Majandusteadlane Philipp Bagus leiab Misese instituudi portaalis, et Covid-19 ümber hirmu- ja paanikaõhkkonna loomine on võimule kasulik, kuna see lubab poliitikutel juhtida riiki ja inimesi neile nii ihaldusväärses "keelan, käsen, poon ja lasen" laadis. Ta põhjendab, miks covidi-hüsteeriast ja vaktsineerimissunnist on saanud korporatiivse massimeedia, suurettevõtete ning rahvusvaheliste organisatsioonide ihaletud Suure Lähtestamise tööriist.
Surve vaktsineerimata inimestele järjest kasvab. Kui mõnes riigis antakse vaktsineeritutele tagasi mõned neilt Covidi piirangutega ära võetud vabadused, siis vaktsineerimata inimestel läheb märksa halvemini. Vaktsiinisüstist keeldujaid diskrimineeritakse. Nende ligipääs avalikule ruumile ja teenustele on raskendatud ning reisimine on tehtud märgatavalt keerulisemaks. Mõnes riigis on teatud ametite pidajatele tehtud vaktsineerimine isegi kohustuslikuks.
Miks on vaktsineerimine valitsuste jaoks nii oluline ja miks sunnitakse nii radikaalsete vahenditega inimesi ennast vaktsineerima? Kelle huvides on üleilmse vaktsineerimiskampaania korraldamine?
Nendele küsimustele vastamiseks tuleb analüüsida valdavat vaktsineerimise narratiivi ja küsida, kes saab sellest kasu? Vaktsineerimismüüti uurides tuleb käsitelda riigi, korporatiivse meedia, ravimitööstuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööd.
Alustame ravimitööstusega. Sellel on võimalikult paljude inimeste vaktsineerimise kampaania juures selge majanduslik huvi. Ravimitööstus korjab massivaktsineerimiste pealt kokku hiigelkasumid.
Covidi-hüsteeria külvamine ja vaktsineerimissund tähendab suuremat nomenklatuuri voli ja vähem isikuvabadusi
Kuidas puutub asjasse riik? Covid-19 kriisi ajal on poliitikud võimendanud hirmu ja hüsteeriat. Selline "kohutava hädaohu" manamine ei ole juhus, sest riigi raison d'être on mulje loomine, et see kaitseb oma elanikke sise- ja välisohtude eest. Riik on ehitatud hirmule. Riigi müüdi keskmes on väide, et ilma riigi abita jääb kodanik nälga, vaesusesse, teda tabavad erinevad probleemid, sõjad, terrorism, haigused ja loodusõnnetused. Riigi huvides on hoida kodanikud kõikvõimalikke ohte kuvades pidevas hirmuseisundis; hädade kartuses, mida riik saab näiliselt kangelaslikult lahendama hakata ja selle käigus laiendada oma võimuhaaret. Ameerika Ühendriikides võib suhteliselt hiljutise näitena säherdusele lähenemisele tuua peale 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid terrorimisga võitlemise ettekäändel toimunud kodanikuvabaduste piiramine ja järgnenud Lähis-Ida sõjad. Samasugusel põhjusel on valitsuse huvides eesmärgipäraselt kujutada Covid-19 väga erilise tapjaviirusena, külvata sedasi inimeste seas hirmu, mille käigus saab riik isikuvabaduste ja põhiõiguste arvelt laiendada oma voli rahuajale seninägematus mahus.
Kui koroonakriis algas ja viiruse ohtlikkusest suurt midagi ei teatud, seisis poliitikute ees asümmeetrilise kasu valik. Kui poliitikud oleksid ohtu alahinnanud ja jätnud reageerimata, oleksid nad pidanud oma hooletuse eest enam-vähem kohe vastutama. Eriti siis kui neid oleks saanud süüdistada inimeste surmades. Ohu alahindamine oleks saanud neile kiiresti poliitiliselt saatuslikuks ja tähendanud kaotusi valimistel. Vastupidiselt tagasihoidlikule lähenemisele olid ülereageerimine ja "otsustavad lahendused" poliitikute jaoks hulga atraktiivsemad.
Kui see viirus oleks tõesti olnud seninägematu oht, siis oleksid poliitikud olnud oma karmide sunnimeetmete, nagu näiteks ühiskonna sulgemised, kehtestamisega kangelased. Poliitikud oleksid saanud väita, et ilma selliste piiranguteta oleks kindlasti toimunud katastroof. Kui meetmed osutuvad liiasteks, sest ohtu suurt ei olnudki, siis negatiivseid tagajärgi pole nii otse võimalik poliitikutega siduda kui näiteks pilte massihaudadest. Piirangute kahju pole nii kiiresti näha ja see jaotub pikema aja peale.
Nomenklatuuri loodud Covidi-hüsteeria ja piirangute eest maksavad inimesed oma eludega
Piirangud toovad kaasa kaudsed mõjud inimeste tervisele ja eludele, nagu näiteks enesetapud, depressioon, alkoholism, stressist tingitud haigused, plaaniliste uuringute ja ravi ära jätmisest põhjustatud enneaegsed surmad ning üldine heaolu langus. Sellist Covid-19 vastaste drastiliste meetmete hinda ei saa kohe võimuga siduda. Paljud kahjud ilmnevad alles peale järgmiseid valimisi, või veelgi hiljem ja jäävad suuresti nähtamatuks. Näiteks me ei saa kunagi teada kui palju oleks inimeste heaolu kasvatamine või samal tasemel hoidmine pikendanud inimeste eluiga? Elik kui keegi sureb kuue aasta pärast alkoholismi või depressiooni, mille ta sai külge tänaste piirangute ajal, siis suurem osa inimesi ei oska seda seostada agressiivsete valitsuste ja poliitikute kehtestatud piirangutega, kellest paljud pole enam ka ametis. Nii on poliitikute jaoks alati kasulik võimalikele ohtudele üle reageerida.
Karmide meetmete, mis on poliitikute jaoks nii ligitõmbavad, õigustamiseks on vaja luua hirmufoon. Kui poliitikud külvavad väidetava Covid-19 kriisi ajel hirmu ja hüsteeriat, panevad näiteks terve riigi lukku, siis kahjud majandusele ning ühiskonna sotsiaalsele lõimele on meeletud. Kuid ühiskonda ei saa lõputult lukus hoida, sest selle kulud kasvavad eksponentsiaalses tempos. Mingil hetkel peab piirangud lõpetama ja teatud normaalsuse juurde tagasi pöörduma. Kuid kuidas saab keegi samaaegselt õhutada hirmu tapjaviiruse ees ja pöörduda tagasi normaalsuse juurde?
Vaktsineerimine pole "tervis", see on riigi "näo" päästmine
Vabanduseks on vaktsineerimine! Vaktsineerimiskampaaniaga saab riik endast jätta mulje, et inimesi ähvardas kohutav hädaoht ja see on tõeline lunastaja. Riik korraldab oma kodanikele vaktsineerimise ja annab "tervise" ära "tasuta". Ilma "päästvate vaktsiinideta" ja jäädes igaveste piirangute juurde, oleks majanduslikud ning sotsiaalsed kahjud piisavalt suured, et inimesed muutuksid eriti rahulolematuteks ja järgneks mäss.
Seega varem või hiljem tuleb piirangud lõpetada. Piirangute niisama lõpetamisega kaasneks poliitikute jaoks mure, et sedasi tuleks välja, et oht ei olnud märkimisväärne ja piirangud olid võimuliialdus ning suur viga. Nomenklatuur kaotaks rahva seas suure osa oma toetusest ja usalduskrediidist. Mille tõttu on valitsuse vaatenurgast lähtudes vaja piirangutest loobumiseks oma nägu päästvat "väljumisstrateegiat", mille annab massivakstineerimine.
Tasuta vaktsineerimisega saab riik jääda "väga suure ohu" narratiivi juurde, loobudes samal ajal piirangutest. Samuti saab riik esitelda ennast päästjana, läbi vaktsineerimise teatud vabaduse toojana. Selleks, et riik saaks nii teha, on vaja, et võimalikult suur osa elanikkonnast oleks vaktsineeritud. Kui vaktsineerimisega nõustub ainult väiksem osa elanikkonnast, siis ei saa vaktsineerimiskampaaniat müüa vältimatu sammuna, mida on vaja ühiskonna avamiseks. Mille tõttu on riigi huvides võimalikult suure osa inimeste vaktsineerimine.
Kui selline strateegia töötab, siis on riik loonud pretsedendi, laiendanud oma võimuvalda ja pannud kodanikud endast rohkem sõltuma. Kodanikud usuvad, et riik on nad päästnud surmasuust ja riigi abi on kindlasti vaja tulevikuski. Mille nimel on nad vastutasuks valmis loobuma enda vabadustest. Teadmine, et lisaks vaktsineerimisele on vaja võimendavaid süste, võimendab ka kodanike sõltuvust riigist.
Korporatiivne massimeedia on nomenklatuuriga mõlemile kasulikus ajupesusümbioosis
Korporatiivne massimeedia on riigile kuulekas ja toetab säherdust "kohutava ohu" müüti. Riik ja korporatiivne massimeedia on tihedalt seotud. Suure meedia abil elanike ajude pesemisel on pikk traditsioon. Juba 1928. aastal pani Edward Bernays oma kuulsas raamatus "Propaganda" paika, kuidas teadlikult on võimalik masse manipuleerida. Tänapäeva riikides aitab korporatiivne massimeedia tagada inimeste toetuse poliitilistele meetmetele, nagu me näeme seda Covid-19 puhul.
Miks korporatiivne massimeedia riiki toetab, johtub mitmest asjaolust. Mõned meediakanalid on riigi omanduses, teised alluvad karmidele regulatsioonidele ja/või vajavad tegutsemiseks riigi poolset luba. Lisaks on meediamajad täis inimesi, kes on lõpetanud riigile kuuluvad haridusasutused. Nii ka kriisiaegadel annab hea läbisaamine võimuga teatud eeliseid ja avab eelisligipääsu teabele. Riigi hirmusõnumite levitamine on meediale kasulik, sest negatiivsed uudised ja ohtude liialdamine püüab tähelepanu.
Covidi kriisi ühepoolne meediakajastus, mida võimendas sotsiaalmeedia ja kriitiliste häälte lämmatamine, aitasid kaasa hirmu- ja paanikaõhkkonna loomisele ning tekitasid elanikkonnas suurel hulgal psühholoogilist stressi. Siiski pole meedia jaoks ligitõmbavad ainult negatiivsed uudised: samuti müüvad hästi uudised, kuidas riik päästab rahva suurest hädast. Mille tõttu on vaktsineerimisegi narratiiv korporatiivse massimeedia jaoks ihaldusväärne.
Covidi-hüsteeria ja massivaktsineerimine on kasulik globalistlikule "liberaalsele konsensusele" ja vajalik Suureks Lähtestamiseks
Lisaks rahvusriikidele, meediale ja ravimitööstusele, on kõigi maailma inimeste vaktsineerimine oluline ka rahvusvahelistele organisatsioonidele. Rahvusvahelised organisatsioonid järgivad agendat, milles üleilmsetel vaktsineerimiskampaaniatel on oluline roll. Selliste organisatsioonide seas on Maailma Majandusfoorum (WEF), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Euroopa Liit (EL), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Kõik nimetatud organisatsioonid on omavahel tihedalt seotud.
Mõned viidatud organisatsioonidest on oma eesmärgiks seadnud Suure Lähtestamise, ehk suure muundamise. Valdkondades nagu pandeemiad, kliima, sooideoloogia (gender), rahvasteränne ja rahasüsteem, soovivad need organisatsioonid leida koordineeritud lahenduse, millele saaks allutada kõik maailma inimesed. Need organisatsioonid räägivad "jagatud vastutusest" ja "üleilmsest solidaarsusest". Nad soovivad keskselt kontrollida vaktsineerimist, "kliimategevusi", rahasüsteeme ja rahvasterännet, mis kõik on uue maailmakorra tunnusjooned.
2019. aasta WEFi aastakogunemise teemaks oli "Globaliseerumine 4.0: uue globaalse korra kujundamine neljanda tööstusrevolutsiooni ajastul (Globalization 4.0: Shaping a New Global Architecture in the Age of the Fourth Industrial Revolution). Järgmine uue maailmakorra kavandamise näide on ÜRO üleilmse rände kokkulepe (Global Compact for Migration). Riikidele saavad säherdustest kavadest poliitikakujundamise alus, nagu näiteks Saksamaal on Saksamaa Üleilmsete Muutuste Nõuandva Koja poolt koostatud poliitikakujundamise juhised "Muutuv maailm: suure muundamise sotsiaalne leping" (Welt im Wandel – Gesellschaftsvertrag für eine Große Transformation).
Suure Lähtestamise eesmärgiks on sotsialistliku maailmakorra kehtestamine
Raymond Unger (2021, pp. 84–89) näeb sellise rahvusriikide huvidega mitte arvestava planeerimise taga kultuurisõda, mida on ette kuulutanud Antonio Gramsci ja Herbert Marcuse. Uue sotsialistliku maailmakorra loomise eesmärgil üritatakse üleilmselt ühte moodi kanaliseerida inimeste arvamusi ja viha, mida tõugatakse tagant hirmupropaganda ning jubedate kuvanditega. Seda eriti teemade osas, nagu kliima ja võimalikud pandeemiad.
Tähele tasub panna, et nii WHOd, IMFi kui ÜROd juhivad endised kommunistid. WEFi rahastavad rahvusvahelised suurettevõtted, sealhulgas ravimi- ja tehnoloogiatööstus. WEF omalt poolt on suur ÜRO Agenda 2030 rahastaja. WHOd rahastavad märkimisväärses osas suured ravimifirmad ja Bill ja Melinda Gatesi Sihtasutus. Viimane on maailmas üks suurimaid vaktsineerimiskampaaniate korraldajaid. Covid-19 kriisi ajal on ravimitööstuse mõju WHOs märkimisväärselt suurenenud. IMF omakorda toetab ainult riike, mis kuuletuvad WHO "soovitustele".
Mainitud omavahel lõimunud rahvusvahelised organisatsioonid näevad Covid-19 kriisi kui võimalust viia ellu oma kavad. ÜRO näeb oma dokumendis "Jagatud vastutus, Globaalne solidaarsus: kuidas reageerida Covid-19 sotsiaalmajanduslikele mõjudele" (Shared Responsibility, Global Solidarity: Responding to the Socio-economic Impacts of COVID-19) Covid-19 kui kaasaegse ühiskonna murdepunkti.Eesmärgiks on avanenud võimalused ära kasutada ja liikuda koordineeritult uue maailmakorra poole. Selliseid plaane toetavad samuti suured tehnoloogiaettevõtted. Need (Twitter, Google, Facebook) on omakorda WEFi liikmed ja tsenseerivad agressiivselt teavet, mis käib vastu ametlikule Covid-19 narratiivile. Sama teeb korporatiivne massimeedia. Videod, mis on massivaktsineerimise osas kriitilised, kaovad näiteks YouTube'ist eriti kiiresti.
Eelmise aasta suvel pidas IMFi juht Kristalina Georgieva USA Kaubanduskojas kõne "Suurest sulgemisest suure muundamiseni" (From Great Lockdown to Great Transformation), milles rääkis avalikult, kuidas rahvusvahelised organisatsioonid soovivad Covid-19 kriisi kasutada ära enda eesmärkide ellu viimiseks. WEFi asutaja ja juht Klaus Schwab räägib avalikult, et Covid-19 kriis on avanud "harukordse võimaluse rajada meie sotsiaal- ja majandussüsteemidele uus vundament". Raamatus "Covid-19: Suur Lähtestamine" kirjutab Schwab, et käes on otsustav hetk ja sündimas on uus maailm. Tema sõnul on kapitalism vaja kapitaalselt ümber teha.
Nii saab üleilmselt vaktsineerimiskampaaniat käsitelda Suure Lähtestamise strateegia ühe ehituskivina. Rahvusvahelisi massivaktsineerimise süsteeme saab ära kasutada järgmiste üleilmsete vaktsineerimiskampaaniate toime panemiseks. Suure Lähtestamise eestkõnelejate vaatepunktist tähendab globaalse vaktsineerimisvõrgustiku ja -organisatsioonide loomine süsteemi ehitamist, mida saab kasutada ära teistegi globalistlike eesmärkide ellu viimiseks. Nagu seda on Suur Lähtestamine ja kliimasõda.
Lühidalt, riigid, korporatiivne meedia, ravimitööstus ja rahvusvahelised organisatsioonide teevad vaktsineerimise pealesurumiseks tihedat koostööd ja edendavad ühtset narratiivi, mis lähtub nende enda huvidest. Vaktsineerimine on ideoloogiline-, mitte "tervise" projekt ja sellest vaatepunktist pole ka üllatav, et vastuseis sellisele sunnile ainult kasvab.
Tõlkis Karol Kallas