Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liige Artur Talvik. Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Kui palju “saamameelsust” on “kampsunikarvades” Vabaerakonda transporditud, on täna veel teadmata. Vabaerakonna esimeheks kandideeriv Artur Talvik võtab enda õlule Heraklese väljakutse, kirjutab Olav Anton.

Artur Talvik astus Vabaerakonda. Fakt ületas uudisekünnise. Järelikult on tegu üldisemat tähendust omava teoga. Püüdes hoida ennast piisavalt kaugel asja personaalküsimusest, vaataksin just seda üldisemat poolt. Ei juhtu just tihti, et inimese erakonda astumise avaldus massimeedias avaldamist leiab? Samas viib nimetatud kirjatükk mõttele, et see oligi omaette PR-eesmärk. Ootab ju ees erakonna esimehe kampaania. Võrreldes reformikate omaga on Vabaerakonna pealiku kampaania algus palju sümpaatsem.

Teema üldisema sisu juhatab hästi sisse Artur Talviku enda sõnad:

“Teen põhimõttelist vahet parteil ja erakonnal. Partei oma olemuselt on organisatsioon, mille eesmärk on “võim iga hinna eest”. Erakond ühendab inimesi … kelle jaoks on võim ainult vahend.”

Mõte ei ole originaalne. Minu loo pealkirigi viitab sellele, et sama teemat arutati ka nõukaajal. Siis kasutati mõisteid parteilased ja kommunistid. Bolševik ja kommunist olid sünonüümid ja esimest kasutati siis, kui taheti rõhutada kommunismiideoloogia okupatsioonilist päritolu.

Mina tundsin oma esimese 37 eluaasta jooksul nõukaajal ainult ühte kommunisti. See oli minu ajaloo õpetaja. Kõik ülejäänud olid minu arvates parteilased. “Parteitu bolševiku” tiitlit kasutasid enda kohta need aktiivsed eesti inimesed, kes ei olnud kompartei ridades ja kes tahtsid rõhutada oma ausat olemust tolleaegses ideoloogilises keskkonnas. Igatahes oli pealkirjas toodud termin positiivne ja ei meeldinud sugugi tolleaegsetele parteilastele.

See, et valdav enamik parteilastest olid põhimõttelised “redised” (väljast punased, aga seest valged) selgus aastatel 1990–1991. Sajakümnetuhandelisest Eesti NSV kommunistide armeest jäi partei ridadesse alles käputäis. Levisid sellised naljalood – tood ühe uue liikme parteisse, saad liikmemaksust priiks, tood kolm, saad partei liikmest priiks. Kui tood kümme uut liiget, saad tõendi, et sa ise ei ole kunagi komparteisse kuulunud. Üle Eesti toimusid sõna otseses tähenduses viimased parteikoosolekud. Anekdootides peegeldus see järgmiselt. Partorg põrkab tänaval kokku parteilasega ja kurjustab: “Miks sa viimasel koosolekul polnud?” Süüdlane pareerib: “Oleks teadnud, et viimane, oleks isegi kogu perega tulnud.”

Kümme aastat hiljem mõtlesid endised parteilased välja uue põhjenduse. Nemad olid komparteis ainult selleks, et seda seestpoolt õõnestada. Siin olengi tänulik Artur Talvikule, kes sõnastas nähtuse tegeliku olemuse:

“Parteisse astutakse tihtipeale isikliku kasu saamise eesmärgil, erakond peab seisma ühiskonna ühiste kasude eest. Parteide suur liikmete arv eeldab ja taastoodab pikki toiduahelaid. Need ahelad halvavad ühiskonna. Erakonna ülesanne on võidelda kasutute toiduahelate kaotamise eest. Mina soovin astuda erakonda.”

Vana mõte uues kontekstis. Rahvatarkus ütleb lühemalt: saamamehed vs aatemehed.

Saamamehed on välja vahetanud loosungi “Kõigi maade proletaarlased – ühinege!” moto “Saamamehed – ühinege!” vastu. Arsenali juhtumis selgus, et aatemeeste käed jäävad ikka väga lühikesteks. Sisekaitseakadeemia kolimine lõhnab tugevalt Arsenal 2 järgi. Selleks, et aatemeeste lühikesi käsi kompenseerida, võiks nad äkki varem laiali sirutada. Tõe kriteerium on praktika. Seetõttu saame otsustada, kui edukad on aatemehed ja kas või kui palju on nad ka saama peal väljas, alles mõne aja pärast.

Negatiivne eeskuju on siin “äraostmatud”. Viimaseks piisaks karikas oli elamislubade müük. IRLi mitteusaldamise juured on just siin. Ka Vabaerakond tekkis samast umbusaldusest. Kui palju “saamameelsust” on “kampsunikarvades” Vabaerakonda transporditud, on täna veel teadmata. Artur Talvik võtab enda õlule Heraklese väljakutse.