Ma ei soovi lugeda perioodikat, mis üritab jätta mulle muljet, nagu maailm oleks hoopis teistsugune, kui ta on, kirjutab Facebookis endine Postimehe peatoimetaja Peeter Helme reaktsioonina Raul Rebase hiljutisele mõtteavaldusele, mille kohaselt ähvardab ajakirjandust "Suur Vaikus". Helme lisab, et selliseid fantaasiaid võib muidugi ajada, aga mitte tõsiseltvõetava ühiskonnaanalüüsi sildi all.
Ei ole palju möödas ajast, mil poliitikavaatlejad võrdlemisi üksmeelselt väitsid, et üks kindel erakond Eestis pürib võimule hirmu atmosfääri luues. Nüüd on samad vaatlejad asunud aga ise looma hirmu atmosfääri.
Jutt käib muidugi 14 kuud tagasi lõppenud Riigikogu valimiskampaaniast ning reaktsioonidest sellele. Pealkirjad nagu „Paet: inimesed kardavad EKRE tõttu tõsimeeli, et Eestisse tuleb tohutul hulgal sisserändajaid" (PM 18.11.2018) või „Raul Rebane: valimiste peaküsimus on jälle „kas demokraatia või kõva käsi"?" (PM 3.1.2019) ilmestasid valimiste-eelset ajakirjanduspilti.
Praeguseks on selge, et kui välja jätta hirmutrummi tagunud kodanikud ise, ei saanud rääkida ei toona ega saa ka nüüd rääkida ühiskonnas mingist hirmutunde suurenemisest. Ja ma ei pea silmas koroonakriisi.
Samas on ka selge, et aasta-pooleteise eest end mõnusalt barrikaadidele poseerima sättinutel (kuvatagu palun vaimusilma ette Delacroix 1830. a. maal – kõik teavad, millist ma silmas pean) on hakanud igav. Midagi ei toimu, barrikaadid mõjuvad pigem asjatu risuna tänaval. Selle vastu leidub muidugi rohtu.
Kui välja jätta hirmutrummi tagunud kodanikud ise, ei saanud rääkida ei toona [valimiste aegu] ega saa ka nüüd rääkida ühiskonnas mingist hirmutunde suurenemisest. Ja ma ei pea silmas koroonakriisi.
Nõnda ongi taaskord tõmmatud saag käima ning – justkui unustades oma varasemad manitsused, kui jube, kui kõlvatu ja kui halb on proovida suunata ühiskonda hirmu abil – hakatud inimesi hirmutama.
Konkreetselt torkas sel nädalal silma Raul Rebase Vikerraadio päevakommentaar „Väikeste sammudega Suure Vaikuse poole" (err.ee, 14.5.2020). Olgu kohe juhitud tähelepanu pealkirjas olevate suurtele algustähtedele. Dramaatiline, kas pole? Tekst jätkub sama jõuliselt, manades kujutluspilte nagu „meediataevas on pilvi täis, ajakirjandus on rünnaku all" ja „nüüd saame ehk selgemalt aru, kui tugev sõnum oli presidendi Kersti Kaljulaidi sviitri kiri „Sõna on vaba!"."
Kui jätta kõrvale ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Pulleritsu kriitika paljude Eesti ajakirjanike maailmavaate kohta ning sellele järgnenud Urmo Soonvaldi kommentaar, kelle sõnul Pulleritsu mainitud probleeme pole olemas, ei ole küll mingit rünnakut ajakirjandusele märgata olnud. Viimane, olgu öeldud, liigitub pealegi meediamajade omavaheliseks kempluseks ega lähe seega arvesse.
Milles on siis asi? Eks ikka selles, et varasemad õudusennustused ei ole lihtsalt tõeks osutunud. Elu mitte lihtsalt ei lähe edasi, vaid ajakirjandusvabadus on Eestis tagatud, keegi ei ole astunud samme selle piiramiseks – valitsus andis isegi palgatoetust ajakirjandusväljaannetele, tagamaks nende ilmumise ja toimumise praeguse pretsedenditu kriisi ajal.
Lühidalt, asjad on üldjoontes korras. Jah, meil on probleeme, aga need on mujal. Need on langevates lehetiraažides, reklaamimahtude kahanemises ning digireklaami maksuraha voolamises välismaiste suurkorporatsioonide kaukasse. Keerulised teemad. Täiesti ebaseksikad ka veel.
Selge see, et siis on lihtsam pröögata, et ajakirjandus on rünnaku all ja kuskil luurab mingi Suur Vaikus. Võib-olla luurabki. Aga hoopis teises mõttes. Ma nimelt ei soovi lugeda perioodikat, mis üritab jätta mulle muljet, nagu maailm oleks hoopis teistsugune, nagu ta on. Selliseid fantaasiaid võib muidugi ajada, aga mitte tõsiseltvõetava ühiskonnaanalüüsi sildi all.
Ja veelkord – hirmuatmosfääri loomine on tõesti kõlvatu. Vahet ei ole, kas seda teevad poliitikud või poliitikakommentaatorid.
Toimetas Varro Vooglaid
Peeter Helme: ajakirjandusvabadust ohustab ajakirjanike vasakliberaalne tsunft