Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis.
Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta.
Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem.
Ning veel enne asja juurde asumist – ühelt poolt on hea meel, et esinduskogu tunneb huvi ka Eesti ajaloo nende külgede vastu, mis ei ole kõige hiilgavamad, teisalt on kahju, et me niisuguseid küllalt elementaarseid asju veel 25 aastat peale iseseisvuse taastamist seletama peame. Ütlen seda enesekriitiliselt – me ajaloolastena pole suutnud oma ajaloo sõlmprobleeme ühiskonnale piisavalt teadvustada.
Niisiis – kas tegemist oli riigipöördega ja kas see oli ühiskonna seisukohast põhjendatud? Kõigepealt lühidalt eelloost. Suure majanduskriisi mõju kujunes Eestis mitmel – nii siinsest majanduspoliitikast sõltumatutel põhjustel kui just tulenevalt majanduspoliitikast – üsna teravaks. Sellest ülirängast majanduskriisist välja kasvanud sisepoliitiliste pingete piksevardaks sai põhiseaduse muutmise küsimus. Eesti põhiseadus oli küll tõepoolest väga omapärane ja parlamendikeskne ning nõudis valitsemiseks – nii nagu Jüri Uluots märkis – Eesti poliitikutelt kõrgendatud isikuomadusi, aga oli siiski enne kriisi enam-vähem toiminud – seega meie poliitikud ka neid kõrgendatud isikuomadusi evisid. On alust arvata, et see põhiseadus oleks nii ehk nii muutmisele läinud, sest kõik suuremad erakonnad olid teinud põhiseaduse muutmisettepanekuid. Kuid kriisiajal muutus küsimus üliteravaks.
Demokraatia kriis ja usaldamatus eliidi vastu
Muutus teravaks rahulolematuse tõttu. See tulenes kahest omavahel põimunud asjaolust: majandusolukorrast ja sellest – ma tean, et see, mis ma nüüd ütlen, ei pruugi parlamendiliikmetele meeldida, aga ütlemata ei saa ma seda jätta –, et osa ühiskonnast kaotas usalduse poliiteliidi vastu. Ning põhjuseks oli poliiteliidi käitumine, nimelt intriigitsemine valitsemise asemel, mille tulemuseks olid valitsuskriisid ja erakondade lagunemine ning korruptsioonijuhtumid.
Nimelt 1932.–1933. aastal, s.t kõige raskema kriis ajal vahetus kokku viis valitsust, mis andis justkui selge signaali, et täitevvõim on liiga nõrk ja konstitutsioon tasakaalust väljas. Ehk neid kõrgendatud isikuomadusi ei ole poliitikutel piisavalt. Üha enam hakati kõnelema demokraatia või parlamentarismi kriisist; seejuures näis paljudele, et see kriis on üleilmne, objektiivne nähtus, mille põhjused peituvad lääne ühiskondade sügavamates arengutendentsides. Tõsi, "demokraatia" poliitilise retoorika terminina oli endiselt käibes ning Eestis üritasid kõik poliitilised jõud – ka vabadussõjalased – just ennast näidata demokraatia kaitsjatena. Demokraatiat mõisteti klassikaliselt rahva või enamuse võimuna – mida suuremad olid ühiskonna võimalused poliitilisi otsuseid mõjutada, seda demokraatlikumaks ühiskonda peeti.
Uue, 1933. aasta oktoobris heakskiidetud põhiseaduse paranduste kohaselt tuli riigivanema-nimeline riigipea valida otse rahva poolt viieks aastaks ning parlament ei saanud sundida teda tagasi astuda, küll võis aga riigivanem 50 isikust koosneva ja neljaks aastaks valitava Riigikogu vajadusel laiali saata. See ei olnud mingi eriline autoritaarne põhiseadus ega ka selline põhiseadus, mille järgi valitseda ei oleks saanud, nagu Pätsi propaganda hiljem väitis, vaid sarnanes väga Pätsi enda koostatud põhiseaduse muutmise eelnõuga ning ka Riigikogu poolt 1932. aastal rahvahääletusele pandud ja tagasi lükatud põhiseaduse eelnõuga. Viimaste puhul oli malli võetud Soome ja Tšehhoslovakkia põhiseadustest. Ning need eelnõud olid koostatud Eesti tippjuristide poolt ja n-ö diktatuurikindlalt – autoritaarvõimu sai kehtestada ainult neid rikkudes. Vabadussõjalaste põhiseadus oli samuti diktatuurikindel.
Uue põhiseaduse kohaselt pidid Riigikogu ja riigivanema valimised toimuma kevadel ning vabadussõjalaste šansid häid tulemusi saavutada näisid üpris reaalsed. Nii Laidoner kui Päts olid pidanud läbirääkimisi vabadussõjalastega, et saada nende riigivanema kandidaadiks, kuid need läbirääkimised ei olnud edukad. Pärast uue põhiseaduse heakskiitmist moodustati üleminekuvalitsus, mille peaeesmärgiks oli Eesti viimine järgmiste valimisteni ja mille etteosa sai Päts.
1934. aasta kevadel pidid toimuma nii riigivanema kui Riigikogu valimised. Riigivanemaks kandideerimiseks oli vaja koguda 10 000 toetusallkirja. 12. märtsiks oli vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka kogunud 52 436, Ühinenud Põllumeeste kandidaat Johan Laidoner 18 220, Põllumeestekogude kandidaat Konstantin Päts 8969 ja sotsialistide kandidaat August Rei 2786 allkirja. Allkirjade kogumine pidi lõppema 20. märtsil. Kuid juba nüüd võisid Päts ja Laidoner ette kujutada, et Rei on mängust väljas, Larka võib juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse saada ning valimiste teist vooru, kus nad võiksid üksteise kasuks kandideerimisest loobuda, ei pruugigi toimuda. Aga märkigem siinkohal, et parlamendivalimistel ei oleks vabadussõjalased tõenäoliselt absoluutset enamust saanud ja pidanud moodustama koalitsiooni. Poliitiline pinge võis olla pigem langenud, sest põhiseadus oli vastu võetud, majandusolukord oli hakanud paranema.
Aga valimisi ei toimunudki.
Kaitseseisukorra kehtestamine
Sest 12. märtsil kehtestas riigivanem oma otsusega nr 173 kogu riigis kuueks kuuks kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. Laidoner keelas meeleavaldused, sulges Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja kaks teist organisatsiooni, keelustas vabadussõjalaste või nendega seotud väljaannete ilmumise ning tühistas kolme veel mitte ilmuma hakanud ajalehe ilmumisloa. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks oli aga põhiseaduse paragrahv 80 järgi võimalik vaid mobilisatsiooni väljakuulutamise või sõja alguse puhul. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks võttis rahvalt kohtu kaitse, sest ülemjuhataja otsuseid ei saanud kaevata Riigikohtusse.
15. märtsil informeeris Päts oma sammudest Riigikogu. 16. märtsil kinnitas Riigikogu ilma poleemikata riigivanema otsuse nr 173, 12. märtsist 1934, millega pandi kogu riigis maksma kaitseseisukord alates 12. märtsist kella 17-st kuueks kuuks. Riigikogu otsuse tekstis korrati üle kaitseseisukorra maksmapanemine kuueks kuuks, ent ei mainitud Laidoneri kinnitamist ülemjuhatajaks. See oli väike protest Riigikogu poolt, aga selle Laidoneri mittemainimisega see protest 12. märtsi sammude vastu ka piirdus. Esialgu.
19. märtsil antud dekreediga teatas Päts, et riigivanema ja Riigikogu valimised on kaitseseisukorra lõpuni edasi lükatud. Selle dekreediga ignoreeriti esiteks põhiseaduse paragrahvi 60, mis keelas otseselt riigivanema dekreediga muuta Riigikogu valimise seadust, ning teiseks põhiseaduse II osa, kus oli sätestatud, et valimised peavad toimuma hiljemalt saja päeva jooksul alates põhiseaduse muudatuste kehtimahakkamisest. Märkigem, et need sätted, kuidas põhiseadus kehtima hakkab, olid üks-üheselt üle võetud Riigikogu poolt varem koostatud eelnõust, ning nad olid nii seatud, et välistada presidendi või riigivanema sekkumine põhiseaduse kehtivusse või valimiste edasilükkamisse. Seda sai teha ainult põhiseadust rikkudes.
Riigikogu valimiste teostamise korral oleks suurem osa senisest sajast Riigikogu liikmest oma mandaadist ilma jäänud (sest uus Riigikogu pidi olema 50-liikmeline, kelle hulgas oleksid olnud ka vabadussõjalased), kuid valimiste edasilükkamine tähendas seda, et alates 3. maist, mil möödus sada päeva oktoobripõhiseaduse kehtimahakkamisest, muutus senise, V Riigikogu legitiimsus küsitavaks. Aga asjaolu, et uus Riigikogu pidi olema 50-liikmeline, põhjendab ka Riigikogu passiivsust riigipöörde hukkamõistmisel.
Võimuhaarajate põhjendused
Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu 12. märtsi järgsetel esinemistest ja nende muudest avaldustest võib eristada nelja võimuhaarde põhjendust, esitatud suhteliselt uduselt. Esimeseks ja peamiseks oli see, nagu oleks vabadussõjalased tahtnud ise riigipöörde korraldada. Ma ei hakka seda kommenteerima, see on vale. Teiseks põhjenduseks oli oht Eesti riigile väljastpoolt. Päts ega Laidoner nimetanud otsesõnu Nõukogude Liitu, kuid nii kaasaegsed kui ka ajaloolased pole selle riigi nimes kahelnud. Võin ise Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivi materjale lugenuna öelda, et see oli vale, ja võin öelda, et Päts ja Rei teadsid samuti seda, et see on vale.
Kolmandaks põhjenduseks, mida Päts kasutas jälle vihjamisi, oli see, nagu oleks vabadussõjalastel kasutada olnud võõras raha. Kaasaegsetele oli selge, et tegemist on Eesti sotsialistidelt pärineva süüdistusega, mille kohaselt toetas vabadussõjalaste liikumist finantsiliselt natsi-Saksamaa. On täiesti selge, et ei sotsialistidel ega Pätsil tegelikult selliseid andmeid ei olnud. Siinjuures on huvitav, et Nõukogude Liidu saatkond pani siin toime ühe infooperatsiooni, tehes seda väga tänapäevaselt. Nimelt pakuti ajalehele Rahva Sõna materjali, mille kohaselt olid vabadussõjalastel sidemed natsidega. Rahva Sõna avaldas selle meelsasti, ning nüüd hakkasid juba Rahva Sõnale tuginevad lood ilmuma Nõukogude ajalehtedes, ning paljunesid ka mujale.
Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb kihutustöö asemel selgitamistööle asuda, tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus.
Ning viimaseks ja kõige üldisemaks põhjenduseks oli aga rahva haigus. 15. märtsil väitis Päts: "Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb kihutustöö asemel selgitamistööle asuda, tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus."
Autoritaarvõimu repressioonid
Autoritaarvõimu repressioonid tabasid esialgu ainult vabadussõjalasi.
Vanade erakondade maha- või õigemini kõrvalesurumine autoritaarvõimu poolt oli aeglasem, sündides aasta vältel, märtsist 1934 kuni märtsini 1935. Erakondade avaliku tegevuse lõpetas Johan Laidoner kohe 12. märtsil 1934, keelates ära kõik eraisikute ja -organisatsioonide poolt korraldatavad poliitilised koosolekud. Hiljem kinnitas seda Konstantin Pätsi dekreediga peaministri asetäitjaks nimetatud Karl Einbund, kes teatas oma esimesel pressikonverentsil 29. augustil, et erakondade avalik tegevus on endiselt keelatud. 7. septembril pikendas Päts oma otsusega kaitseseisukorda veel aasta võrra; see tähendas ühtlasi valimiste uut edasilükkamist. Edasi andis Laidoner sõjavägede ülemjuhatajana 22. septembril 1934 sundmääruse, kus teatas, et erakondade tegevus on peatatud.
28. septembril kogunes Pätsi dekreediga kokku kutsutud V Riigikogu oma V istungjärguks. Teiste hulgas kuulati ära peaministri asetäitja Karl Einbund, kel võimuhaarde põhjenduseks midagi uut öelda ei olnud, kuid kes teatas, et riigivõimu piiranguid ei leevendata. Osa rahvasaadikutest toetas režiimi tegevust – nimelt August Jürman Põllumeestekogude nimel, August Rei Eesti sotsialistliku tööliste partei nimel ja Ivan Gorškov Vene vähemusrahvuse rühma nimel valitsuse tegevust; seejuures väitis Rei, et olemasoleva põhiseaduse juurde jääda ei saa.
Teine osa kritiseeris. Oskar Köster väitis Ühendatud Põllumeeste nimel, et valitsus on Riigikogu mitmel puhul seadusevastaselt ignoreerinud. Ta arvas, et vabadussõjalaste kohtuprotsessiga peaks kiirustama ning leidis, et Riigikogu ja valitsus on mõlemad nn vana põhiseaduse (s.t 1920. aasta põhiseaduse J. V) pärandus. Köster nõudis Ühinenud Põllumeeste nimel põhiseaduse täitmist ja teatas: "Mida varem asutakse riigivanema ja riigikogu valimistele, seda parem Eesti riigi ja Eesti rahva tulevikule." Lühisõnavõtuga esinenud Jaan Teemant märkis, et Eesti rahvas suudab demokraatia maksma panna ning neil, "kes tegutsevad kindlas suunas, võib-olla tuleb aruandmisel öelda: palun kergemat karistust." Mihkel Juhkam kritiseeris põhiseaduse tõlgendamist autoritaarvõimu poolt ja Riigikogu ignoreerimist. Ta leidis, et senise poliitika jätkamine "võib viia valitsuse üksildusse ja ummikusse, kust ei ole väljapääsu." Seepeale palus Einbund Riigikogu esimeest võtta täitmisele riigivanema otsus, milles too nõudis Riigikogu erakorralise istungjärgu lõpetamist. 22. novembril teatas Eenpalu, et valitsus ei otsi enam koostööd vana Riigikoguga ja uue valimist ei tule niipea. Ning 5. märtsil 1935 peatas Eenpalu oma määrusega erakondade tegevuse. Isiklikud repressioonid erakondade juhte siiski veel ei tabanud, aga keegi neist ei astunud esialgu ka põhiseaduse rikkumise vastu välja.
Erakondade ajalehed esialgu režiimi suhtes siiski kriitilised ei olnud. Kuid pärast vabadussõjalaste protsessi lõppu 1935. aasta juunis hakkas Postimees siiski Jaan Tõnissoni sule kaudu oktoobripõhiseaduse täitmist nõudma. Järgnes propagandatalituse käsk kõigile ajalehtedele – Tõnissoni kirjutisi tuleb ignoreerida. 25. juulil võeti Postimees Tõnissoni käest ära.
Vabadussõjalastega seotud väljaanded olid suletud, kuid ülejäänud ajakirjandus jäi oma väljendusvõimalustes üsna kaua suhteliselt iseseisvaks. Ajakirjanduse suukorvistamisel oli keskse tähendusega siseministri poolt 18. detsembril 1934 antud sundmäärus, mis nõudis perioodiliste trükitoodete tekstidelt väljendusviisi, mis oleks "rahva elu ülesehitav ja kasvatav" ning keelas lugupidamatuseavaldused "maksva demokraatliku riigikorra" ja riigi institutsioonide vastu.
Juunis 1935 toimunud kohtuprotsessil langes vägivaldse riigipöörde süüdistus vabadussõjalaste vastu küll ära, ent 37 vabadussõjalast said juriidiliselt üsna vaieldava tingimisi karistuse ühiskonnarahule üliägeda poliitilise võitluse eest. Järgmisel kuul toimus varem vanglast põgenenud ja Soomes varjupaiga saanud Artur Sirgu juures nõupidamine. Leiti, et edasitegutsemiseks on kolm varianti – kokkulepe valitsusega, koostöö opositsiooniga või vägivaldne võimuhaaramine. Kontaktid toimusid kõigi poliitiliste erakondadega, välja arvatud sotsialistid. Ka Ilmar Tõnisson käis Soomes Sirgu juures, aga asjad ühise opositsiooni moodustamiseks kiiresti edasi ei liikunud. Kontaktid toimusid ka autoritaarvõimuga, väidetavasti oli Pätsi poolt kokkuleppe tingimuseks vabadussõjalaste loobumine oma põhiseadusest ja üleminek uue põhiseaduse koostamisele. Mis oli vabadussõjalastele tollal loomulikult vastuvõtmatu.
Nn Larka eelnõu ja uus põhiseadus
20. septembril 1935 esitasid vabadussõjalased Riigikogu juhatusele rahvaalgatuse teostamiseks nn Larka eelnõu, millel oli kolm poliitilist eesmärki: enne 12. märtsi valitsenud olukorra restauratsioon; riigipöörde korraldanud valitsuse kõrvaldamine; garantiid, et midagi taolist tulevikus juhtuda ei saa. Vastavalt Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse paragrahv 27-le, 28-le ja 29-le, pidi Riigikogu juhatus, juhul, kui eelnõud on võimalik seadusena muutmatult vastu võtta, tegema korralduse selle trükkimiseks Riigi Teataja Lisas ning andma loa allkirjade kogumiseks. Kui eelnõu ei vasta seadustehnilistele nõuetele, võis Riigikogu juhatus selle eelnõu esitajatele tagasi saata, määrates tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Riigikogu juhatus otsustas käia aga hoopis kolmandat teed – kuna riigivanem andis nimelt 25. septembril 1935 dekreedi, millega võttis endale õiguse ära keelata rahvaalgatust – ning vihjega sellele põhiseaduse vastasele dekreedile otsustas Riigikogu juhatus saata eelnõu riigivanemale otsustamiseks. 9. oktoobril kõrvaldaski riigivanem dekreediga Larka eelnõu käigust. Sisuliselt tähendas see, et Riigikogu juhatus ei tahtnudki võtta kurssi põhiseaduse täitmisele.
Edasi, 1936. aastal korraldas Päts Rahvuskogu valimise, kus valmistati talle sobiv uus põhiseadus, mille alusel valiti 1938. aastal uue parlamendi alamkoda – Riigivolikogu. Demokraatlikumaks Eesti sellest ei muutunud. Poliitiliste režiimide reitingusüsteem Polity IV mõõdab demokraatiat ja autokraatiat mõlemat kümnepallises süsteemis – kõige demokraatlikum on pluss kümme ja kõige autoritaarsem miinus kümme, seejuures reitingute miinus viis kuni pluss viis korral ole tegemist autokraatiaga ega demokraatiaga. Eesti aastatel 1934–1939 hinde miinus kuus ja see tähendab autokraatiat, küll pehmet autokraatiat. Tõepoolest, Pätsi režiim oli pehmem kui Ulmanise režiim Lätis või Smetona režiim Leedus.
Miks tuleb Pätsi režiimi nimetada autoritaarrežiimiks?
Aga sellepärast, et nagu eelnevast selgus – erakonnad ei tohtinud tegutseda, polnud sõna-, trüki- ega koosolekuvabadust. Hiljem loodi ainuerakond – Isamaaliit. Avaliku arvamuse reguleerimiseks oli 1934. aasta septembris loodud Riiklik Propaganda Talitus, kust tulid juhtnöörid ajakirjandusele, mille rikkumisel väljaandeid trahviti või suleti hoopis. Kitsendusi rikkunud kodanikke represseeriti – trahviti, saadeti asumisele, piirati nende liikumist või kiusati muul kombel taga, tihti tehes seda kaitsevägede ülemjuhataja otsusega, mis tähendas, et puudus kohtukaitse.
Ning mis veel kõige hullem – autoritaarvõim surus eos maha kodanikuaktiivsuse ja -tunde, tekitades riigipettumust. Tsiteerin siinkohal endiste riigivanemate prohvetlikku kirja Konstantin Pätsile 1936. aasta novembrist: "Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseriigiks /…./ Kõigi valitsuse jõudude rakendamine eeskätt oma julgeoleku kaitseks nõrgendab vajalikku tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, halvates meie tegevuserksust praegusel rahvusvahelisel kriisiajal."
Otseselt ahistatute hulgas oli igasuguste poliitiliste vaadetega kodanikke – sotsiaaldemokraatidest kuni vabadussõjalasteni, aga viimaseid kõige rohkem.
***
Eelnev taustateave oli esitatud ajaloolasena. Aga ajaloolased võivad olla ka kodanikud. Kodanikena on neil ka oma arvamus – ütlen kohe ära, et samuti kui meie riigivõim on asjakohaselt vabandanud soomlaste ja juutide ees, meie arvates samuti väärib moraalset hukkamõistu ka Eesti autoritaarvõimu tegevus omaenda kodanike vastu. Tuletagem meelde, et meil on ikka seesama Eesti Vabariik, mis iseseisvus 1918. aastal, mitte mõni uus riik, mis teise riigi tegude eest ei peaks vastutama.
Eesti Vabariigi Riigikogu
– austades tingimusteta kõigi isikute poliitilisi õigusi, meelsus- ja sõnavabadust, südametunnistuse, usu- ja mõttevabadust ning õigust kaitstusele riigivõimu omavoli eest;
– arvestades Euroopa Parlamendi resolutsioone demokraatia ning põhiõiguste ja -vabaduste austamise kohta ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni;
– kinnitades taaskord, et Eesti Vabariik on iseseisev demokraatlik seadusriik, mis kuulutati välja 24. veebruaril 1918;
– lähtudes parlamendi vastutusest rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja ees,
– mõistab hukka 12. märtsil 1934. aastal ebatõeste väidete toel toime pandud riigipöörde, millega rikuti Eesti Vabariigi konstitutsiooni, jäeti ära demokraatlikud valimised ja kehtestati autoritaarvõim.
Teadvustades oma moraalset vastutust, vabandab Eesti Vabariigi Riigikogu Eesti autoritaarrežiimi poolt alusetult tagakiusatute ja nende järeltulijate ees.
Minu arvates oleks selletaoline avaldus, mille vastuvõtmiseks kuluks mõned minutid ja mis ei maksa midagi, ilus ning annaks ühtlasi teate, et tänane riigivõim on heitlikest aegadest hoolimata vankumatult demokraatia kursil. Aga jah, meie asi oli ettepanek teha, aga need, kel rahva mandaat, need otsustavad.