Valitsuse pealesunnitud apartheid on tõestanud, et b-klassi inimesteks kuulutatutel läheb teid, head ettevõtjad, palju vähem vaja, kui teil oma kaotatud kliente – keda kaotate veel, kui te iga päevaga ogaramaks kiskuvate piirangutega kaasa lähete, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi repliigis.
Parasjagu käib diskussioon selle üle, kas lisaks nakatumise ja viiruse edasikandmise seisukohalt täiesti kasutule "nakkusohutustõendile" lubada ka kiirtestidega sisenemist kohvikutesse, ujulatesse ja uisuplatsidele.
Ehk siis, riigi silmis teise klassi kodanikuks kuulutatud peaksid olema huvitatud sellest, kas targad teadusnõukogulased ja apartheidivalitsus suudavad kokku leppida meetmetes, mille alusel LUBADA inimesi kohvikus kohvi tarbida – kas peale ninas surkimist LUBADA neil oma kohvi nautida koha peal ja istuvas asendis või peavad nad "nakkusohutuse" ja "viirusetõrje" eesmärgil rahulduma endiselt samas kohvikus sabas seismise (u 10 min, samal ajal kui esimese klassi inimestel lubatakse istuda) ja kohvi kaasa tellimisega.
Mul on ettepanek. Selle asemel, et lahata kohvikusse pääsemise üksikasju, hakkame ühiskonnana arutama hoopis selle üle, milliseid valitsuse ministreid, teadusnõukoja liikmeid ja ametnikke tuleks inimsusevastastes kuritegudes süüdi mõista ning kui suured karistused neile tuleks määrata.
Kohvi võite kallata kuhu soovite – valitsus, teadusnõukoda ja ettevõtjad samuti.
Arvake, kas ma hakkan kiirtesti tegema, et sõpradega pubis paar õlut võtta, mõnda restorani sisse astuda või spordiklubis kangi tõsta? Vastus: ei hakka. Tõmmake dressipüksid kõrvuni ja sõitke Orissaarde seenele oma testidega.
Arvake kaks korda, milline on minu ja väga paljude teiste Eesti inimeste suhtumine ettevõtjasse, kes siis, kui riik käsib, annab inimesele jalaga tagumikku, ja siis, kui riik jälle lubab, paneb päevapealt narrikostüümi selga ja asub vanalinnas kliente püüdma? Tulge sööma! Üle öö on vihatud rahvavaenlasest, "nakkusohutuse" eirajast ja lamemaalasest saanud ihaldusväärne klient.
Tule sööma. Nüüd enam ei tule, karelge palju soovite.
Mida me oleme senini näinud? Koogutamist, saba jalge vahele ja selja küüru tõmbamist ning vaikset sahkerdamist.
Mees nimega Elvis Brauer on selja sirgu ajanud. Mõned veel. Ent kus on ülejäänud? Kus on 10-20-30 ettevõtjat, kes ütlevad valitsusele, et sõitku kukele, toogu oma politseijõud Tallinnas, Tartus, Pärnus ja igal pool mujal peale ning asugu peksma? Vaatame, kuidas läheb.
Kus on arvukad ettevõtjad, kes mitte ei nõua käsi õieli ühisest kaukast kompensatsioone, vaid hullumeelsete energiahindade ja Kaja Kallase ülbuse peale esitaksid valitsusele ultimaatumi: kui piirangud ei kao, kaotame need ise, kuna sellistes tingimustes pole enam võimalik jätkata?
Tegelikult on valitsuse poolt peale surutud apartheid näidanud, et kodus ja heade sõprade seltsis saab hakkama sama hästi, või reeglina veel palju paremini.
Oleme ausad, olukord on tõestanud, head ettevõtjad, et meil ei lähe teid vaja.
Vastupidi, teil läheb vaja meid, kliente, keda te olete tänaseks juba päris palju kaotanud – ja kindlasti kaotate veel, kui te iga päevaga ogaramaks kiskuvate piirangutega ikka veel kaasa lähete ja oma testosterooni eritavaid elundeid istmiku alt üles ei leia.