Tänapäeval on mõte, et käitumiskultuur peaks olema kasvatuse peamine osa, peaaegu täiesti kadunud. Ent kombed ei ole pelk kest, vaid need annavad tunnistust inimese iseloomust, suunavad ka teiste inimeste käitumist ja kujundavad kogu kultuuri, kirjutab Stephen Klugewicz.

1865. aasta 9. aprillil kohtus kindral Robert E. Lee kindral Ulysses S. Grantiga McLean'i majas Appomattoxis, Virginias, et anda üle Põhja-Virginia armee.

Lee oli kohtumist palunud ja end selleks ette valmistanud, pannes selga oma ilusaima mundri: uue pika püstkraega kuue, mis oli kurguni kinni nööbitud, pika, juveelidega ehitud mõõgaga küljel ning jalga pikad kannustega saapad. Grant ilmus kohale oma tüüpilises rõivastuses, lihtsõduri lihtsas mundris: lühike kuub ja tavalised, kannusteta saapad, mõlemad kaetud poripritsmetega.

Kontrast riietuses sobis kontrastiga meeste endi vahel: Lee oli pikk, sirge rühi ja viisakate kommetega, nägu ümbritsevate hõbevalgete juuste ja habemega, mis oleks sobinud kuningale. Temast noorem Grant oli neli tolli lühem, veidi kühmus ja lühikeseks pügatud pruuni habemega. Ilmselgelt tundis ta ennast Lee juuresolekul ebamugavalt ja üritas närviliselt kerget vestlust arendada. Grant pakkus, et ta mäletab Leed hästi ühest nende kohtumisest Mehhiko sõja ajal, peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Lee tunnistas, et ta ei suuda sellest juhtumist midagi meenutada. Lee vastuse kuulmine pidi olema Grantile piinlik hetk.

Seda Ameerika kodusõja haripunkti on sageli toodud näiteks kui ajaloo veelahkme võrdkuju, Vana Maailma allegoorilist alistumist koos kõigi oma kuninglike isikute, rüütellike kohustuste ja pärusvaradega Uuele Maailmale, mida kehastas Grant, tagasihoidlikku päritolu inimene, kes oli äri alal korduvalt läbi kukkunud ja kes lõpuks tõestas end sõda pidades (ehkki omapoolse tohutu arvulise ja ainelise ülekaaluga). Ja just nii see oligi.

Kuid oli veel enamat. Palju vähem on tähele pandud Granti hooletut lugupidamatust Lee suhtes, riietudes selle kohtumise puhul ebasobivalt. Vabanduseks on toodud, et Grant kiirustas kohtumisele, kuna ta oli hõivatud eesootavate tegevustega, et ta kannatas sel hommikul juba mitu päeva kestnud peavalu all ja et järelikult sellised "triviaalsused" nagu sünnis rõivastus oli viimane asi, mis ta meeles mõlkus. Granti imetlejad viitavad isegi tema maitsetule riietusele kui aumärgile: tema oli ehtne metsik ääreala ameeriklane, tõeline demokraat, kelle väärtust tuli otsida sisemisest tugevusest, tema jonnakast püsivusest, aga mitte riietuse pealiskaudsusest ega väljakurnatud ja kaduva ajastu keigarlikest muredest.

Kuid väline loeb. Tudengina koostas noor George Washington kord kirjaliku töö pealkirjaga Rules of Civility & Decent Behaviour in Company and Conversation ("Viisakusreeglid ja kombekas käitumine seltskonnas ja vestluses"), mis põhines 16. sajandi jesuiitide tekstil. Selle saja kümnest reeglist koosneva nimekirja tipus oli juhtlause: "Iga seltskonnas tehtud liigutus peaks näitama üles austust kohalviibijate suhtes."

Iga seltskonnas tehtud liigutus peaks näitama üles austust kohalviibijate suhtes.

See käitumisreegel on läänekultuuris valitsenud keskajast peale, ja see avaldus kõrgklassi viisakates kommetes kõikjal ja kõigil aegadel, alates Frangi kuningriigi rüütlitest kuni Elizabethi-ajastu aadlikeni ja Ameerika lõunaosariikide aristokraatiani, mida esindasid Washington ja Lee. Kuhu kõrgklassid läksid, sinna alamklassid järgnesid. Kombed kandusid ülalt alla, nii et isegi 19. sajandi Londoni lihttööline püüdis oma pühapäevarõivaid kandes matkida endast paremate riietust. Tema silinder ja vest võisid olla kantud ja viletsa kvaliteetidiga, kuid sellest hoolimata kandis ta neid uhkelt.

Tänapäeval on mõte, et käitumiskultuur peaks olema kasvatuse peamine osa, peaaegu täiesti kadunud. See näib olevat surnud koos oma suurima kaasaegse kaitsja Emily Postiga. "Käitumisviis on isiksus," kirjutas Post, "inimese sisemuse väline avaldus ja ellusuhtumine."

Tõendeid heade kommete kadumisest on kõikjal me ümber: tänaval ei kasuta avalikult vulgaarseid sõnu ja väljendeid mitte ainult kasimata ja kasvatamata noored, vaid ka keskealised, hästi hoolitsetud ärimehed; autoakendest pasundatakse sulle kõrva midagi ekslikult muusikaks peetut; teedel pööratakse või vahetatakse viisakuseta sõiduridasid suunatuledega märku andmata; tavaline on teise inimese isiklikku ruumi tungimine temast möödumisel vähimategi vabandusväljenduseta; ning kõige silmnähtavam ja kohutavam on kõikjal nähtav riietumisnormide jubedust tekitav allakäik.

Tänapäeval on mõte, et käitumiskultuur peaks olema kasvatuse peamine osa, peaaegu täiesti kadunud.

Tõesti, T-särgid, teksad ja tossud on muutunud täiskasvanute tavaliseks "Casual Friday" riietuseks ärimaailmas ja, mis veelgi kurvastavam, pühapäevasel Missal. Inimesed hiilivad laupäevahommikul pidžaamas kodunt välja kiiroste tegema. Tänapäeval on ühiskonna madalaim klass see, kes kehtestab riietumisnormid igaühe jaoks; noored on igapäevariietusena omaks võtnud vangiriiete liialdatud teisendi, eriti ülisuured kottpüksid, mida sageli kantakse nii madalal, et aluspüksid ja isegi taguots on kõigile vaatamiseks "välja pandud".

Kombelise ühiskonna surmatõmblused algasid Ameerikas 1960. aastatel. Esimese surmahoobi andis sellele radikaalne ja poliitiline vasakpoolsus, mis jutlustas, et ülikonnad, viisakad kombed ja enese välimuse eest hoolitsemine on väikekodanliku keskklassi, "Inimese" rõhumise sümbolid. Seevastu lahutada meelt luitunud T-särkides, lõhkikäristatud teksades, plätudes, hõredad, kammimata karvad peas ja näol, oli vasakpoolsete arvates viis, kuidas viia läbi egalitaarne revolutsioon, mis võiks kaotada ühiskonna ebaõigluse.

Viiekümne aasta eest vasakpoolse poliitika poolt alustatu ajasid aastaid hiljem veel hullemaks parempoolsed. Suures osas vastuseks selle nähtuse heidutavatele vormidele, mida radikaalid sundisid peale kolledžite kampustele ja mida hakati nimetama "poliitiliseks korrektsuseks", võtsid parempoolsed libertaanid 1990-ndate aastate alguses omaks mantra, et igaühel on õigus solvata. Muutes otsustavalt vana liberalistlikku kõnekäändu, et kellegi õigus rusikat viibutada lõpeb seal, kus algab teise nina, väitsid need uued libertaanid, et nende õigus vabalt kõnelda pole vähimalgi määral piiratud kellegi religioosse tundlikkuse või sündsustunde tõttu. Nii muudeti pornograafia, religioosset usku häbistav satiir ja vulgaarne kõneviis avalikus ruumis vastuvõetavaks. Kui kedagi sellised asjad solvasid, siis see oli solvatud isiku, mitte solvaja asi. Tõepoolest, libertaanid väitsid, et nende õigust välja pursata, mida nad iganes tahtsid, nii kirjapandud kui öeldud sõna kaudu, ei tohi piirata kellegi silm ega kõrv. Solvatule ütlesid nad lihtsalt: "Saa sellest üle!"

Nõnda olid heade kommete vaenlased nii vasakult kui paremalt poolt kaasaja jakobiinid, kes ei otsustanud mitte lihtsalt põrmustada ebaõiglast valitsemissüsteemi, vaid pühkida minema terve ühiskondlik-kultuuriline struktuur, hävitades kõik sündsusnormid. See paralleel Prantsuse revolutsiooniga viib meid Inglise-Iiri riigimehe Edmund Burke'i mõtlemise juurde. Burke uskus, et Prantsuse jakobiinid ründasid eelkõige "kombeid".

Kuid "kommete" all mõtles Burke midagi laiemat kui meie seda täna mõtleme, see oli midagi tava lähedast. Burke'i jaoks oli tava peaaegu tsivilisatsiooni enda sünonüüm. "Kombed on tähtsamad kui seadused," kirjutas Burke. "Kombed kas ärritavad või rahustavad meid, rikuvad või puhastavad, ülendavad või madaldavad, rafineerivad või barbariseerivad, pideva, muutumatu, ühetaolise, märkamatu toime kaudu, nagu seda teeb õhk, mida me hingame."

Kombed kas ärritavad või rahustavad meid, rikuvad või puhastavad, ülendavad või madaldavad, rafineerivad või barbariseerivad, pideva, muutumatu, ühetaolise, märkamatu toime kaudu, nagu seda teeb õhk, mida me hingame.

"Kombed ja tsivilisatsioon ise," leidis Burke, "sõltuvad kahest asjast: religioonist ja "härrasmehevaimust"." Robert E. Lee uskus seda samuti. Pärast Appomattoxi lahingut Washington College'i presidendiks olemise aastatel võttis ta kooli reeglid kokku ühe lausega: "Iga õpilane peab olema härrasmees." Lee ja Burke'i jaoks oli härrasmees see, kes kehastas kristlikke voorusi, nagu need olid kuju saanud keskaegses rüütlikoodeksis, viimistletud süsteemis, kuidas teiste suhtes käituda – kombed selle sõna kitsamas mõttes.

Rüütelluse põhiolemus on kristlik alandlikkus. Rüütel (termin tuleneb vanast prantsuse sõnast chevalier, mis tähendab ratsanikku) alandas end ühiskonnas kõigi teiste ees. Seega ei olnud ta seotud kohustustega mitte ainult oma isanda, oma ülema ees, vaid endast nõrgemate, eriti naiste ees, kelle süütusevoorust ta pidi kaitsma, ning vaeste ees, kelle viletsat olukorda ta pidi leevendama. On laialt teada, et püha Martin Tours'ist lõikas ära pool oma sõdurimantlist, et katta paljast meest. Võtta omaks individualismi filosoofia, kus teiste eest hoolitsemine on kõrvale heidetud, oleks kristliku rüütli jaoks olnud kujutlematu.

Tuleb meeles pidada, kui ainulaadne on olnud maailma ajaloos kristliku alandlikkuse mõiste ja sellega seotud rüütellikkuse idee. Näiteks muistses paganlikus maailmas peeti alandlikkust nõrkuse märgiks. Ka paljudes mittekristlikes kaasaja ühiskondades eeldatakse, et ülemad on alamate vastu ebaviisakad, misläbi hoitakse igaüht ühiskonnas omal kohal. Vägevad on enamikes kohtades ja enamikel aegadel jõuliselt kinnitanud oma võimu nagu status quo säilitamise viisi.

Kuid kristlik rüütellikkus, nagu uskus Burke, "tegi võimu leebeks" ning "kaunistas ja pehmendas ühiskonda". Ta oli kooskõlas inimsuhetega. Ilma selleta oleks ühiskonda koos hoidnud ainult toores vägivald ja külmad kalkulatsioonid. Hoolivate inimsuhete soojus oleks kadunud, inimeste moraal oleks rikutud ja kõik oleksid sisuliselt alandatud orjadeks.

Muidugi on võimatu täpselt ära näidata kindlat hetke, millal rüütellikkus ja head kombed hakkasid Läänes alla käima. Burke nägi Euroopas seda protsessi algamas Prantsuse revolutsiooniga. "Rüütellikkuse ajastu on kadunud," kirjutas ta oma teoses Reflections on the Revolution in France ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist"). "Selle asemel on tulnud sofistide, ökonomistide ja kalkuleerijate oma, ning Euroopa hiilgus on igaveseks kustunud." Võib-olla algas Ameerikas järsk kommete langus mõnevõrra hiljem, kesk-lõuna Virginia tagasihoidlikus kodus, kui Vana Maailma viimane rüütel langetas kaotuses oma mõõga, andes teed Uuele Maailmakorrale tsentraliseeritud valitsemisega, semukapitalismi ja nartsisliku Uue Inimesega, kelle peamisteks muredeks on kasu ja isiklik õnn, mitte vagadus ega alandlik hoolitsemine teiste eest.

Algselt ilmus artikkel ajakirjas Crisis Magazine.