Riigikogu makett. Foto: Illimar Toomet

Valitsuskoalitsiooni enamusega riigikogu juhatus on ilmselt otsustanud anda savijalgadel vaaruvale Eesti õigusriigile viimase coup de grâce'i. Hädatapu korras on asutud veristama mitte üksnes riigikogu kodu- ja töökorra seadust, vaid seekord juba põhiseadust ennast. Olukord on rõlge, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.

Parlamendi sügisistungjärgu avaistungil sai selgeks, et riigikogu juhatus ja koalitsioon jätkab õigusriigi lammutamist taasiseseisvunud vabariigi ajaloos pretsedenditul moel. Nimelt tuli päevakorra kinnitamisel opositsioonile halvaks üllatuseks, et päevakorda sai lisatud üksnes üksikuid opositsiooni eelnõusid ja arupärimisi. Valdav osa jäeti aga päevakorda kinnitamata.

Me nägime eelmisel kevadistungjärgul, kuidas kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige perevaenulikum valitsus kügeles kärsitult kärpima peretoetusi ning rüvetama abielu – kiirkorras ja usaldushääletustega, opositsiooni vastuseisust riigikogu kodu- ja töökorra seadust eirates üle rullides.

Nägin möödunud kevadel isiklikult SAPTK abielurüvetamise vastaseid seisukohti õiguskomisjonile esitades komisjoni esimehe Eduard Odinetsi nihelemisi, mille saatel kuulati kirikute ja SAPTK seisukohad üle kiirustades ja süvenemata, saates meid esimesel korral komisjoni istungilt üldse tagasi. Teisel päeval, mil meid kiirustades siiski vastu võeti, sai protokolli huvides toonitatud, et õiguskomisjonis ega riigikogu suures saalis "ei leia parasjagu aset arutelu, vaid arutelu simuleerimine, mitte kaasamine, vaid kaasamise etlemine, mille eesmärgiks on näidata, et ettekavatsetud tulemuse läbisurumise käigus on leevendava asjaoluna ära kuulatud ka usuühendusi ja konservatiivset kodanikuühiskonna organisatsiooni."

Abielurüvetamine tuli maksku mis maksab kiiruga suurde saali saada ning usaldushääletusega läbi suruda.

Riigikogu esimesel tööpäeval on aga valitsuspoliitikute enamusega riigikogu juhatus otsustanud anda savijalgadel vaaruvale Eesti õigusriigile viimase coup de grâce'i. Hädatapu korras on asutud veristama mitte üksnes riigikogu kodu- ja töökorra seadust, vaid seekord juba põhiseadust ennast – riigikogu juhatus dikteerib enda äranägemise järgi, millised arupärimised ja eelnõud päevakorda lisada, millised mitte.

Opositsiooni algatusi, millel, tõsi, on obstruktsiooniline iseloom, päevakorda loomulikult ei lisata. Sellisel viisil toimides kavatsetakse opositsiooni algatused ära nullida ja riigikogu töökorraldus taas "käima saada" – ühesõnaga tehakse ruumi valitsuse eelnõude teerulliĺe, kaasa arvatud vihakõneseadusele, mida usaldushääletustega tuimalt läbi suruda.

Selline tegevus on aga karjuvas vastuolus mitte üksnes riigikogu kodu- ja töökorra seaduse vaid ka põhiseadusega. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi 140 esimene lõige sedastab, et "arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul, arvates arupärimise adressaadile edastamisest." Sama nõue esineb aga ka põhiseaduse paragrahvis 74: "Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Vabariigi Valitsuse ja tema liikmete, Eesti Panga nõukogu esimehe, Eesti Panga presidendi, riigikontrolöri ja õiguskantsleri poole  Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul," seisab meie riigi alusdokumendis.

Avaistungil juhtisid parlamendi esimehe seaduserikkumistele protseduuriliste küsimuste raames tähelepanu mitmed EKRE saadikud, ent riigikogu esimehe Hussari suust kõlas tuima ja orikaliku järjekindlusega üksnes fraas, et riigikogu juhatuse põhiseaduse vastased meetmed opositsiooni tasalülitamiseks garanteerivad riigikogu töö ja toimimise ning vastavad põhiseaduse rikkumisele vaatamata "põhiseaduse vaimule".

See, mis meile riigikogu sügise esimesest tööpäevast Lauri Hussari ja tema selja taga oleva valevalitsuse esituses vastu vaatas, oli parlamentarismi ja õigusriigi matus. See oli ajaloo kõige Eesti-vaenulikuma valituse tour de force, mida ei ohjelda isegi üha valitsuskriitilisema presidendi manitsused ja etteheited. Meile vaatas vastu liberalistide diktatuuri kogu olemus – kui vaja, rikume kõiki seadusi, sest me saame seda teha. Meie oleme süsteem ja selle mutrid.

Palun ärge imestage, kui kasvav hulk inimesi, kes teie süsteemi suurt ei hinda, ütlevad Eesti riiki ähvardava ohu korral samalaadse julma ja külma rahuga, nagu põhiseadust rikkunud Hussar: põhiseadusest on järgi jäänud laip, nüüd kaitske ise oma "põhiseaduse vaimu".

Olukord on rõlge.