Ühendkuningriigi päästmisega Euroopa Liidu rüpest edukalt hakkama saanud parema ilmavaatega poliitik Nigel Farage võttis sihikule hullumeelse Ühendkuningriigi CO2 heitmetest vabastamise eesmärgi ja käivitas 5. märtsil kampaania "Britannia tähendab tugevat majandust".
Allpool on tõlgitud Farage'i Mail on Sunday'is avaldatud "Britannia tähendab jõulist majandust" (Britain Means Business) kampaania programmi ülevaade.
Null heitmete – netotarve võrdub nulliga – programm on üdini rumal. (Net Zero is net stupid.) Kui Britannia otsustati viia sellisele ennast hävitavale teekonnale, tegi Westminsteri [valitsusasutuste linnaosa Londonis] poliitiline klass selle otsuse meie eest ära ilma, et oleks peetud avalikke arutelusid. Maksumaksjatele võeti võlakohustus, mille suuruse osas on väga vähesed poliitikud nii julged, et julgevad selle avalikult välja öelda. Veelgi vähem on majandusteadlasi, kes on piisavalt targad, et null heitmete eesmärgi tulemusi täpselt ette ennustada.
Tegemist on eepilist mõõtu skandaaliga ja sellele tuleb vastu hakata. See on põhjus, miks me käivitame täna kampaania, mille eesmärgiks on null heitmete eesmärgi teemal referendumi korraldamine. Kampaania loosungiks on "Britannia tähendab jõulist majandust".
Null heitmete (net zero) luulu alguse võib leida 2019. aasta juuni Theresa May viimastest päevadest Downing Streetil.
May otsis meeleheitlikult midagi, millega jäädvustada ennast peaministrite perre ja surus läbi kliimamuutuste seaduse paranduse, mis raius seadusesse pühendumise vabastada Britannia 2050. aastaks kõigist süsinikuheitmetest, millega ta tegi Ühendkuningriigist esimese G7 maa, mis sellist kava edendama hakkas.
Kuigi paljud teadsid, et selline plaan on halvasti läbi mõeldud, on sellest ometigi saanud suurema hulga parlamendisaadikute seas usutunnistuse osa, mida samuti peavoolumeedia kuulekalt järgib. Need samad kõrgid põhimõtted, mis sidusid Britannia Euroopa Liiduga, on ka null heitmete taga.
Kui palju null heitmed maksma lähevad? Endine kantsler (rahandusminister) Philip Hammond on üks tähtsatest poliitikutest, kes on valmis sellele hullumeelsele skeemile hinnasildi külge riputama. Tema sõnul võib see minna maksma kuni üks triljon naela (1,22 triljonit eurot).
Ainult sellest piisab, et käivitada avalik arutelu ja korraldada sellise kohutava enesele kahju tegemise üle rahvahääletus.
Kui me ei ole hoolikad, siis ainukene null, mida me näeme, on inimeste pangaarvetel, kuna me saadame oma raha ja töökohad mere taha.
Kui hind kõrvale jätta, siis Ukraina konflikt tuletab meile teravalt meelde kui vähe on null heitmete poliitika üle järele mõeldud.
Mõelge natukene. Lancashire'i ja Yorkshire'i krahvkondades on tohutud kildagaasi varud, siis valitsus, vaatamata maailmas valitsevale haprale olukorrale, peab selle asemel paremaks maagaasi importida. Tõesti-tõesti, käesoleval nädalavahetusel dokivad Kenti sadamas kaks Venemaa tankerit. Mis siis, et gaasi importimine tankeritega tekitab märkimisväärselt rohkem CO2 heitmeid.
Palju keskkonnasõbralikum on kasutada meie enda kildagaasi. See kildavarandus meie jalge all kuulub meile kõigile ja selle väärtus ulatub triljonite naelsterlingiteni. Me võime vähendada oma elektriarveid ja luua tulevastele põlvedele sõltumatu varafondi. Kui me oma kildagaasi ei kasuta, on see võrdne kuritegeliku hoolimatusega. Saagu selle maavara ammutamise käigus Ühendkuningriigist maailma juhtiv uute kildagaasi tehnoloogiate arendaja.
Sama põhimõte kehtib söe, millest sõltub meie terasetööstus, kaevandamise kohta.
Britannia viimane süvasöekaevandus suleti 2015. aastal, kuid nii kaua kui meie terasetööstus on veel elus, vajab see sütt. Arvake ära, kuidas me seda saame? Britannia ostab aastas miljoneid mere taga kaevandatud söetonne.
Sel põhjusel paistab hullumeelsena otsus mitte avada kavandatavat (kuid seni veel mitte käiku lastud) Woodhouse'i söekaevandust Cumbria krahvkonnas. See varustaks Britanniat vajamineva söega.
Null heitmete pettekujutelma kütkes olles ei juhtu seda mitte kunagi.
Suurem osa kirjeldatust kehtib ka meie avamere naftatööstuse kohta. Suured Põhjamere projektid, nagu näiteks Cambo naftavälja oma, on pandud riiulile, sest London ja Edinburgh vihkavad seda energiaallikat.
Null heitmete rahvas on õnnelik selle üle kui saab meie energiatootmise välismaale ära anada, samal ajal ise soovides teha Britanniast "tuule Saudi Araabia", nagu Boris Johnson on selle sõnastanud. Samas on selge, et need, kes lähevad selliste ideedega kaasa, pole väga tõsiselt mõelnud teemal, kuhu täpselt selline teekond meid viib. Mida rohkem me sõltume tuuleenergiast, seda rohkem on meil vaja maagaasi ajaks kui tuul ei puhu.
Kui me samal viisil jätkame, lõpetame me nagu Saksamaa: kes on selleks, et tuled põlemas hoida, üdini sõltuv võõrastest režiimidest.
"Britannia tähendab jõulist majandust" kampaania mõistab, et kui elektriarved kasvavad majapidamise kohta 2000 naelsterlingini aastas (ca 2400€) ja ilmselt veelgi enam, siis on meil suured probleemid. Varustuskindlusega pole asjad sugugi korras ja Britannia peab saama energiasõltumatuks.
Selline eesmärk pole Britannia maavaradega ainuüksi saavutatav, see aitab ka luua Inglismaa põhjaosas kümneid tuhandeid hea palgaga töökohti. Selliste arengute näol oleks tegemist "uuele tasemele liikumisega" (levelling up).
Meie rahvahääletuse kampaania loosung on "hääleta elektri, mitte vaesuse poolt" (Vote power, not poverty) ja me usume, et selle sõjahüüu taha koonduvad miljonid inimesed. [Loosungis on mitu sõnamängu: power tähendab nii elektrit, kui jõudu, võimu ja väge. Loosungi võiks tõlkida ka "hääleta võimsa Britannia, mitte vaese riigi poolt".]
Kallid energiahinnad ei anna tunda ainult majapidamiste arvetel.
Aastaid on meie tootjad, rafineerijad, keemia- ja rasketööstused saanud kõrgete energiahindadega karistada. Ilma mitte mingisuguse aruteluta on meie elektriarvetele pandud otsa rohelised subsiidiumid. Meie ettevõtted on seatud halvemasse olukorda, ometigi paistavad meie juhid olevat õnnelikud, et tööstustoodang liigub mere taha, kui nad ainult saavad öelda, et Britannia CO2 heitmed vähenevad.
Loomulikult on nende poolt peale sunnitud "roheline" olemise tulemuseks, et kaupu – näiteks teras – toodetakse palju nõrgemate keskkonnastandarditega riikides, nagu seda on India. Seejärel tarnitakse need kaubad tagasi Ühendkuningriiki. Selline asjade käik võib meie priviligeeritud rikkad teha õnnelikuks. Samas asja perversne iroonia on selles, et kokkuvõttes tähendab see suuremaid maailma CO2 heitmete taset.
Meie kampaania taotleb samuti, et elektri ja küttearvetelt kaotataks viie protsendiline käibemaks. Rohelised subsiidiumid kühveldatakse otse rikaste maaomanike, -investorite ja välismaiste konglomeraatide pangaarvetele, kellele kuulub suur osa taastuvenergeetika tööstusest. See on puhas hullumeelsus. Seda pole ka võimalik moraalselt kaitsta, kuna see kaotab töökohti ja teeb tavalised inimesed vaesemaks. Käibemaksu karistuse kaotamine oli üks põhimõttelisi Brexiti lubadusi ja selle kehtimine ikka veel on üha kasvavate eletriarvete ajal pööraselt ülekohtune.
Parlamendi Alamkoja Riigieelarve Komisjon (Public Accounts Committee) paljastas hiljuti, et valitsuse naeruväärsetel rohelise energia kavadel ei ole juures kui palju need maksma lähevad. Tõde on see, et null heitmete fanaatikud oleksid selle koha peal pigem vait. Nad on põrguliku meelekindlusega pähe võtnud, et meie eluviise tuleb muuta, autojuhid tuleb sundida istuma elektriautode rooli ja kõik peavad omale ostma soojuspumbad.
Kuid tõsiasi on selles, et paljud – ilmselt enamus – inimesed ei suuda omale neid tooteid lubada. Null heitmete fanaatikud esindavad idealistlikku unistust, millel pole karmi reaalsusega, milles suurem osa inimestest elab, mitte midagi tegemist.
Lisaks kui Britannia toodab ainult ühe protsendi maailma CO2 heitmetest, samal ajal kui Hiina ehitab igal aastal kümneid uusi söeelektrijaamu, siis mille paganama pärast sellisel viisil Briti maksumaksjaid karistatakse? Selle küsimuse saab lahendada ainult avalik arutelu.
Viimase aastakümne jooksul on rahvas sundinud poliitilise klassi lubama meile hääletada Brexiti üle. See sama peab juhtuma null heitmetega. Vaba maa kodanikel peab olema vaba valik.
"Britannia tähendab jõulist majandust" kampaania esimene avalik üritus toimub 26. märtsil Boltonis, millele järgnevad üritused üle riigi.
Tegemist on parteideülese kampaaniaga. Seda toetab märkimisväärne hulk ettevõtteid.
Selleks, et olla tõeliselt edukad, peame me kuulda võyma avalikkust. Me kavatseme anda inimestele vahendid, mille abil nad saavad oma hääle kõnealuses eluliselt tähtsas arutelus kuuldavale tuua.
Ärge kõhelge, see probleem puudutab kõiki Britannia mehi, naisi ja lapsi. See ei ole õiglane, et null heitmete tõttu peavad vanad inimesed surema külmemas toas, vaesemana ja rutem.
See ei ole õiglane, et noori inimesi kurnatakse kõrgemate hindade, vähemate töökohtade ja vähema rahaga.
Lõpuks peab võitma terve mõistus.
Toimetas Karol Kallas