Ühes Manchesteri valimisjaoskonnas loetakse kokku referendumil antud hääli, 23. juuni 2016. Foto: Danny Lawson, AFP/Scanpix

Põlissoomlaste noorteühenduse esimene aseesimees Aleksi Hernesniemi mõtiskleb otsedemokraatia vajalikkust kahtluse alla seadvate väidete üle.

Turu ülikooli riigiteaduste professor Matti Wiberg kirjutas oma blogisse 28. juulil 2016 artikli pealkirjaga "Rahvahääletused on vastutustundetu valik". Ometigi puudus kirjatükist otse- ja esindusdemokraatiat võrdlev mõtisklus. Loomulikult on selge, et tegemist oli blogikirjutisega ning selle eesmärgiks ei olegi teadusliku artikli sarnane analüüs. Sellegipoolest oleks oodanud veidi kriitilisemat nägemust esindusdemokraatia probleemidest, kuigi teksti lõpus oli lühike pro et contra kokkuvõte. Paljud otsedemokraatiat puudutavad mured on tegelikult ka esindusdemokraatia probleemid. Allpool on ära toodud mõningad seigad, mis seoses kõnealuse kirjutisega esile tõusid.

Wiberg tõdeb, et rahvahääletuse seisukohast on "Brexiti-enamus tegelikult vähemusgrupp". Oluline on tähele panna, et valimistest võtab vaevalt osa kogu hääleõiguslik elanikkond. Kui valitsusse valitaks kolm erakonda rahva viiekümne protsendilise toetusega, ei tähenda see seda, et viiskümmend protsenti valimisõiguslikest inimestest oleks andnud oma hääle sellele valitsusele. Kuna mitte kõik ei osale valimistel (Soomes umbes kolmandik), võiks sama põhimõtte alusel öelda, et valitsevad erakonnad esindavad vähemust. Kui lugeda kokku mittehääletanud ja vastu olnud, jääb valitsus mõistagi vähemusse. Kas rahva tahe saab teoks? Esindusdemokraatias on seega täpselt samad probleemid kui otsedemokraatia puhul. Kui "jah" või "ei" laadsetelt rahvahääletustelt nõutaks 50 protsendist tunduvalt suuremat osalust (näiteks 2/3), siis järelikult peaks nõudma sarnase põhimõtte järgimist ka valitsuse moodustamisel esindusdemokraatia tingimustes. Niisamuti seaduste väljaandmise puhul. Ümberpöördult: miks me ei eelda esindusdemokraatia puhul [kogu hääleõigusliku] rahva enamuse nõuet, ent otsedemokraatia puhul seda teeme? Lõppkokkuvõttes põhinevad mõlemad ju otseselt demokraatlikkuse printsiibil.

Wiberg väidab, et "rahvahääletused raskendavad asjade mõistlikku käsitlemist ja esindusdemokraatlikus valitsussüsteemis poliitilise vastutuse võtmist ning teostamist". Liberaalses ja põhiseaduslikus mõtlemises lähtutakse üldiselt sellest, et võim on saadud rahva käest. Sedasama põhimõtet väljendab ka meie põhiseadus, milles tõdetakse, et võim on rahva käes ja seda esindab parlament. Parlament võib siis esindada rahvast, ent ei või iial võtta ära võimu sellelt, kellelt ta on volikirjad saanud. Poliitiline vastutus on alati viimaks rahva käes, sest tema on oma esindajad valinud. Sest heade või halbade otsuste läbi saab kasu või kannatab viimaks ikkagi rahvas. Kuidas siis poliitiline vastutamine võib muutuda keerulisemaks kui võimu algne allikas kasutab talle kuuluvat loomulikku õigust?

Lisaks peab tähele panema, et asjade mõistlik käsitlemine on subjektiivne nägemus. Majandusliberaal on seisukohal, et asjad kulgevad mõistlikult, kui võimalikult vähe sekkutakse turgude tegevusse ning indiviidid võivad võimalikult palju otsustada ise oma elu üle. Sotsialisti arvates on asjad korras siis, kui riik sekkub kindlakäeliselt, et lõpetada sotsiaalne ebaõiglus. Otsedemokraatia toetaja arvates on parim, kui lastakse kõlada rahva häälel, sest nii saab lahendada kõik patiseisud. Aristokraat on taas seda meelt, et loll rahvas ei tohiks üldse midagi otsustada, vaid võim tuleks anda "intelligentsile", kes pärandaks seda edasi oma järglastele. Iga erakond väidab end olevat mõistlikum kui teised. Esindusdemokraatias võib protsesside mõistlikkuse samuti küsimärgi alla seada: valimiste finantseerimine ja lobitöö, parteidistsipliin, esindaja vähene teadlikkus valdkonnast mis on antud talle hallata, enda tagasivalimise kindlustamine ja nii edasi. Neil kõigil on mõju sellele, et rahvaesindaja ei tee oma tööd "mõistlikult".

Wiberg väidab, et "rahvahääletused toimivad pigem võimul oleva valitsuse soosingu mõõdupuuna kui probleemse küsimuse lahendusena." Tuleb tähele panna, et sama on olukord ka esindusdemokraatia puhul. Parlamendivalimistel võivad inimesed sama hästi hääletada võimulolijate vastu või siis anda poolthääle vaid trükitud näopiltide põhjal. Või selle põhjal, kes lubab enam tasuta teenuseid või on vahvam kuulsus. Või siis selle järgi, kuidas hääletavad pere, suguvõsa või religioosne/aatekaaslaste keskkond. Võimalik, et hääletaja võtab numbri ka loosiõnne alusel. Esindusdemokraatia puhul on sama küsimus: "Inimestel on isekad motiivid." Esindusdemokraatias lahendatakse küsimusi "mõistliku protsessina" selliselt, et otsustajatena toetatakse partei valimisprogrammi ja maksimeeritakse selle pooldajate hulk oma valimisringkonnas.

Wiberg väidab, et "Need [rahvahääletused] muudavad poliitilist keskustelu. Need muudavad selle banaalsemaks, üheülbastavad poliitilise vestluse. Need teevad ühiskondliku väitluse banaalseks ja demoniseerivad seda". Kõik need eelnevalt loetletud asjaolud on võimalikud ka esindusdemokraatias.

Wiberg väidab: "Esindusdemokraatia poliitilise käesurumise käigus võidakse arvestada igapäevaeluga tema kirevuses. Rahvahääletuse puhul korvatakse poliitiline mõttetöö üksikisikute valikute summaga". Ka rahvaesindaja on inimene, täpselt samuti nagu valija, kes teeb oma valikud lähtuvalt eelnevatest kalkulatsioonidest. Esindusdemokraatia puhul piirdub elu mitmepalgelisus mõne sõnavõtu ja hääletustega, mistõttu väiksemate kodanike rühmituste häält ei võeta iial kuulda. See-eest rahvahääletustel loetakse iga hääl, tegemata vahet erakondlikul kuuluvusel. Elu mitmepalgelisus saabki ju alguse rahvast enesest – sellest, kui mitmepalgeline on rahva, mitte rahvasaadiku elu.

Wiberg väidab: "Just nimelt vastutuse puudumine on rahvahääletuse ilmseimaid puudujääke. Kui poliitikud on teinud halbu otsuseid, saab nende asemele valida uusi. Kuidas parandatakse halvad rahvahääletuse tulemused? Mida teha, kui rahvahääletuse tulemusena on saadud ebarahuldav resultaat? Kes siis vastutab? Kuidas see vastutus jagatakse?" Vastus on väga lihtne: rahvas vastutab. Rahvas ise kannatab kehvade hääletustulemuste läbi. On üsna keeruline läheneda küsimusele selliselt, et rahvahääletuse puhul ei ole tegemist vastutusega, kui rahvas võtab enda kätte võimu, mis talle kuulub. Rahvaesindajad on võimu vaid rahvalt laenuks saanud, nad ei ole võimu omanikud. Kui rahvahääletuse tulemus on ebarahuldav, võtab rahvas mõistuse pähe ja teeb järgmisel korral parema otsuse.

Wiberg väidab: "Rahva hääle mõistuspärasusele ei ole mingit garantiid." Kas selle all on mõeldud seda, et otsuse taga peab alati olema rahva enamus? Või nähakse siin võimalust, et mõni rühmitus, mis ei pruugi esindada enamust, võib hakata dikteerima oma tahet teistele?

Wiberg väidab: "Rahvaalgatused on kergesti mõjutatavad: erihuvid võivad manipuleerida nii algatust kui rahvahääletuse protsessi. Organiseerunud huvigruppidel on raha ja motivatsioonivahendid neile "hääletushangetele", mis esindavad gruppide isiklikke kitsaid huvisid." Sama kehtib ka esindusdemokraatia puhul. Valimistele kulutatud raha eest saavad rahvaesindajad endale koha parlamendis. Huvigrupid võivad osta rahvaesindajatelt oma isiklike huvide kaitsmise teenust. Otsedemokraatia ei ole ses asjas sugugi kehvem. Esindusdemokraatia osas on asjad aga nii, et huvigruppidel on kergem üles osta üksikuid indiviide kui kogu rahvast. Ja kui rahvas saab üles ostetud, siis kuidas võiks see jääda märkamatuks? Valitavatel kandidaatidel on see-eest võimalus peita lobirahad selleks sobivatesse salasahtlitesse.

Wiberg väidab: "Kes ütleb, milliseks kujuneb rahvahääletuse mõju elanikkonnale näiteks olukorras, kui vaid vähesed hääleõiguslikud kodanikud on käinud hääletamas või ükski hääletatav valik ei ole saanud selget enamust?" Sama küsimuse üle võiks juurelda ka esindusdemokraatia puhul olukorras, kui mõne küsimuse hääletamisel on poolthääli saadud 40 protsenti, vastuhääli 39 protsenti ja hääletamata jätab 21 protsenti rahvasaadikutest. Mida siis parlament tegelikult antud küsimusest arvab? Kas parlamendi otsuse taga on rahva mandaat? Kui on, miks ei võiks siis samal põhjusel olla ka rahvahääletusel?

Mõtiskluseks: kui rahvahääletused on vastutustundetu valik, siis millisel moel peaksime valima rahvasaadikuid kui mitte rahva poolt läbi viidava hääletamisega?

Tõlkinud Roland Tõnisson

Paksendatud kirjas rõhutused tekstis pärinevad Objektiivi toimetuselt