Repliik: Schrödingeri lapsed

Foto: bigstockphoto.com

Mille alusel käsitlevad ajakirjanikud ja teised avalikkuses sõna võtjad ühes kontekstis sündimata lapsi inimestena ja teises kontekstis mitteinimeste, loodete või rakukimpudena, küsib Oto Tuul.

Kolmapäeval avaldas Delfi uudise sellest, kuidas listeeriabakter nõudis veel ühe sündimata lapse elu. Ent see lugu siin pole aga mitte listeeriabakterist või selle levitajast, vaid hoopis suuremast küsimusest: kes on inimene?

Nimelt viitab Delfi reporter Fred Püss uudises „Pealnägija“ loole, kus mõlemas räägitakse listeeriabakteri ohvriks langenud sündimata või keisrilõikega vastsündinud lastest. Mitte lootest või rakukogumist. Mis on iseenesest loomulikult väga õige, sest tegu ongi lastega.

Samas oli vähemalt üks lastest surres ca 5 kuu vanune alates eostumisest, mis on ligikaudu 22 nädalat ehk piir, millest nooremad ei ole Eesti seaduste järgi inimesed, nagu selgitab Õhtulehes perearst Karmen Joller. Kuni selle eani võib neid mitteinimesi tappa „meditsiinilise abordiga“, „nt tõsiste väärarengute, ema terviseriskide, vägistamise, liiga noore või liiga vana sünnitaja“ korral. Kuni 12. nädalani võib mitteinimesi tappa mistahes põhjusel mitteinimest kandva naise otsusel. Veel selgemalt väljendas sama seisukohta Peeter Oja TV3 saates „Kolmeraudne“: „Ma ei nõustu sellega, et loode on veel inimene”.

Mille alusel käsitlevad ajakirjanikud ja teised avalikkuses sõna võtjad ühes kontekstis, näiteks rääkides listeeriabakteri ohvritest, sündimata lapsi inimeste, lastena ja teises kontekstis, rääkides „õigusest“ abordile, lapsi mitteinimeste – loodete või rakukimpudena?

Nii saavad neist „Scrödingeri lapsed“, kes on inimesed vaid siis kui nendele viitav ajakirjanik või avaliku elu tegelane peab vastavalt oma ideoloogilisele agendale kasulikuks neid inimeseks pidada, kui see on aga ideoloogiliselt vastunäidustatud, on tegemist mitteinimestega, keda on „rasedust põdeval“ naisel õigus arsti abil süümepiinadeta tappa.

Pidades silmas, et dehumaniseerimine on üks esimene samme teel genotsiidini, kas ei peaks selline keelekasutus meis ebamugavust ja ettevaatlikkust põhjustama?

Küllap mitte, tuleb nentida. Sest genotsiid on siin käinud juba kümneid aastaid. Nõukogude Liidu eestvedamisel alustati Eestis sündimata laste tapatalgutega, mida jätkati usinalt ka riikliku iseseisvuse saabudes. Veel eelmisel aastal tapeti emaüsas 3620 last. Kokku on Eestis abordiohvreid ligikaudu 1,5 miljonit.

Veri põlvini. Ja kalgi südamega eestlasel on ükskõik. See on vaid veri riikliku rahastusega abordiveskile.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Oto Tuul
Oto Tuul on portaali Objektiiv toimetaja. Omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi filosoofias ja riigiteadustes. Katoliiklane.