Kaader Netflixi seriaalist Bridgerton. Pilt: YouTube'i ekraanitõmmis

Netflixi ajaloolisusele pretendeerivad draamaseriaalid ja -filmid kujundavad sadade miljonite vaatajate arusaamist minevikuperioodidest, mille kohta nad, kui üldse, teavad väga vähe ning voogedastusplatvorm annab enda poolt kõik, et need lood sobituksid tänasesse vasakäärmuslikult “virgunud” ideoloogilisse maailmapilti, kirjutab Zoe Strimpel Ühendkuningriigi nädalakirjas The Spectator. Teksti vahendab Karol Kallas.

Strimpel toob kõige hullemate ajaloolise revisionismi näidetena välja seriaalid “Kroon” (The Crown) ja “Bridgerton”. Esimene asi, mida selle talve menuseriaali “Bridgerton” juures võib täheldada, on selle kohutav küündimatus ja “ameerika inglise aristokraatia tõlgendamise järele haisev kallis saamatuse kollektsioon,” leiab Strimpel. Seriaali iseloomustavad haledad dialoogid, leedide tehtavad grimassid ajavad öökima, kuid kõigest hoolimata on seda vaadanud juba 80 miljonit majapidamist.

Strimpeli sõnul on “Bridgertoni” näol tegemist tänase päeva seisuga kõige nipsakama ajaloolise seriaaliga ja ta leiab, et kaasaegsetes teleilma ajalookajastustes võimutseb soov kirjutada need fakte jalge alla tallates vastavaks kaasaja ideoloogilisele maailmapildile.

“Kui inimesed muretsevad valeuudiste pärast, siis mind teeb murelikuks pseudoajalugu,” leiab autor.

Autor tunnistab, et popkultuuris on ajalugu alati muudetud vastavaks kaasaaja maitsele ja ideoloogiatele, kuid tema hinnangul saab seda teha maitsekalt ning delikaatselt. Näiteks toob ta BBC seriaalid “Härra Jack” (Gentleman Jack) ja “Kutsuge ämmaemand!” (Call the Midwife!). Eestiski jooksva seriaali “Downton Abbey” kohta arvab telekriitik, et see algas päris kenasti kuid lõppes ajastu kujutamisega, mis on “sentimentaalne ja veidralt virgunud”.

Filmi- ja teletööstuse ühe mõjutajana toob autor välja feminismi. Mida iganes keegi ka ei vaataks, on tähelepanuväärseid naisi kujutatud upsakate ja seksikate tõeküttidena. Näiteks toob ta Apple TV voogedastuplatvormi seebiooperi “Dickinson”, mille peategelane on 19. sajandi Ameerika poeet Emily Dickinson, kes keerutab seriaalis peput (twerking) Taylor Swifti muusika järele. Kurjustatakse ka Hulu 2020. aasta seriaaliga tsaarinnast Katariina Suurest, kus pole üldse midagi, mis pisutki ajalugu meenutaks.

Strimpeli arust on ajaloo austamine oluline:

Minevikku masseeritakse üha rohkem, et see sobituks tänassesse kinnismõttelisse “erinevus rikastab” maailma. Pühendunute jaoks on kõige olulisemaks esimeseks sammuks paljastada Britannia rassistlik koloniaalminevik. Ajalooliste isikute kujude mahakiskumine on üks võimalus, ajaloo “dekoloniseerimine” teine. Järjest suurema surve all on ka muuseumid, millelt nõutakse, et nende kollektsionid vastaksid tänasele narratiivile. Kas muretsemine, millist osa kõiges selles mängib märatsev pööbel, on rumal? Ma ei arva nii. Ajalugu korjatakse üles alateadlikult. Aja jooksul hakkavad väljamõeldised, kuidas asjad olid, kujundama massiarusaamist sellest, kuidas need päriselt aset leidsid. Väljamõeldisest saab fakt. Kuna Netflixil on sadu miljoneid vaatajaid, siis selle otsused võivad ajaloo mõistmise juures saada määravaks. 

Kriitiku sõnul on Bridgertoni perekonna lukku maetud “revisionistlik unistus”, mis tõstab värvilised inimesed mineviku Briti ühiskonna ülemistesse kihtidesse. Selle luulu taga on nõder tõestusmaterjal, nagu Inglise kuningal George III-l oleks olnud armuafäär musta naisega. Selle narratiivi tulemusena on seriaalis printsess Charlotte’i kujutatud mustana. Selline ajaloo kujutamine põhineb nimetu ajaloolase märkusel, et Charlotte’i esivanemate seas oli Portugali kuningliku perekonna keegi maurist armuke.

Strimpel hoiatab, et kui keegi isegi usub seda, et Portugali kuninglikus perekonnas on mauride verd, siis “ei tõesta see mitte kuidagi, nagu oleks kuninganna olnud must”.