Pimedast vägivallast ja pimedatest juhtidest

Pieter Bruegel Vanem, "Pime juhib pimedaid" (1568)

Paavst ja piiskopid on olnud islami suhtes pimedad ja noominud kristlasi, et nende suhtumine moslemi immigrantidesse pole külalislahke. Kas nad võtavad nüüd vastutuse Pariisi, Brüsseli ja Nice’i terroriaktide eest, küsib William Kilpatrick.

“Nice’i rünnaku järel mõistab paavst Franciscus taas hukka “pimeda vägivalla”” – nii kõlab ühe katoliikliku uudisteagentuuri reportaaži pealkiri.

Vatikani riigisekretär kardinal Pietro Parolin saatis Nice’i piiskopile Püha Isa nimel järgmise kaastundeavalduse:

“Sel ajal, kui Prantsusmaa tähistas oma rahvuspüha, tabas riiki taaskord pime vägivald, seekord Nice’is, nõudes palju ohvreid, kelle hulgas oli ka lapsi. Mõistes taaskord hukka sellised vägivallateod, soovib Tema Pühadus väljendada sügavat kurbust ning vaimset lähedust prantsuse rahvaga.”

Kogu lugupidamise juures paavsti ja tema Vatikani nõuandjate suhtes peab nentima, et hoopis nemad on pimedad. Nad on sulgenud oma silmad selle ees, mis rolli mängib islam taolistes terrorirünnakutes, nagu see, mis möödunud nädalal Nice’is 84 inimelu nõudis ja veel 200 inimest raskelt vigastas.

Mõndasid vägivallategusid võib pidada “pimedateks”. Leidub isikuid, kes kirehoos ja pimedas raevus vägivallatsevad (seda sageli pärast kahetsedes). Mohamed Bouhleli puhul aga asi nii ei olnud. Tema kuritegu oli hoolega läbimõeldud ja ettekavatsetud. Ta rentis suurima saadaoleva veoki. Ta ostis kokku relvi. Ta valis prantsuse rahvuspüha ja asukoha, kuhu teadis kogunevat tuhandeid inimesi. Tema massimõrva plaani ei saa kuidagi nimetada pimedaks raevuks.

Kas ta tegutses ajendatuna tulisest usust? Jah. Ent taaskord, see palang polnud pime, vaid toetus täiesti legitiimsele islami interpretatsioonile. Bouhlel püüdis teenida Allahit, tappes uskmatuid. Ja kuivõrd ta pidi teadma, et õhtu lõpeb ka tema enese surmaga, võime eeldada, et ta püüdles igavese tasu poole, mida tema nimekaim märtritele lubas.

Mohamed Bouhlel tegutses, silmad pärani lahti. Sama ei saa öelda Vatikani kohta, mis ikka ja jälle mõistab terrorismirünnakud hukka kui mõttetu vägivalla teod. Inimesed, kes tegutsevad religioosse veendumuse ajendil, et pea oma tegusid mõttetuks. Kaugel sellest, nad on veendunud, et see, mida nad teevad, on väga tähendusrikas. Kõigist inimestest peaksid Vatikani ametnikud ometi sellest aru saama. Neile peaks olema täiesti ilmselge, et islamiterroristid tegutsevad religioossel ajendil (kui see pole ka nende ainus ajend) ja praeguseks peaks ühtlasi olema ilmselge, millist religiooni nad järgivad. Terroristi nimi oli Muhamed. Uudistest lähtudes tundub, et seda nime kannab ebaproportsionaalselt suur osa terroristidest. Vihjab see ehk millelegi? Kui tuhanded Jeesuse-nimelised inimesed korraldaks kõikjal üle maailma terrorirünnakuid, kas keegi kõhkleks järeldamast, et see peab olema seotud kristlusega? Kui nad karjuksid oma ohvreid nottides “Jeesus on Issand” (hüüde “Allahu akbar” ligikaudne vaste), kas me eeldaks, et nende tegudel pole nende usuga midagi pistmist? Ometi on Vatikan juba aastaid teistega kooris hüüdnud, et vägivallal pole midagi tegemist islamiga.

Just nagu katoliiklik hierarhia on olnud pime islami vägivaldse poole suhtes, on ta olnud pime ka tagajärgede suhtes, mis kaasnevad moslemite osakaalu dramaatilise kasvuga rahvastikus. Juba pikka aega on olnud ette näha, et moslemite hulga suurenemine Euroopas toob kaasa taoliste rünnakute sagenemise, nagu Prantsusmaal möödunud nädalal toimus. Bouhlel ise ei olnud hiljuti emigreerunud, aga viimasel ajal saabunud põgenikud on olnud seotud teiste rünnakutega Euroopas. Ühtlasi moodustasid hiljuti Euroopasse saabunud pagulased enamiku 2000 mehest, kes vana-aasta õhtul Kölnis ja teistes Saksamaa linnades 1200 naist ründasid. Paljud Euroopa riigid on 2015. aasta moslemi massiimmigratsiooni järel kogenud vägivaldsete kuritegude lainet.

Küsitlused näitavad, et tänaseks usub enamik eurooplasi, et islam ei kuulu Euroopasse. Rahval ei ole kohustusi ühegi ametliku narratiivi ees ja seetõttu saavad nad tõmmata joone nende suurte ja veriste punktide vahele, mis mööda Euroopat levivad. Euroopa katoliku hierarhia aga on jätkuvalt eesrindlikult nende seas, kes kutsuvad inimesi üles moslemitest immigrante avasüli vastu võtma.

Mida on vaja, et neid äratada?

Juba mõnda aega on Euroopa piiskopid ja paavst noominud kristlasi, et nende suhtumine moslemi immigrantidesse pole külalislahke, just nagu nende suletud südamed oleks Vahemerre uppuvate pagulaslaste saatuses süüdi. Võtavad nad siis nüüd vastutuse allaaetud ja surnud laste eest Nice’i Boulevard Anglais’l? Või 130 Bataclani teatri massimõrvas hukkunu eest? Nende kolmekümne kahe eest, kes hukkusid Brüsseli lennujaama- ja metroorünnakutes? Või 1200 vana-aasta õhtu seksuaalvägivalla ohvri eest?

Loomulikult pole piiskopid nendes jõledustes süüdi. Aga nad on süüdi selles, et on täiesti valesti aru saanud islamist ning ohust, mida see kujutab nii moslemitele enestele kui kõigile teistele. Neil tuleks tõsiselt järele mõelda, kas Jeesuse hoiatus pimedate juhtide kohta ehk neist mõne kohta ei käi. Peame eeldama, et nende südamed on õiges kohas. Nende pead on aga liiva alla maetud.

Väljaandest Crisis Magazine tõlkinud Maria Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!