12. märtsil 1934 toimus Eesti sisepoliitika ajaloo kõige olulisem ja paraku ka kõige kurvem sündmus: riigipööre, mis tõi kaasa demokraatia kaotuse.
Taustaks oli suur majanduskriis, mis oli Eesti riigikorralduse nõrgad kohad teravalt esile toonud. Kriisi kõige raskemal ajal 1932.–1933. aastal vahetus viis valitsust, ning kodanike enamus leidis arusaadavalt, et riik vajab stabiilsemat täitevvõimu. Eestis puudus riigipea institutsioon.
Eesti 1920. aasta põhiseadus oli demokraatlik, pakkudes Šveitsi eeskujul ka rahvale võimalust seaduste muutmiseks ja uute kehtestamiseks: kui 25 tuhat kodanikku andsid oma allkirjad vastava eelnõu seadmiseks rahvahääletusele, pidi referendum ka toimuma ja muudatused kuulusid ellurakendamisele. 1933. aasta oktoobris toimunud referendumil oli vastu võetud vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muudatused, mille kohaselt pidi ametisse seatama laiade volitustega riigipea. Uue konstitutsiooni kohaselt tuli otse rahva poolt valida nii riigivanem kui 50-liikmeline Riigikogu. Suure häälteenamusega heakskiidetud konstitutsioonis säilisid kõik varasemad kodaniku- ja poliitilised vabadused ning iseenesestmõistetavalt ka rahvaalgatuse õigus.
Riigivanema valimiste esimene voor pidi toimuma 22. ja 23. aprillil 1934.
Terav valimisvõitlus algas veebruarikuus. Üles oli seatud neli kandidaati – Johan Laidoner, Andres Larka, August Rei ning ka kuni valimisteni riigivanema kohuseid täitma pidanud Konstantin Päts. Riigipea kandidaatidele toetusallkirjade kogumise käigus selgus, et August Rei on ebapopulaarne, ning pole välistatud, et vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka saab juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse.
Valimiskampaania käigus avalikustasid vabadussõjalased seiku Johan Laidoneri äridest, mis teda kuigi positiivsest küljest ei näidanud, ning koostasid ülevaadet ka Pätsi majandustegevusest. Pätsil oli põhjust peljata, et muuhulgas tuleb avalikuks ka tema palgasaamine Nõukogude naftakompaniilt 1930. ja 1931. aastal.
Millal Päts, Laidoner ja Rei riigipöörde kasuks otsustasid, pole teada. Igatahes Pätsi 28. veebruaril 1934 toimunud jutuajamisest Briti saadiku Hugh Knatchbull-Hugesseniga võib järeldada, et otsus oli tehtud. Vabadussõjalaste juhte oli plaanitava aktsiooni eest hoiatatud, ent nad ei osanud prognoosida, et põhiseadust nõnda jõhkralt rikutakse ning valimised hoopis ära jäetakse.
Riigipöörde aeg lepiti tõenäoliselt kokku alles 11. märtsi õhtul Pätsi, Laidoneri ja Rei kohtumisel. 12. märtsi päeval kella kahe paiku anti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil paiknenud kasarmutes häire. Õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ning suurtükipatarei, kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesandele. Mehed jagati relvad ning lahinglaskemoon ning kolm kompaniid liikusid kesklinna.
Need noored mehed võisid arvata, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et marsivad demokraatiat likvideerima.
Aga nii see oli.
Aspirandid võtsid kontrolli alla südalinna ning Toompea ja piirasid sisse vabadussõjalaste residentsid Narva maanteel ja Merepuiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti.
Tingimustes, kus vabadussõjalastel oli õnnestunud enda vastu häälestada kogu poliitiline eliit ja ka ajakirjandus, ning eeldusel, et nad vastupanu ei osuta, ning demokraatiameelsed poliitikud ei oska karta, et tegemist on ühtlasi ka demokraatia lõpliku hävitamisega, oli vabadussõjalaste mahasurumine hõlbus: vaja oli vaid mõne sõjaväeosa ja politsei lojaalsust valitsusele. Selles polnud põhjust kahelda, sest tegemist oli ju seadusliku valitsusega.
Riigipöörajad põhjendasid võimuhaaramist segaselt esitatud argumentidega. Esimeseks ja peamiseks oli väide, nagu oleks vabadussõjalased tahtnud ise riigipöörde korraldada.
See väide on vale ning riigipöörajad teadsid seda.
Teiseks põhjenduseks oli oht Eesti riigile väljastpoolt. Mõeldud oli Nõukogude Liitu, ning riigipöörajad andsid mõista, et vabadussõjalaste võimuletuleku korral võinuks sealt järgneda agressioon. Riigipöörajad teadsid, et see väide on vale.
Kolmandaks vihjamisi esitatud põhjenduseks oli sekkumine Eesti riigi siseasjadesse. Silmas peeti Saksamaa toetust vabadussõjalastele. Riigipöörajad valetasid, selliseid andmeid neil kindlasti ei olnud.
Ning kõige üldisemaks põhjenduseks oli rahva haigus. Päts kinnitas:
"Kui mina 1934. aasta algul nägin meie kriitilist seisukorda, milles oli tol korral meie riik, kui mina nägin, et meie riik ja rahvas elas üle rasket poliitilist haigust, mille edasiarenemine oleks võinud küsitavaks teha meie riigi iseseisvuse ja meie rahvasse sügavalt juurdunud demokraatliku riigikorra püsimise, siis astusin mina ühes Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Laidoneriga raske sammu – kuulutasin välja kaitseseisukorra. Seda ei teinud mina mitte mingi võimuhaaramise tahtega, vaid ainuüksi selleks, et päästa riik, et päästa demokraatia."
1934. aasta 12. märtsi riigipööre ei tähendanud ainult demokraatia kaotust. See tähendas rahvusliku koostöö ja idealismi hävitamist ning ühiskonna eneseusalduse allasurumist. Autoritaarvõim suutis eri ühiskonnagruppe ja isikuid omavahel vastandades, ära ostes ja maha surudes püsima jääda. Riigipöördest ja autoritaarajast saadud haavad kestsid aastakümneid.
Kuid vähemalt ühes osas on riigipöörde kahjud parandatavad. Nimelt sai koos riigipöördega kaduma ka Eesti kodanike õigus algatada referendumeid. Otsedemokraatia sihtasutus Terve Rahvas korraldab 12. märtsil kell 12 Toompeal meeleavalduse, kus nõutakse rahvaalgatusõiguse taastamist. Oodatud on kõik, kes ei arva, et rahvas ikka veel haige on.
Artikkel ilmus esmalt Õhtulehes.