See, et Euroopa ei kaitse illegaalsete sisserändajate vastu oma välispiire, näitab reaalsusest irdumist, kirjutab Neue Zürcher Zeitungi peatoimetaja Eric Gujer. Objektiiv refereerib arvamusloo, osutamaks olukorra tõsidusele, kui juba Euroopa ühe vanima ja arvestatavama päevalehe peatoimetaja väljendab ennast nii resoluutselt.
DDR-i agoonia oli pikk ja piinarikas. Linnad lagunesid, majandus liikus kokkuvarisemise suunas ja alamad olid sisemiselt emigreerunud. Haiget riiki hoidsid koos riiklik julgeolek ja kommunistlik ideoloogia. „Ei härg ega eesel ei saa peatada sotsialismi kulgu," kuulutas Erich Honecker trotslikult.
Euroopa Liitu ei hoita koos julgeolekuaparaadiga, vaid õigusaktidega. Siia lisandub ideoloogia, mis maskeerib end „ühiste väärtustega". Eriti selgelt väljendub see migratsioonipoliitikas. Oktoobris 2022 kuulutas Ursula von der Leyen, et EL ei rahasta oma eelarvest „ei okastraati ega müüre". Ta vihjas siin DDR-i piirile koos selle isetulistavate süsteemidega.
See kategooriline väide kõlas hetkel, mil Valgevene valitseja Lukašenko kasutas pagulasi relvana ja ajas neid Poola. Varssav tahtis seepeale kindlustada oma piire rahadega EL-i eelarvest, et takistada asüüliõiguse kuritarvitamist.
Kuna Poola valitsus polnud Brüsselis heas nimekirjas, siis oli Euroopa Komisjoni president kangekaelne ja tugines enda sõnul humaanse põgenikepoliitika euroopalikele väärtustele. Tema moraalselt laetud Basta-sõnade mõte oli järgmine: tarad ja müürid on saatanast, nagu DDR-i ajalugu õpetas. EL-i ei peata ei härg ega eesel.
Ühel hetkel söövitab reaalsus nagu soolhape läbi iga ideoloogilise soomuse. Poolteist aastat pärast oma Basta´t tuleb von der Leyenil aktsepteerida piiritaristu finantseerimist. „Ma valmistame ette integreeritud paketi mobiilse ja statsionaarse infrastruktuuriga alates kaameratega autodest ja vahitornidest kuni elektroonilise jälgimiseni," kuulutas ta Euroopa Nõukogu survel.
Krigisevil hammastega kapitulatsioon ei tule juhuslikult. 2022 kasvas asüülitaotluste arv (ilma Ukraina sõjapõgeniketa) Euroopas 50% võrra ligi miljonini. Lisakoormus on riigiti väga ebaühtlane. Kuna Saksamaa [sisserände] arvud on niigi konstantselt kõrged, siis tähendas rekordaasta Saksamaale vaid kolmandiku võrra suuremat kasvu.
Reguleerimata migratsioon on Euroopa sisemise ja välimise julgeoleku suurim väljakutse. Afganistanis, Pakistanis, Lähis-Idas ja Aafrikas on miljoneid inimesi, kelle elutingimused on katastroofilised, aga kellel on piisavalt raha, et maksta ohtliku reisi eest Euroopasse. Samal ajal kasutavad autokraadid nagu Lukašenko, Putin või Erdoǧan nende inimeste häda selleks, et suruda läbi oma huve EL-i suhtes.
Kuni EL ei kaitse end välise surve eest, kahaneb tema ühtekuuluvus. Liikmesriigid tülitsevad migrantide jaotamise üle. Nad vaidlevad nende tagasivõtmise üle, kui migrandid on tulnud mõnes riigis üle EL-i piiri ja reisivad siis edasi. Ja nad tülitsevad päritoluriikidega, kuna need torpedeerivad oma kodanike tagasivõtmist.
EL-i liikmed ei järgi läbirääkimistel päritoluriikidega ühtset joont. Mõned vähendavad arenguabi, teised, nagu Saksa nn valgusfoorikoalitsioon, välistavad selle seevastu kategooriliselt. Nõnda on väga kerge eurooplasi üksteise vastu välja mängida. Migratsioon on kõige ohtlikum lõhe Euroopa jaoks – palju ohtlikum kui eriarvamused energia või toetuste teemadel.
Kes ei taha tunnistada nii sisemisi kui ka välimisi destabiliseerimise faktoreid, peab olema väga sügavalt mõjutatud multikulti ideoloogiast – nagu Ursula von der Leyen või Saksa rohelised, kes Euroopa Nõukogu otsuseid alatasa kritiseerivad.
Kantsler Olaf Scholz teab rahva meelsust ja võtab seda arvesse. Sellegipoolest rõhutab ka tema migratsiooni olulisust võitluses oskustööliste puuduse vastu. Siinjuures saab seda vajadust lihtsamini katta välistööjõu suunatud värbamisega nii EL-ist kui ka kolmandatest riikidest kui irregulaarse sisserändega. See põhjustab suuri kulutusi migrantide integreerimisele ja väljaõppele. Sellel on puhtalt humanitaarne motiiv. On odav trikk teeselda, nagu aitaks migratsioon olemuslikult kaasa majanduskasvule.
Toimetas René Allik