Nädalakommentaar: jube kahju on, õudselt kurb on

Kui EKRE näol on ekstreemsemate kriitikute hinnangul tegu “kurjusega”, siis võiksid liberaalid ometi ajusid pingutada mõistmaks, kuidas selline “kurjus” Eestis on võimust võtnud, kust ta pärineb, millised on selle arengut soodustavad tegurid ja miks “kurjus” on nii laialt levinud just praegu, räägib Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Koalitsioonikõnelustele järgnenud hüsteerias on esimese suure etteaste teinud läänest imporditud pahemliberaalne vastupanukultuur, mille lükkasid peale Trumpi presidendiks valimist käima USA demokraadid ja nende poolt mõjutatud ringkonnad – feministid, antifa, islamistid, ülikoolikampuste pahemliberaalid ja emme-issi rahakoti peal igavlevad infantiilsed noorukid.

Tänavatele pole veel tuldud, ent kõik muu on copy-paste – hüsteeria lõõtsumine, sotsiaalmeedia kampaaniad ja demokraatiapõlgus. Muuseas, ma poleks sugugi imestunud ka selle üle, kui Martin Helme jutu peale ETV “Esimeses stuudios”, et Eestis 4500-6000 inimese tapmine emaüsas igal aastal pole aktsepteeritav ning et ta ei saa aru, kuidas naistearstide liit oma abordilembust põhjendab, kootaks parasjagu feministeeriumi töötubades juba roosasid mütse, millega lähipäevil tänavale tulla – kopeerides nii veel ühte USA nn vastupanuliikumise taktikalistest sammudest.

Hüsteeria juures leidub mitmeid aspekte, mida võikski lahkama jääda, kuid üks hakkab eriliselt silma.

Senini pole ma liberaalide sõnavõttudes kohanud mitte ühtegi mõttekat selgitust, miks ja kuidas praegusesse olukorda välja on jõutud. Kui EKRE näol on Eesti poliitilisel maastikul tegu kurjusega – just nimelt kurjusega, ilma igasuguste pooltoonideta, nagu kirjutab Ahto Lobjakas –, siis tuleks ju ometi ajusid pingutada mõistmaks, kuidas selline kurjus Eestis on võimust võtnud, kust ta pärineb, millised on selle arengut soodustavad tegurid ja miks kurjus on nii laialt levinud just praegu, mil meie poliitilise ladviku hinnangul pidavat eestlased elama paremini, jõukamalt ja õnnelikumalt, kui eales varem.

Kuidas sai sellisesse õnnelikku keskkonda siseneda Kurjus – suure algustähega – ning kuidas said Kurjusele anda oma hääle sada tuhat valijat?

Lisaks vastustele peaksid liberaalid pakkuma välja selge tegutsemisjuhendi, kuidas kurjuse levikut tõkestada ning milliste meetmetega ta sootuks välja juurida. Eeldus peaks olema see: kui miski on kord juba kurjus ise – kurjus ilma igasuguste lisatasanditeta –, siis tuleb ta välja juurida.

Me ei saa ju ometi sallida endi keskel absoluutset kurjust?

Selle asemel, et tõstatada neid küsimusi, mis liberaalide endi eelduste kohaselt peaksid olema keskse tähtsusega, kohtame me aga infantiilset sildistamist ja võimupositsioonilt olukorra nentimist, vealiste faktide mureliku näoga korrutamist ja moralisti näpuvibutamist.

Parimaks näiteks on Kersti Kaljulaidi kõne Vabariigi aastapäeval, kus oli korduvalt juttu vihast, kurjusest ning sellest, kui laialt see Eesti ühiskonnas levinud on.

Niisiis, inimesed on vihased ja presidendil on kahju. Selle drastilise ja katastroofilise olukorra seletuseks pakutakse aga infantiilne põhjus. Maailm meie ümber muutub ja see ajab vihale!

Mina pakuksin välja alternatiivse seletuse. Vaadake, head liberaalid ja mainstreamerid, mõelge ennast hetkeks nende olukorda, kelle põhimõtetest ja väärtustest poliitiline kartell silmagi pilgutama üle astub – olgu nendeks metsade eest hoolt kandvad kodanikud, perekonnaväärtusi austavad inimesed, Rail Balticu vastased, õigust elule peamise inimõigusena kaitsvad elupooldajad või Eesti riigi suveräänsusest hoolivad inimesed.

Kui nad protesteerivad, ilmub kartelli suust kuuldavale sõimu, lendavad sildid. Protesteerijad on Venemaa kasulikud idioodid, natsid ja muidu kurjad inimesed. Teine pool on alguses suhteliselt vagur, ent iga kord kui võim oma enda inimesi alandab, üha uuesti ja uuesti, üha uute ja uute teemadega, ikka ja jälle vanu silte kaela riputades, ikka ja jälle marginaliseerides ja hurjutades, hakkab inimeste hingedesse kogunema teatav valu, mis kohati väljendub vihana mõnes kommentaaris, mõnes avalikus väljaütlemises, mõnes sotsiaalmeedia postituses.

Nüüd on kartellil taas kord võimalus reageerida. Ette manatakse üllatust ja imestust täis nägu. Kuidas on võimalik, et meie kallil ja armsal Eestimaal, kus inimesed elavad paremini kui kunagi varem, on nii palju viha? Kuidas see küll võimalik on? Järgneb teeseldud kurbuse ja ebasiira solvumisena välja mängitud moralistlik näitemäng, milles ei puudu veelkord teist poolt hurjutav ja alandav element: kahju on, kurb on. Nii kurb on, et lihtsalt tühjalt kohalt, ilma tõsiste põhjusteta, herakleitoslikes panta rei voogudes ekseldes, on inimesed endast nõnda välja läinud.

Kurb on, et natse ja Venemaa kasulikke idioote, lolle bockivendi ja kaheliitrise Säästu kange pealt poliitikat tegevaid tümikaid on Eestis nii palju. On kurb, et võimust on võtnud kurjus. On nii kahju, et sada tuhat idiooti käis hääletamas ja valis kurjuse, mille võimuihar Keskerakonna esimees tahab veel tagatipuks koalitsiooni lõimesse sisse kududa.

Demokraatliku tulemuse pinnalt teostatavad koalitsioonikõnelused on oht demokraatiale, sest meile on ju ometi veel tähtsamaid väärtusi kui demokraatia. Need on defineerimata ja määratlemata liberaalsed väärtused, millest üldiselt aimu saab vaid siis, kui kartell suvatseb mõne oma järjekordse projekti häbitut läbisurumist nendega õigustada.

Umbes selline paistab Eesti elu välja osa rahva vaatevinklist – hurjutuste, sildistamiste, näpuvibutuste, halvasti teeseldud mõistmise ja sügava ükskõiksuse objekti vaatevinklist.

On teatavas mõttes suisa ime, et see rahvakild on veel niigi mõistlik ja ei luba enda frustratsioonil ja vihal materialiseeruda esialgu muus kontekstis kui Delfi kommentaariumis või Facebooki postitustes.

On selge, et Eesti ühiskond on lõhki. Seda on näidanud koalitsioonikõneluste ümber üles köetud hüsteeria.

Ühel hetkel tuleb hakata mõtlema, kuidas seda maailmavaatelist rebendit kokku traageldada. Mul on tunne, et mitte kellelegi pole liberaalide poolse häbitu hüsteerialõõtsumise ja lõhede süvendamise järgselt isegi õrna aimu, kuidas peaks lepitus Eesti ühiskonnas aset leidma.            

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!