tuhandete aastate jooksul suutnud välja mõelda abinõu, mis ühiskonnas sellise korra maksma paneks, et vägivald ja ülekohus meie maailmast kaoks, et kõikidele inimestele jätkuks siin päikese all ruumi, toitu, ja armastust.

Kui me oma seaduste tegemisel ja riigi ülesehitamisel kõrvale jätame Jumala seadused ning käsud, siis ei lõpe need segadused, ja inimene ei saa ennast siin maa peal kunagi kindlana tunda. Nagu taimed ei või kasvada ilma mullata, nii ei saa ka ühiskonnas õiglust ega korda olla, kui rahval ei ole ühendust Jumalaga.

Võiks vist öelda: me elame maailmas, kus on väga raske olla õige ja hea. Ebasõbralikud või lausa vaenulikud suhted inimeste vahel näivad olevat üsna loomulikud. Tundub, et need inimesed, kes ei arvesta teistega, kes ilma süümepiinadeta on suutelised tegema teisele haiget või ülekohut, kelle elus pettus ja vägivald on loomulikud nähtused, elavad koguni paremini, kui need, kes arvestavad teistega, kes hoolivad kaasinimesest, kes ei peta ega röövi, kes kuulavad Jumala Sõna ja peavad Tema käske.

Tegelikult see nii ei ole. Hästi elab see, kelle süda on puhas, kes arvestab neid seadusi, mis Jumal on pannud loodusse ja inimese südamesse. Rikkus ja kuulsus on vaid väline hiilgus, mis pudeneb tolmuks Jumala silma ees.

Jumal ei ütle meile: tulge minu juurde kõik rikkad ja õnnelikud, ja ma annan teile veel rohkem rikkust ja õnne. Ta ütleb hoopis teisiti.

Ta ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.