Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi kaitseb oma otsust Marko Mihkelsoni skandaali kajastada, kuna ta on veendunud, et ajakirjanduse kõige olulisem ühiskondlik roll ongi tegeleda võimul olevate inimeste tegevuse läbivalgustamisega, sest Eesti poliitika ja ühiskondlik elu peab mitte ainult näima, vaid ka olema puhas.
Hõbemägi vastab oma peatoimetaja kommentaaris küsimusele, miks ajakirjandus sellised ebamugavad teemad avalikkuse ette toob.
"Aga kes siis veel, kui mitte ajakirjandus, kuna väikeses ja korporatiivses ühiskonnas nagu Eesti jätab institutsionaalne kontroll teiste institutsioonide üle soovida. Siin on kõige olulisem ajakirjanduse ühiskondlik roll, mis tegeleb võimul olevate inimeste tegevuse läbivalgustamisega. Peale ajakirjanduse ei käsitle selliseid teemasid ühiskonnas mitte keegi," põhjendab Hõbemägi.
"Me kõik tahame, et meid esindavad inimesed võimu juures oleksid puhtad ja eetilised. Ja kui nende elus juhtub midagi valgustkartvat, soovime, et nad suudaksid oma minevikus toimunule silma vaadata ning need asjad selgeks rääkida. Seda nimetatakse poliitilise vastutuse võtmiseks."
Hõbemägi küsib, et kuidas saab usaldada seadusandjat, riigikogu liiget, keda aastaid saadab tume vari ja kuulujutud tema eraelust ning kelle kohta korrakaitseorganid on võtnud ja kirja pannud seisukoha, et ta on lapseealist pildistades toime pannud ebaeetilise teo?
"Mihkelson ei ole mingi tavaline seadusandja, vaid pikaaegne Eesti välispoliitika võtmekujundaja. Otsus seda teemat Postimehes käsitleda tulenes ka faktist, et tegemist on Eesti poliitika absoluutse tipuga. Me peame nõudma, et meid esindavad inimesed võimu juures oleksid puhtad ja eetilised," selgitab Hõbemägi.
Hõbemäe arvates on poliitiline vastutus garantii poliitiku enda edasisele sujuvale karjäärile ning võimukandjate moraalne pale on oluline selleks, et säiliks usaldus rahva ja selle esindajate vahel. "Kui inimene on hea moraalse kompassiga, siis vähendab see ka võimu kuritarvitamise ja korruptsiooni riski. Ning ajakirjandusel ongi sellepärast nende isikute vastu kõrgendatud avalik huvi," põhjendab ta.
Hõbemägi lükkab ümber ka väite, nagu oleks skandaali avalikustamise põhjuseks olnud vaidlus laste hooldusõiguse üle. Ta kinnitab, et see ei vasta tõele, kuna hooldusõiguse oli kohus juba varem ära otsustanud. Ta rõhutab veel ka asjaolu, et kõnealused fotod pälvisid eetilise hukkamõistu nii politseiuurijalt kui prokurörilt.
Hõbemäe hinnangul oli Mihkelsoni poolt halb valik ka see, et ta keeldus vabatahtlikult poliitikast lahkumast, mis hoidis asja avaliku huvi fookuses.
Hõbemägi leiab ka, et ajakirjanduse jaoks on omaette küsimus, miks ei hakanud riiklikele ja NATO saladustele ligipääsu andvates ametites ohulambid vilkuma: "Kas selle taga on võimu juures olevate inimeste omamehelik kokkulepe? Tundub nagu õlalepatsutusena: meie teame sinu väikest vastikut saladust, aga mine nüüd ja ole hea poiss, tööta korralikult edasi."
Kuna peaminister Kaja Kallas ei teinud Mihkelsonist selle loo tõttu ministrit, võib Hõbemäe hinnangul järelikult väita, et piltide lugu mõjutas otseselt nii tema isiklikku elu kui ka riigi juhtimist. "Tühiasi ei mõjutaks ju Eesti Vabariigi valitsuse kooseisu," leiab ta.
Hõbemägi küsib ka selle kohta, kui palju on võimuladvikus veel inimesi, kes kannavad endaga kaasas saladusi, mida avalikkus peaks ebamoraalseks, aga julgeolekukontrollid mitte ning mida see räägib erineva moraali kohta võimukandjatele ja tavalistele inimestele? Ta leiab, et meil peab ühiskonnana olema sellistes asjades nulltolerants.
Hõbemägi rõhutab ka seda, et selle loo kajastamisel pidasid nad kõige olulisemaks vältida lastele kahju tekitamist ja nende tuvastamist. Ta selgitab, et nende juristid kammisid artikli teksti laste kaitseks sellise hoolega läbi, et kärbete tõttu kannatas isegi teksti selgus. Ta toonitab, et Postimehes ilmunud artikli järgi ei olnud võimalik lapsi tuvastada, kuid laste tuvastamine sai võimalikuks hiljem teiste allikate kaudu, sealhulgas Mihkelsonide endi artiklite kaudu.
Kuna Hõbemäe sõnul ei andnud Mihkelson korduvatest päringutest hoolimata nende olulistele küsimustele vastust, vaid tegi hoopis katse artikli avaldamine ära keelata, siis võtsid nad seda märgina ajakirjanduse vaigistamisest ja avaldasid selle loo.
Sellega seoses küsib Hõbemägi, et milles peitub mõne võimuinimese jõud, et nad suudavad nende heaolu ohtu seadva artikli ilmumist üleriigilistes väljaannetes kuude kaupa edasi lükata?
"Mõne loo uurimine toimetuses võib kesta aastaid, kuid me teeme seda seni, kuni asi on selge. Keegi teine peale ajakirjanduse Eesti väikeses ühiskonnas selliseid teemasid läbi ei valgusta. See on Postimehe põhimõtteline hoiak nii nüüd kui ka edaspidi. Eesti poliitika ja ühiskondlik elu peab mitte ainult näima, vaid ka olema puhas," rõhutab Hõbemägi lõpetuseks.
Toimetas Martin Vaher