Kus on Toomas Hendrik Ilvese läbikukkunud ametiaja lõpul need prominentsed kultuuritegelased, kes lubasid teda presidendiks upitades hakata tema usaldusisikuteks ja tagada, et temast saab hea riigipea, küsib Varro Vooglaid.
2006. aastal kirjutasid 80 kultuuritegelast, et "me võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea."
Nüüd, ligi kümme aastat hiljem ja pärast Ilvese kaht ametiaega, on paljud eesti inimesed veendunud, et alatasa suure osa rahva ja tema kultuuriliste traditsioonide suhtes põlgust väljendanud, riigi varaga omakasupüüdlikke skeeme pununud, oma teisegi abielu karidele tüürinud ning pigem välishuvide kui oma rahva heaolu eest seisnud Ilves oli presidendina üks suur pettumus ning et temast ei saanud kunagi "head riigipead".
Me võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea.
Kahtlemata jagavad seda tõdemust vähemal või rohkemal määral ka nii mõnedki vabatahtlikult Ilvese usaldusisikuks hakanud prominentsed kultuuritegelased, kes teda kümne aasta eest presidendiks upitasid.
Ent kui nad sisimas teavad, et Ilves ei ole kaugeltki õigustanud neid ootusi, mida temaga seonduvalt kümne aasta eest rahvale sisendati, siis oleks väärikas ka tegelikult mingilgi kujul vastutus võtta ja tunnistada, et rahva usaldust on petetud.
Kui aga ei suudeta või taheta isegi avalikult tunnistada, et need ootused, mida tema suhtes avalikkusele sisendati, on osutunud alusetuks, siis jääb üle küsida, mida see "vastutuse võtmine" ja "usaldusmeheks hakkamine" üldse tähendab?
Muidugi ei saa välistada, et kogu avaldus oligi ei midagi enamat kui üks järjekordne poliittehnoloogiline manööver ja tühipaljas sõnakõlks. Ent kui nii, siis ütleb see nii mõndagi ka avalduse allkirjastajate kohta. Igal juhul oleks Ilvest presidendiks upitanutel aeg tõsiselt peeglisse vaadata.