Libertaarist majandusteadlase Murray N. Rothbardi sõnul on sõdimine riikide jaoks loomulik kalduvus, mida aeg-ajalt üritatakse rahvusvaheliste kokkulepetega ära hoida.
Majandusteadlane Murray N. Rothbard avaldas ca 1974. aastal esseedekogumiku "Riigi anatoomia". Objektiivis on varem ilmunud osutatud raamatu peatükid "Mida riik ei ole", "Mis on riik", "Kuidas riik ennast alles hoiab", "Kuidas riik oma voli ületab" ja "Mida riik kardab". "Riigi anatoomia" näol on tegemist libertaarse majandusteooria ühe olulisema riigi käsitlusega, millise lähenemise tuntum esindaja on kaasajal Argentiina president Javier Milei.
Kuna Maa territoorium on riikide vahel ära jagatud, peavad need kulutama üksteisega suhtlemisele märkimisväärselt aega ja energiat. Riigi loomulik kalduvus on suurendada selle võimu ja väliselt toimub niisugune laienemine maa-alade vallutamise kaudu. Kui mingi territoorium ei ole just riigita või asustamata, siis tähendab iga laienemine olemuslikku huvide põrkumist ühe riigi juhtide kogumi vahel teisega. Ainult ühe riigi valitsejad saavad kindlal ajahetkel omada mingi territooriumi üle sunnimeetmete rakendamise monopoli: riigi X täielik võim teatud maa-ala üle on saavutatav ainult sellelt riigi Y väljakihutamisega. Sõda, kuigi see on ohtlik, on riikide puhul alatine olemuslik kalduvus, mida katkestavad rahuperioodid ja riikidevaheliste liitude ning koalitsioonide muutumine.
Alates 17.–19. sajandini võis näha, kuidas riigi voli piiramise "sisemised" või "kodumaised" püüdlused jõudsid selle kõige tähelepanuväärsemal viisil konstitutsionalismini. Selle "välise" elik "välispoliitika" vasteks oli "rahvusvahelise õiguse" areng, eriti viimase "sõjaajaseaduste" ja "erapooletute õiguste" vormis.1 Rahvusvaheline õigus puudutas algselt ainult erasfääri, mis kasvas välja kaupmeeste vajadusest kaitsta kõikjal oma vara ja lahendada arusaamatusi. Selle näiteks on mereõigus (admiralty law) ja lex mercatoria. Kuid isegi valitsuse seadused tekkisid vabatahtlikult ja neid ei sundinud peale ükski üleilmse mõjuga superriik. "Sõjaaja seaduste" eesmärgiks oli piirata riikidevahelist üksteise riigiaparaatide täielikku hävitamist, millega üritatakse piirata süütu "tsiviilelanikkonna" tapatalguid ja elukorralduse hävitamist. Erapooletute õiguste väljatöötamise eesmärgiks oli kaitsta eraõiguslikku rahvusvahelist kaubavahetust, seda isegi "vaenulike" maade puhul nii, et üks sõdiv osapool teise eraisikute vara ei omastaks. Peamiseks eesmärgiks oli toona piirata sõdade mõju ja eriti nende hävitustööd erapooletute ja isegi sõdivate maade eraisikute jaoks.
Õigusteadlane F. J. P. Veale kirjeldab kaasahaaravalt sellist "tsiviliseeritud sõjapidamist", nagu see toimus lühikest aega 15. sajandi Itaalias:
"Keskaegse Itaalia rikkad linnakodanikud ja kaupmehed olid liiga ametis raha teenimise ning elunautimisega, et astuda ise vastu sõduriks olemisega kaasnevatele raskustele ja ohtudele. Nii hakati palkama palgasõdureid, kes nende eest sõdisid ja kuna tegemist oli kokkuhoidlike äriinimestega, vallandati palgasõdurid niipea kui olukord seda võimaldas. Sõda pidasid seega armeed, mida mõlemad pooled konkreetse kampaania tarbeks palkasid … Esmakordselt muutus sõduritöö mõistlikuks ja suhteliselt ohutuks ametiks. Toonased kindralid sooritasid üksteise vastu manöövreid, rakendades selle juures tihti suurepäraseid strateegiaid, kuid kui üks pool oli saavutanud eelise, siis vastane üldjuhul kas taganes või alistus. Üldreegliks oli, et linna rüüstati ainult juhul kui see osutas vastupanu ja alati oli võimalus osta lunaraha eest endale puutumatus… . Loomuliku järelmina juhtus, et mitte ükski linn ei hakanud kunagi vastu, sest oli selge, et kui linnavalitsus ei suuda kodanikke kaitsta, siis oli see kaotanud nende lojaalsuse. Tsiviilisikutel polnud vaja sõjaohte karta, kuna need puudutasid vaid professionaalseid sõdureid."2
John U. Nef kirjeldab lisaks, kuidas 18. sajandi Euroopas riikidevahelised sõjad tavakodanikke peaaegu ei puudutanudki:
"Isegi postiteenistus ei kannatanud märkimisväärselt pikkade sõdade tõttu. Kirjad liikusid tsensuurita ja piiranguteta moel, mis tekitab 20. sajandi inimeses imestust… Sõdivate rahvaste alamad jätkasid üksteisega suhtlemist ja kui kohtumine oli võimatu, siis saadeti üksteisele kirju ning seda mitte vaenlaste, vaid sõpradena. Tänapäevane tõekspidamine, … nagu oleksid riikide alamad mingil viisil oma valitsejate sõjakuses süüdi, oli peaaegu tundmatu. Samamoodi ei arvanud sõdivate poolte valitsejad, et nad peaksid enda ja vaenlase alamate vahelist suhtlemist takistama. Varem tuntud inkvisitoriaalsed religiooni praktiseerimist puudutavad spionaažipraktikad olid kadumas ja sarnase huvi peale seoses poliitilise või majandusliku suhtlemisega isegi ei tuldud. Passid võeti algselt kasutusele ajendatuna vajadusest tagada tavainimestele sõja ajal turvaline elu-olu. 18. sajandi jooksul juhtus eurooplastega harva, et reis jäeti ära põhjusel, et nende kodumaa pidas sõda reisi sihtriigiga."3
Toona peeti kaubavahetust kasulikuks mõlemale poolele ja 18. sajandil tasakaalustas sõjapidamist märkimisväärne hulk "kaubavahetust vaenlasega".4
Kui kaugele riigid on liikunud toonasest tsiviliseeritud sõjapidamisest, ei vaja siinkohal rõhutamist. Kaasaegse totaalse sõja ajastul, millega käib kaasas kõikehõlmava hävitustöö tehnoloogia, paistab idee, et sõda võiks puudutada ainult riigiaparaati, isegi veel imelikuma ja iganenuna kui Ameerika Ühendriikide algne põhiseadus.
Kui riigid ei ole sõjas, läheb pingete leevendamiseks tihti vaja lepinguid. Üks õpetus, mis on kummalisel kombel pälvinud laialdase tunnustuse, on väidetav "rahvusvaheliste kokkulepete (treaty) pühadus". Seda käsitlusviisi tõlgendatakse vastena [eraõiguslikule] "lepingute (contract) pühadusele". Kuid rahvusvahelisel kokkuleppel ja päris lepingul pole mitte midagi ühist. Lepingutega antakse täpselt kirjeldatud viisil üle eraomandi õigused. Kuna valitsus, selle sõnasõnalises tähenduses, ei "oma" enda territooriumite alasid, siis kõik neid puudutavad lepingud ei sisalda volitusi omandile.
Näiteks kui härra Kask müüb oma maavaldused härra Tammele, siis Kase pärija ei saa ennast hiljem kuulutada Tammele müüdud valduste õigustatud pärijaks. Maaomandi õigused on juba üle antud. Vana Kase sõlmitud leping on automaatelt siduv noorele Kasele, kuna esimene on omandiõigustest loobunud. Selle tõttu noorel Kasel pole osutatud omandile õigust. Noor Kask võib enda omaks kuulutada ainult selle, mille ta päris vanalt Kaselt ja vana Kask saab pärandada ainult vara, mida ta jätkuvalt omab.
Kuid kui ühel kindlal ajahetkel üks, näiteks Ruritaania, valitsus sunnitakse või ostetakse ära Waldaavia valitsuse poolt, et esimene loobuks mõnest oma kirdeosa territooriumist, siis on absurdne väita, et kahe riigi asukad või valitsused ei saa enam mitte kunagi taasühendada võõrandatud territooriume Ruritaaniaga, kuna rahvusvahelised kokkulepped on pühad. Samamoodi ei oma kumbki valitsus Kirde-Ruritaania inimesi. Loomulikuks järelduseks on, et ühte valitsust ei saa mingil kombel siduda mineviku taagaga ega hilisemat valitsust [ebaõiglase] kokkuleppega. Revolutsiooniga võimule saanud valitsust, mis kukutas Ruritaania kuninga, ei saa samamoodi panna vastutama kuninga tegude elik võlgade eest, sest valitsus ei ole laps ega eelmise riigikorra vara tõeline "pärija".
______
1 Nimetatud rahvusvahelist õigust tuleb eristada tänapäevasest rahvusvahelisest õigusest, mis laiendab sõja ulatust käsitlusviisidega, nagu "kollektiivne julgeolek.
2 F. J. P. Veale, Areng barbaarsusesse (Appleton, Wis.: C.C. Nelson, 1953), lk 63. Samamoodi kirjutab professor Nef ka 18. sajandil Itaalias toimunud sõja kohta, milles Prantsusmaa, Hispaania ja Sardiinia sõdisid Austriaga: Milano piiramise ajal ja mõned nädalad hiljem Parma all … pidasid sõdivad pooled linnast väljas maha vihase lahingu. Mõlemal juhul ei toetanud linnaelanikud eriliselt kumbagi poolt. Nende ainukene mure oli, kas emmakumma poole sõdurid pääsevad linna ja kukuvad rüüstama. Hirm osutus asjatuks. Parmas kogunesid linnakodanikud müüridele, et vaadata eemal väljadel toimuvat lahingut. (John U. Nef, Sõda ja inimeste progress [Cambridge, Mass.: Harvard University Press, 1950], lk 158) Samuti Hoffman Nickerson, Kas sõda on võimalik piirata? (New York: Frederick A. Stoke, 1934).
3Nef, Sõda ja inimeste progress, lk 162
4 Ibid, lk 161. Vaenlastega kauplemise õigustuse teemal, kuidas seda tegid Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõja juhid, vt Joseph Dorfmani "Ameerika tsivilisatsiooni majanduslik meel" (New York: Viking Press, 1946), 1. köide, lk-d 210–211)