Mullu „Argpükside aasta“ lõppemise üle rõõmustanud Hans Luik osutus ise argpüksiks

Ekspress Grupi omanik Hans Luik (paremal) ja temale kuuluvate Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald (vasakul). Foto: Scanpix

Kui Ekspress Grupi suuromanik Hans Luik kuulutas eelmise aasta viimastel päevadel, et argpükside aasta saab otsa, siis nüüd tuleb tõdeda, et Luik ise on argpüks ja ilmselt jääb selleks sõltumata aastanumbri vahetumisest, tõdeb oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Peaaegu täpselt aasta aega tagasi, mullu 27. detsembril avaldas Eesti Ekspress oma omaniku Hans Luige artikli pealkirjaga „Hea uudis: argpükside aasta saab otsa!” Selles artiklis tembeldas Luik teiste hulgas argpüksiks minu hea sõbra Markus Järvi, olgugi et Markus on viimane inimene, kelle suhtes võiks niisugust iseloomustust kohaseks pidada.

Luik tembeldas Markuse avalikult argpüksiks, kuna viimane ei vastanud tema üleskutsele tulla üheskoos lehti lugema, et püüda tuvastada neis sisalduvat valet. Nagu Markus hiljem selgitas, ei olnud Luige kutsele mittevastamisel midagi pistmist julguse puudumisega. See oli tingitud ühelt poolt sellest, et Luige probleemipüstitus oli vildakas ja mitte tõsist laadi, teiselt poolt aga sellest, et 2018. augusti alguses lahkus meie meeskonnast üks võtmetähtsusega inimene, mis lõi meie plaanid sassi ja tingis ootamatu vajaduse tegeleda mitmete pakiliste probleemidaga.

Luige poolt Markuse avalik ja alusetu argpüksiks nimetamine meenus mulle hiljuti uuesti, kui Pressinõukogu otsusega leidis kinnitust, et Luigele kuuluvad väljaanded Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid taas jämedalt ajakirjanduseetika põhimõtteid, levitades otsest ja ühemõttelist valet, nagu oleks SAPTK-l mingid varju jäävad suurärimeestest toetajad, kes annetavad meile sadu tuhandeid eurosid ja nagu oleks seega vale meie väide, et pea kogu SAPTK sissetulek pärineb paljudest väikeannetustest.

Leidsin, et oleks paras aeg testida, kuidas teisi argpükslikkuses süüdistanud Luigel endal julgusega lood on. Seetõttu saatsin talle 7. detsembril e-kirja, milles esitasin kutse tulla Objektiivi videostuudiosse vestlusele, et arutada talle varem huvi pakkunud küsimust sellest, kas meedia ikka valetab ja kui valetab, siis milliseid näiteid võiks sellest leida. Kirjutasin Luigele nii:

Tere, hr Luik!

Kindlasti olete kursis, et Pressinõukogu tuvastas hiljuti EPL/Delfi poolt järjekordse ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumise SAPTK suhtes.

Pidades silmas, et olete varem avaldanud valmidust Objektiiviga dialoogi astuda, siis kutsuksin Teid algaval või sellele järgneval nädalal meie stuudiosse, et arutada seonduvaid küsimusi.

Ühelt poolt huvitab mind muidugi küsimus sellest, miks EPL/Delfi nii käitub ehk miks ei võiks lähtuda elementaarsest vastastikusest austusest ja mitte teineteise kohta lausvalesid liikvele lasta.

Teiselt poolt sooviksin rääkida ajakirjandusest üldisemalt – nii sellest, mida Teie üldse kvaliteetajakirjanduse all silmas peate, kui ka sellest, kas näete ajakirjanduse kvaliteediga seonduvalt Eestis tõsiseid probleeme ja kui näete, siis täpsemalt millega seonduvalt.

Vestluse salvestamise aja osas olen paindlik ja saaksin selle leida vastavalt Teie võimalustele.

Kõike head!

VV

Kuivõrd mitme päeva jooksul minu kirjale vastust ei laekunud, kordasin 10. detsembril oma kutset:

Tere, veel kord!

Kordan oma kutset, lootuses, et Te ei ole argpüks, kes ei julge kutset vastu võtta.

Kõike head!

VV

Samal päeval laekus Luigelt vastus, kus ta kinnitas, et sai minu kutse kätte, ent samas vajab hoopis minult nõu, kuna tal on Objektiivi suhtes „mõningased kahtlused“.

Viidates uuesti sellele, et Markus ei vastanud mullu tema kutsele tulla lehtedest valesid otsima ning et pärast Luige poolt Markuse argpüksiks tembeldamist esitas Markus duellikutse, mille ta küll ka kiiresti tagasi võttis, soovis Luik minult nõu, kas ei peaks tema ja Objektiivi suhtele “andma aega, et see aastavanune seik ka minu meeles taamale taanduks”.

Saatsin omalt poolt veel samal päeval Luigele vastuse, kus kinnitasin, et mina olen kutse esitanud vaid enda nimel, et tema ja Markuse vahelised vastuolud ei puutu minusse ning et minu siiras huvi on arutada ajakirjanduseetikaga seonduvaid küsimusi.

Tere!

Mis nõu mina siin ikka oskan anda. Mina ei ole Teid duellile kutsunud ja Markuse eest ma ei kõnele, samuti tema sammude eest ei vastuta.

Mis Markuse reaktsiooni puutub, siis ju saate isegi aru, et Teie poolt tema avalikult argpüksiks tembeldamine riivas tema au. Mulle on see igal juhul vägagi arusaadav, sest ta on minu tutvusringkonnas viimane inimene, keda võiks argpüksiks nimetada.

Igal juhul ei ole minul selle juhtumiga mingit pistmist. Mind huvitaks Teiega arutada just nimelt Teile varem huvi pakkunud küsimust sellest, kuidas meedia valetab – paraku on Teile kuuluvad väljaanded taas seda meie suhtes väga alatult teinud.

Nagu varem kirjutasin, huvitaks mind ka ajakirjandusega seonduvad küsimused laiemalt. Näiteks rääkis Vilja Kiisler mulle pärast hiljutist intervjuud Delfis, et tema ei tule kunagi Objektiivi arutlustele, sest Objektiiv polevat ajakirjandusväljaanne.

Mind väga huvitaks, kas nõustute selle seisukohaga. Ja kui nõustute, siis mis teeb Delfist rohkem ajakirjandusväljaande kui on seda Objektiiv. Kusjuures minu huvi temaatilise arutelu vastu on täiesti aus ja sisuline, ilma mingi varjatud eesmärgita.

Otsus selle kohta, kas minu kutse vastu võtta või mitte, on muidugi Teie. Aga kui Te seda vastu ei võta, siis asetub Teie poolt Markuse argpüksiks tembeldamine veelgi näotumasse konteksti.

Igal juhul oleks meil Teie väljaannete poolt meie suhtes toime pandud rikkumisi silmas pidades kordades rohkem põhjust distantsi hoida kui Teil meie suhtes. EPL ja Delfi on meie kohta korduvalt valesid levitanud, aga mina ei tea, et oleksime Teie või Teie väljaannete suhtes seda kunagi teinud.

Kõike head!

VV

Sellele kirjale ei ole ma enam kui kahe nädala jooksul vastust saanud, mistõttu eeldan, et vastust ei tulegi.

Nõnda on raske jõuda muu järelduseni kui see, et Luik on küll varmas argpüksiks tembeldama neid, kes mingitel põhustel ei võta vastu tema kutset arutada tema tingimustel ajakirjanduseetikaga seotud küsimusi, aga samas käitub ta ise argpüksina ega julge samasisulist kutset vastu võtta, kui küsimusi tuleks minna arutama võõrale territooriumile.

Mina ei ole kunagi peljanud osaleda Luigele kuuluva väljaande stuudios selgelt vaenuliku meediatöötaja poolt läbiviidavas intervjuus. Selle kinnituseks on minu mõne kuu tagune osalemine Vilja Kiisleri intervjuul. Aga nagu näha, ei oma Luik ise piisavat julgust, et osaleda sisulises arutelus, kus tuleks muu hulgas vaadata vastu tõsiasjale, et talle kuuluvad väljaanded valetavad häbematult, et SAPTK-d kui neile ilmavaateliselt ebameeldivat organisatsiooni laimata.

Kui eelmise aasta viimastel päevadel kuulutas Luik, et argpükside aasta saab otsa, siis nüüd tuleb tõdeda, et ta ise on argpüks ja ilmselt jääb selleks sõltumata aastanumbri vahetumisest. Minu kutse ajakirjanduseetikasse puutuvaid küsimusi arutada, muu hulgas Luige enda väljaannete valedele silma vaatamiseks, jääb igal juhul jõusse. Samuti säilib lootus, et kunagi leiab Luik selle kutse vastuvõtmiseks piisavalt julgust.

Hans Luik eesti meedia liberaalsusest: jah, valetamist ei sallita

Juhtkiri: Eesti Päevaleht ja Delfi – häbitud valeuudiste levitajad

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!