Riigikohus saatis 11. aprillil riigikogule oma arvamuse seonduvalt parlamendi menetluses oleva nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (536 SE), väljendades teravalt kriitilisi seisukohti.
Oma kriitika esitab Eesti Vabariigi kõrgeim kohus kokku seitsmes punktis.
Esiteks toob riigikohus esile, et eelnõuga kavandatav keskne muudatus asendada valitsuse korralduste andmise volitus määruste kehtestamise volitusega võib anda valitsusele viiruslike haiguste levikuga seonduvate piirangute kehtestamiseks liialt avarad volitused.
"Hinnata tuleks, kas volitusnorm ei muutu liiga laiaks, kui kaob ära korralduse olemusest tulenev raamistik," märgib kohus ja lisab, et "teatavasti lubab põhiseadus valitsusele delegeerida vaid vähem intensiivsete piirangute kehtestamise ning selleks peab olema täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm."
Teiseks osutab riigikohus, et eelnõu aluseks olev kontseptsioon, millega püütakse samade normidega haarata nii koroonat kui ka mistahes teisi tulevikus ilmuda võivaid ohtlikke nakkushaigusi, ei pruugi olla õnnestunud.
„Abstaktsel lähenemisel võivad olla omad eelised, aga on ka fundamentaalne puudus – see pärsib oluliselt seaduse detailsusastet ja seeläbi Riigikogu rolli, sest eelnõu põhiprobleemi (koroona) kõrval tuleb tegelda ka kõige muuga. Nõnda antakse valitsusele igaks juhuks suuremad volitused kui seda eeldavad koroonapandeemia vajadused. Need üldised volitused aga kanduvad üle ka COVIDi tõrjumisele, mis on pikaajaline, võib-olla et alaline ülesanne," märgitakse kohtu hinnangus.
Kolmandaks toonitatakse, et kuigi riigikohus on oma praktikas selgitanud, et täitevvõimule ei või anda pädevust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid piiranguid, võimaldaks eelnõu valitsusel kehtestada ka piiranguid, mida seadus ei nimeta.
„Parlamendireservatsioonist (olulisuse põhimõttest) tulenevaid põhiseaduslikke nõudeid volitusnormile ei saa asendada Riigikogu valdkondliku komisjoni seisukoha ärakuulamisega. Läbi sellise protseduuri ei muutu määrus seaduseks," rõhutab kohus oma arvamuses.
Neljandaks juhib riigikohus parlamendi tähelepanu asjaolule, et määruse andmise volituses peab olema määratletud mitte lihtsalt volituse eesmärk, vaid „volituse selge eesmärk" ning et seega vajaks eelnõus toodud volitusnormide eesmärgid parlamentaarset diskussiooni ja täpsustamist.
Kriitilist tähelepanu väärivaks küsimuseks on riigikohtu hinnangul see, kas intensiivsete piirangute rakendamiseks piisab, et need aitavad mingil määral koroonaga nakatumist vältida, või tohib neid rakendada üksnes raskete tagajärgede ärahoidmiseks.
„Eelnõu lubab valitsusel kehtestada meetmeid, piiranguid ja nõudeid ohtliku või eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks. Näib, et see määratlus lubaks valitsusel intensiivseid piiranguid rakendada ka siis, kui need aitavad vaid pisut tõkestada koroona epideemilist levikut," märgib kohus eelnõu olulist kitsaskohta markeerides.
Riigikohtu hinnangul ei peaks valitsus saama kehtestada nt koroonapassi nõuet või veelgi raskemaid piiranguid kui haigus levib küll epideemiliselt, aga see ei too kaasa vajadust paljude inimeste haiglaravi järele (võrdluseks tuuakse varasem kogemus gripilainetega).
Viiendaks rõhutab riigikohus, et põhiseadus ei võimalda toetada seisukohta, nagu oleks ühtede inimeste vabaduse piiramine teiste tervise kaitseks alati lubatav. Kohus osutab, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei tohi teiste inimeste vabadust piirata, kui ohustatud inimestel endil on võimalik ohtu adekvaatselt vältida.
„Kui haiglavõrgu ülekoormust tekitavad peamiselt vanemaealised vaktsineerimata koroonapatsiendid, siis tuleks kaaluda, kas nt koolide ja lasteaedade sulgemisele ei peaks eelistama ohustatud gruppi (nt üle 60-aastased) mõjusamalt vaktsineerimisele suunavaid abinõusid (pensionisoodustused)," kirjutab riigikohus oma arvamuses, lisades ühtlasi, et „kui parlamendi hinnangul on vaktsiinid põhimõtteliselt tõhusad ja ohutud, ei peaks ohustatud grupi vaktsineerimisvabaduse tagamiseks jätma ülejäänud inimesi ilma nende vabadustest."
Kuuendaks nendib riigikohus, et eelnõu koostajad on liialt enesekindlalt õigustanud tõsiseid põhiseaduslike õiguste ja vabaduste riiveid senise koroonateemalise kohtupraktikaga.
„Märgime, et tegemist on valdavalt kas kiireloomuliselt tehtud esialgse õiguskaitse määrustega, mille puhul kohtulik kontroll on piiratud, või jõustumata kohtuotsustega. […] Kaalul olevad põhiõigused võivad nõuda ulatuslikumat kontrolli," toonitab kohus, lisades seejuures, et „pandeemia varasemates faasides vajalikuks osutunud meetmed ei pruugi olla proportsionaalsed järgmiste lainete ajal, mil viiruse ohjeldamiseks on teisi vahendeid ja haigust on rohkem uuritud."
Lõpetuseks toob riigikohus välja konkreetsed ettepanekud eelnõu parandamiseks, peatudes spetsiifiliselt nii terviseameti poolt määratava karantiiniperioodi lubataval pikkusel kui ka õppeasutuste sulgemise lubatavusel.
Ühtlasi rõhutab kohus kahte olulist põhimõttelist punkti, mida peab seadusemuudatusi tehes silmas pidama: esiteks, ainult epidemioloogiliste kaalutluste arvestamisel absolutiseeritakse tervisekaitse muude põhiseaduslike väärtuste arvel ning luuakse ebaproportsionaalsete piirangute oht, sest kõrvalmõjusid ei arvestata; teiseks, täidesaatva võimu madalamatele tasanditele ei tohi delegeerida nende küsimuste reguleerimist, mida peavad otsustama parlament või valitsus.
Riigikohtu seisukohaga saab terviklikul kujul tutvuda SIIN.
Toimetas Varro Vooglaid