Märatsemise tagajärjed Santa Monicas 31.05.2020. Foto: Scanpix

Antifa minu kanti kiusama ei tule. Antifa ei ole loll. Ta teab, et me kõik oleme relvastatud. Need vasakäärmuslastest terroristid ründavad just demokraatide juhitud linnu teades, et neid pooldavad linnajuhid ei saada nende vastu politseijõude, põrutab Breitbarti toimetaja John Nolte

Antifa on käesolevas kohutavas märatsemises selgelt süüdi ja peavoolumeedia üritab seda iga hinnaga kinni mätsida. Kas ma peaksin sellest hoolima?

Kas ma peaksin tundma ennast petetuna ja alandatuna kui CNNLOL levitab valesid, kuidas nende märatsemiste taga on venelased ja valged ülemvõimlased?

Kellele need vasakpoolsed meediaväljaanded enda arust kahju teevad kui nad segavad Antifa ja teiste vasakanarhistide, kes vastutavad kümnete demokraatide juhitud linnade röövimiste ja põletamiste eest, kaitsmiseks vett?

Kas nad tõesti arvavad, et nad teevad sellega kahju minule ja minusarnastele MAGA-lastele? [MAGA – Make America Great Again; president Donald Trumpi valimisloosung “teeme Ameerika jälle suureks.”]

Miks ma peaksin sellest hoolima kui meedia valetab, varjab ja võimestab neid, kes on sellise vägivalla ja hävingu taga? 

Ainukesed inimesed, kes säherduste meedia valede tõttu kannatavad, on inimesed, kes elavad demokraatide juhitud linnades. Sest röövimisele ja põletamisele ei saa lõppu teha enne kui ei tunnistata, kes need röövijad ja põletajad on. Kuna kõik röövimised ja põletamised leiavad aset demokraatide juhitud linnades, siis ainukesed inimesed, kellele sellised meedia valed kahju teevad, on demokraatide juhitud linnade elanikud.

Seega, miks ma peaksin muret tundma, kui meedia sellist märatsemist oma valedega julgustab? Mina elan Põhja-Carolina mägedes, kust vaadates paistavad viimase nelja öö rahutused tõsieluseriaalina, mille nimeks on “Midamateilekoguaegrääkinudolen.”

Ja ma kindlasti ei hooli sellest, kui te laimate valgeid ülemvõimlasi, kes on lihtsalt Antifa mündi teine pool.

Pole tähtis, kui palju peavoolumeedia valetab, pole tähtis kui palju peavoolumeedia selliseid terroriste julgustab ja võimestab, Ameerika maapiirkondades on rahulik… Elu on mõnus, vaikne ja sujuv. Kui ma näen meediat nii käitumas, saan ma ainult õlgu kehitada. Nagu ütleb vanasõna, minu kastaneid selles tules ei ole.

Antifa mind minu kanti kiusama ei tule. Antifa ei ole loll. See teab, et me kõik oleme relvastatud. Need vasakäärmuslastest terroristid ründavad just demokraatide juhitud linnu teades, et neid pooldavad linnajuhid ei saada nende vastu politseijõude. Antifa teab samuti, et need linnad on täis relvituid ja kaitsetuid demokraatidest kodanikke, kes on olnud piisavalt rumalad, et valida demokraate.

Teiste sõnadega, demokraatide juhitud linnadega juhtub täpselt see, mida inimesed ise valisid. Kui sa valid jätkuvalt Antifat kalliks pidavaid radikaale, nagu näiteks Minnesota osariigi justiitsminister Keith Ellisoni, siis sa saad Antifa, sa saad tänavarahutused ja kui sa kord oled omadega hädas, ei avalda see minu elustandardile ega rahulolule mingit mõju.

Ma olen varem öelnud: ma pole nende rahutuste üle õnnelik. Ma olen lihtsalt ükskõikne. See märatsemistelaine ei ole minu probleem. Kõigest hoolimata olen ma viimased kuusteist aastat näinud vaeva inimeste hoiatamisega vasakpoolsusega kaasnevate ohtude eest. Ma ei muretse selle pärast, mida minu võimuses ei ole muuta.

Inimesed on järjest radikaalsemaid demokraate ja sellega kaasas käivaid rahutusi valides teinud oma valiku. Kui meedia tahab, et selline märatsemine jätkuks, siis ma puhastan ära oma relvad, võtan oma suupistekausi ja vaatan üle mõned Hogan’s Heroes seeriad.

Veelgi põnevam on tõsiasi, et suurte peavoolumeediaväljaannete suurimad fännid elavad kõik nendes samades demokraatide juhitud linnades… Seega me näeme, kuidas demokraadid toetavad ajakirjandusväljaandeid, mis kaitsevad Antifat ajal kui see hävitab elurajoone, kus elavad demokraadid, kes toetavad ajakirjandust, mis kaitseb Antifat ajal kui see rüüstab elurajoone, kus elavad demokraadid… Selline enesehävituslik ring ainult jätkub ja jätkub.

Seda kutsutakse reha otsa astumiseks.

Idioodid.

Toimetas Karol Kallas