Jumal, kes on meile andnud tunded ja mõistuse, tahab kindlasti, et me ka neid mõlemaid maksimaalselt kasutaksime. Mõistusega me arutleme ja kaalume tõsiasju, sündmusi, suhtumisi, ja tunnetega kontrollime üle mõistuse järeldused. Neid ei saa teineteisest eraldada, kirjutab Malle Pärn.
1Jh 4.1: "Armsad, ärge usaldage igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma."
Inimlaps sünnib maailma tillukese ja abituna. Loomalapsed on tunduvalt rohkem eluks valmis, ja arenevad palju kiiremini kui inimese vastsündinud lapsed. Inimlaps teeb alles oma esimesi samme kahel jalal, kui temaga samal päeval sündinud noor kiisu juba ise pojad sünnitab. Ka inimese eluiga on pikem. Kui me terve elu, kõik need aastad, tegeleksime õppimisega, kui targaks me peaksime saama!
Tänu trükitehnikale ja elektroonika võimsale arengule on meile kättesaadavad ka tohutud võimalused targaks saada. Ometi veedab suur osa inimestest ilmselgelt oma eluaastad kaunis suure rumaluse vangistuses, loobudes õppimisest juba varases nooruses, joondudes oma igapäevases elus ja mõtlemises vaid eelarvamuste, kuulujuttude ja pealesunnitud ideoloogiate järgi.
Iga inimene loob endale mingi maailmapildi, igaühel on mingid eeskujud, iidolid, keda ta usub ja järgida püüab. Teisiti pole võimalik inimesena maailmas elada. Sest inimene on mõistusega olend, see tähendab, oma tundeid ja instinkte kontrollib ja suunab ta mõistuse abiga. Inimene on ka südametunnistusega olend, niikaua kui ta seda pole vaigistama õppinud.
Sellest maailmapildist oleneb, missuguseid tegusid tema südametunnistus peab õigeks ja missuguseid valeks. Meie tänapäeva suures osas ateistlikus maailmas on inimesel üsna keeruline otsustada, mis on õige ja mis vale.
Kristlasel on mingis mõttes lihtsam, sest temal on pühakiri, mille valgusel ta saab ennast analüüsida. Ent teistpidi on tal ometi palju raskem, sest Jumal esitab oma lastele kõrgeid nõudmisi. Kirjutatud on, et kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Inimesele, kes taipab Jumalasse uskuda ja temaga arvestada, on juba palju antud. J
a kui Jumal on kedagi oma lapseks arvanud – mina olen sind nimepidi kutsunud, ütleb Jumal meile pühakirjas – siis peab see laps ka tema lapsena elama. Kuningapoeg elab ju teistsugust elu kui lihtsa vabrikutöölise või orja lapsuke. Sest tema eluülesanded on teised, tema peab teistele teed näitama.
Millest lähtub aga ateist oma tegude ja mõtete analüüsimisel? Paljud ütlevad, et loodusest, ja mõistusest. Ent looduses valitsevad Jumala seadused, ja mõistusegi on Jumal inimesele andnud. Inimene ei pääse Jumalast, ükskõik kuhu ta ka ei pageks või ennast peidaks.
Me vaid petame ennast, kui ülbelt ütleme, et meie ei usu Jumalasse, et meile ei lähe korda tema seadused ja käsud, et me ei vaja tema armuande ega armastust. Me elame nõnda, nagu ostaksime poest lõikelilli ja kuulutaksime, et lilled kasvavadki lillepoes, ning nad ei vaja ei mulda ega juuri.
Me ei oska määratleda Jumalat, missugune ta on, kuidas ta maailmas ja meie elus toimib, kõik katsed teda täpsemalt kirjeldada või ära seletada on juba ette läbi kukkunud. Aga kindel on see, et üks ühtne Jumal eksisteerib ja valitseb universumit. Me võime teda nimetada erisuguste nimedega, me võime teda austada erinevate rituaalidega, ent me ei pääse tema võimu ja väe atmosfäärist.
Paul Tillich on öelnud: "Religioosne olla – see tähendab kirglikult otsida vastuseid küsimustele enda olemasolu mõttest, ja leida neid vastuseid, olles alati valmis neid vastu võtma, isegi siis, kui need vastused meile meelepärased ei ole."
Kes ma olen, milleks ma selline ja sellistes oludes olen, kuidas ma pean elama, et ma oleksin kooskõlas iseenda ja oma loojaga, kuidas ma pean suhtlema ja käituma oma kaasinimestega? Kuidas on võimalik elada ilma endalt kunagi neid küsimusi küsimata? Et lihtsalt olen, ja teen iga hetk seda, mis mulle parajasti meeldib, isegi küsimata ja kahtlemata, kas see mulle ka kasuks tuleb? Või arvestan kasuks vaid materiaalset kasumit ja hetkenaudingut?
Veel on öeldud, et religioon on oma kohustuste tunnetamine jumalike käskudena. See tähendab, et me ei saa neist mööda hiilida ega kellegi teise täita jätta. See tähendab, et me püüame neid täita võimalikult hästi ja aina paremini, mis paneb meid igavesti arenema ja õppima. Me pole kunagi valmis, me oleme alati vaid teel täiuslikkuse poole, ent ikka sentimeetrikesegi ligemal sellele kui olime eile. See on meie lootus, ja usk ja armastus.
Ärge kartke kahelda – see ongi n.ö. vaimude läbikatsumine, see on osa usust, mitte vastand usule. Kahtlemine on nagu jala õhku tõstmine, et seda redelil järgmisele pulgale või trepil järgmisele astmele asetada. Hetkel on meil üks jalg redelil või trepil ja teine on õhus. Mida toob meile järgmine aste? Kahtlemise läbi me jõuame veendumuseni, see hetkeline ühele jalale toetumine viib meid järgmisele astmele või redelipulgale. Kui me ei kahtlegi, siis on karta, et meie usk on liiga primitiivne, liiga dogmaatiline. Siis me püsime ühel kindlal redelipulgal või trepiastmel ega püüagi sellelt kõrgemale tõusta.
Jumal, kes on meile andnud tunded ja mõistuse, tahab kindlasti, et me ka neid mõlemaid maksimaalselt kasutaksime. Mõistusega me arutleme ja kaalume tõsiasju, sündmusi, suhtumisi, ja tunnetega kontrollime üle mõistuse järeldused. Neid ei saa teineteisest eraldada. Jumal kõneleb meiega nii meie mõistuse kui ka tunnete kaudu. Kui keegi ütleb: jätkem tunded kõrvale ja võtkem asja mõistusega, siis võite kindlad olla, et ta tahab teid oma huvides ära kasutada, tahab teid suunata mõistusega mõtlema nii, nagu temale on kasulik või vajalik. Poliitikud kasutavad sageli seda väljendit. Jätkem emotsioonid kõrvale. Mõtelgem kainelt. Me peame tegutsema ratsionaalselt.
Aga me ei saa emotsioone kõrvale jätta. Mõte ju sünnibki enamasti emotsioonist. Esmane, instinktiivne reaktsioon mingile sündmusele või mõttele tuleb tõepoolest läbi kaaluda ja sageli kõrvale heita, sest see on liiga radikaalne, liiga isiklik, liiga mõtlematu, – aga tundeid ei saa ega tohi millegi hindamisel kõrvale heita. Just tunded ütlevad meile, kas meie mõte oli õige või vale. Just tunded ütlevad meile sageli, keda või mida uskuda ja keda või mida mitte uskuda.
Mõistus ja tunded on vastastikku tihedalt seotud. Tunnetega kontrollime mõtteid ja mõistusega kontrollime tundeid. Kontrollime, selle sõna õiges, klassikalises mõttes, tänapäeval mõeldakse kontrollimise all valitsemist, varem tähendas see kaalumist, läbikatsumist. Kontrollime üle, kas see on õige.
Usun, et need asjad on meie jaoks õiged, mille suhtes meie tunded ja mõistus ühel meelel on.