USA president Barack Hussein Obama kohtub Kadrioru lossis president Toomas Hendrik Ilvesega, kes on oma kahe ametiaja jooksul olnud alati USA ideoloogiliste ja poliitiliste huvide eestkõnelejaks ning ka sage külaline USA Tallinna suursaatkonnas. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Toomas Hendrik Ilves on musternäide sellest, kuidas globalistlik eliit poputab oma lemmiklastest poliitikuid, omistades neile truuduse eest suursuguseid tiitleid ja autasusid, täiesti sõltumatuna sellest, milline on nende poliitikute tegelik moraalne pale, kirjutab Varro Vooglaid.

Tänastest uudistest saame lugeda, et ekspresident Toomas Hendrik Ilves on saanud välismaa suurtelt ja vägevatelt ülevoolavate ovatsioonide saatel taas uhke tunnustuse. Nimelt anti talle eile Varssavis toimunud julgeolekufoorumil üle Vabaduse Rüütli auhind – väidetavate teenete eest vabaduse, õiguse ja demokraatia eest seismisel.

Nimetatud uudist lugedes meenus mulle üks aastatetagune tähelepanek selle kohta, millises kontrastis on Ilvese (ja ka laiemalt poliitilise juhtkonna) kuvand ühelt poolt rahva, teiselt poolt aga globalistliku eliidi silmis.

Nimelt võis 2013. aasta mais lugeda Delfist, et "Ilvese ajal on presidendi usaldusväärsus langenud rekordmadalale"; sama aasta detsembris vahendas aga ERR, et "President Ilves saab Washingtonis demokraatia auhinna". Sarnane kontrast vaatas laiemas plaanis vastu kahest teisest pealkirjast: "Peaministripartei toetus on langenud 18%-le" ja "Albright: Eesti on demokraatlike väärtuse vallas maailma üks liidreid".

Pilt, mille president Ilves pani USA presidendi visiidi ajal oma Facebooki lehe päisepildiks, räägib nii mõndagi selle kohta, kes on tema tegelikud isandad. (Ekraanitõmmis)
Sellise pildi pani Ilves president Obama külastuse järgselt oma Facebooki lehe päisepildiks. (Ekraanitõmmis)

Samasse ritta asetub ka uudis Ilvese kui vabaduse, õiguse ja demokraatia kaitsja löömisest "vabaduse rüütliks", kõrvutatuna hiljutiste uudistega, mis vahendasid, et "Ilves mängis presidendiameti usaldusväärsuse maha" (Postimees) ja "Ilves pärandas Kaljulaidile rekordmadala usaldusväärsuse" (Delfi).

Sellist kontrasti vaadates tekib küsimus, mida auhindade jagajad üleüldse demokraatia all silmas peavad. Ilmselgelt ei peeta demokraatiast rääkides silmas valitsemist rahva tahte kohaselt ja rahva hüvanguks, vaid pigem selle maailma suurte ja vägevate ideoloogilise ja poliitilise programmi elluviimist, sõltumata kohaliku rahva huvidest ja tahtest. Niisugusel juhul pole ka üllatav see, mida Ilvese puhul oleme selgelt näinud – mida põlatum on ta oma rahva silmis, seda palavamalt hoiab ja armastab teda globalistlik eliit.

Kuni globalistid Ilvese teeneid hindavad ja tunnustavad, pole tal ilmselt sellest sooja ega külma, et oma ebaväärika ja tugevalt korruptsioonihõngulise käitumisega on ta minetanud Eesti rahva austuse ja usalduse. Kui juba enne riigipeaks saamist USA suursaadikule presidendi kasina teenistuse pärast kurtnud Ilvest siin midagi huvitab, siis pigem see, et kohalik matsirahvas tema mugava elu jätkuvalt kinni maksaks ja selle pärast liigselt hädaldades tema mainet ei kahjustaks.