Lähtudes feminismiteadusele ja võrdõiguslikkuseinstitutsioonidele hiljuti teatavaks saanud faktidest, võtame ka meie heita pilgu ajas tagasi viikingite ühiskonda ja vaatame seda ilma patriarhaalse šovinismi kõverpeeglita, mis meie elu nii vildakaks on teinud, eirates nahaalselt fakte ja inimeste tõelisi soove ning unelmaid. Sissevaate viikingite patriarhaalneutraalsesse ja rohepöördelisse ajalukku teeb Roland Tõnisson.
Meie ajal käib teadus käsikäes uudsete arusaamadega inimese olemusest ja ühiskonna ajaloost. Kui kommunismiteoreetikud väidavad, et inimkonna ajalugu on alates selle lätetest olnud lugu klassivõitlusest, siis täna võime öelda, et see on olnud ka sugude omavahelise võitluse ja võrdõiguslikkuse eest ohvrite toomise „story." Kuigi heitlus šovinistliku patriarhaalsuse vastu on leekidega leegitsema leekinud alles tänapäeval, siis sädemed, millest see vabadust toov taplus alguse sai, läideti juba sajandeid tagasi. Ja loomulikult on selle võitluse esimeseks tandriks olnud eesrindlikud Põhjamaad.
* * *
„Björn… Ma olen siin mõelnud, et me ei saa lõpmatuseni võtta maha puid ainult selleks, et meil soe oleks. See on nii egoistlik," ütles Stein, vaadates mõtlikult tuld, mille kohal laest rippuva keti küljes podises keeda vaskpada juurikatega. Selle paja oli hiljuti valmis neetinud pikkmaja kõige osavam sepp, Hilda. Sellepärast olid paja all mõned puukausid, kuhu tilkuva leeme sai mugavalt patta tagasi valada. Hilda naiseliku käe all valmisid mängeldes mitte ainult needid, vaid ka naelad, mõõgad ja adradki. Mõni rumal küll väitis, et Hilda ei ole päris sepp, vaid ainult oma unistustes soovinud selleks saada. Vana Harald olla teinud paremaid, aga üldkoosolek oli leidnud, et Harald on vanamoodne, liiga kauaks ametisse jäänud ja kõiki tuleb koheda võrdselt ja Hilda unistus tuleb tõeks teha, sest temagi võib saada selleks, kelleks iganes soovib. Nii kasutaski nüüd pikkmaja rahvas Hilda tehtud tooteid sundimatu rahuloluga. Vähemalt Hilda enese kuuldes nad rääkisid nii ja kiitsid ka tema oskusi. Kuigi salaja pruugiti ikka Haraldi valmistatud töövahendeid.
„Pealegi," jätkas Stein tema kõrval teisel järil istuvale eakaaslasele, vinnilisele Björnile, „on ka puudel tunded."
„Tead, ma arvan, et sul on õigus," vastas Björn. „Ma olen ka sellele mõelnud. Vaata kui lagedaks jäi naaberjarli Thorvaldi kant peale seda kui ta üle-eelmisel aastal neli laeva ehitas. Ma tunnen siiani, kuidas lagendik valuliselt oigab. Pealegi oli mul kuidagi nii piinlik, kui need Visby linnast tulnud selgitustöö tegijad ennast puude külge aheldasid ja Thorvaldi mehed nende inimväärikust sõnadega alandasid. Nad isegi jätsid vahele ahistavate pilkude faasi. Aga Visby mehed ju teavad, mis maailmas moodne on."
„Piinlik jah… ," vastas Björn. „Jarl Thorvald käskis neile ju piitsagi anda, kui nad hüüdsid: „Metsalangetamine on mõrv! Röövretked on mõrv! Kasukas on mõrv!"
„Ja mis see üks veel ütles… Aa! „Iga valmiva laeva kõrval peab tõusma ka selline maja, kuhu naisterahvastel on keelatud sisse tulla." Aga miks nad sellist asja nõuavad?"
„Ma täpselt ei tea, aga Gunnar käis eelmisel aastal Gotlandis Visbys ja rääkis, et see oli väga kummaline koht olnud. Seal olid sellised majad, kus mehed kallistasid üksteist ja tema kutsuti ka sinna sisse. Tal ei ole kunagi midagi selle vastu, et koos meestega õlut ja mõdu juua ja veidi mürgeldada. Aga selles kohas ei maadeldud, vaid ainult kaelustati üksteist. Ja joogiks olid ka seal mingid vürtsitatud mahlad, mille eest pidi päris mitu münti välja panema."
„Gunnar rääkis jah, et oli küsinud, kas naised ei pane pahaks, et mehed seal oma aega veedavad ja kodus ei ole ja raha kõrtsmikule annavad. Need olid naernud ja üks veel ütles, et Gunnar on pikk ja nägus mees ja tahtis talle mingi mahlajoogi välja teha. Lubas klaasi ääregi kalli meemaiusega ära kaunistada. Gunnar aga nõudis õlut ja naisi ja sai kole vihaseks kui öeldi, et naised selles majas ei käi." Björn vangutas naerdes pead. „Linnamehed said tema kimbatusest aru, sest ta oli ju maalt ja linnakombed on meil, maal, visad juurduma. Aga Gunnar on ju ise ka selline … jõmm… Ega ta maailmaasjadest palju midagi tea."
„Need puudevalvajad tundusid mulle ka toona naljakad," lisas Stein, „aga ma olen hakanud sellele mõtlema nüüd. Maailmas on palju asju, millele me ei ole seni mõelnud, aga õnneks on ikkagi juba aasta 1001. Kas ei oleks, näiteks, parem teha tuld lehmakookidega? Need saab ära kuivatada ja põlevad hästi? Ja miks me ei võiks endagi junne paja alla panna? Seda enam, et metsa alla või põllu peale minek võtab nii palju aega. Meie elu muutuks kohe turvalisemaks ja kvaliteetsemaks."
„See on hea mõte. Mäletad, meie pealik Svarteflicka, kelle Thorvald meile mõned aastad tagasi orjana müüs ja kelle meie vabaks lasksime ja endale pealikuks valisime, sest ta on naisterahvas ja pealegi Aafrikast, ütles kah, et tema sünnimaal aetaksegi veiste sitt tulle."
„Jaa…," ohkas Stein. „Meil on veel nii paljud asjad valesti. Mõtle, meil ei läinud just vähe aega leppida sellega, et sepp Hilda ja Svarteflicka koos elama hakkasid. Näiteks Gunnar ei saa siiani sellest aru. Ta lubas selle poole pikkmajast , mille Hilda ja Svarteflick endale võtsid, üldse maha lõhkuda või põlema pista. Aga ma arvan ka, et see on ainult hea, et meie tüdrukud selle poole endale võtsid, sest pealik on pealik ja kuigi teised ei ole varem nii teinud, siis tema on ikkagi must ja naisterahvas ja me oleme naisi nii kaua rõhunud. Me peame kahetsema sedagi, et nii vähene protsent jarlidest on naisi. Seda ütlesid need Visby mehed ka õigesti! Neil on naispreestrid juba ammu ametis ja rae koosseisust enam kui pooled on naised ja neid ei tohigi üldse olla vähem kui pooled. Seal räägivad kõik, et nüüd on elu muutunud palju huvitavamaks. Ja mis kõige tähtsam – õiglasemaks, turvalisemaks ja õnnelikumaks."
„Muidugi!" kiitis Björn takka. „Ega meil enam ole aasta 888 ja varsti on juba 1002 kah. See Gunnar elab nii 10. sajandis!"
Nende vestluse ühiskondlikel teemadel katkestas kõnealune Gunnar, tokerja habemega ja tahumatu välimusega jässakas mees, kes ootamatult nende selja taha oli ilmunud: „Kas keegi mainis mind?" küsis ta noormeestelt. Poisid eitasid varmalt – nemad ainult valvavad tuld supikatla all. „Vaadake te mul! Neegriplika on kõigil pead sassi ajanud! Kas teie olete ka selle poolt, et tema ja see meie kohalik lastehaamrikese kõlistaja üheskoos ringi aelevad?"
Poisid eitasid sedagi kiirete pearaputustega: „Meie ei räägi üldse sellistest asjadest, vaid istume siin niisama!"
„Niisama tuleb püksi!" itsitas Gunnar. „Niikuinii mõtlesite, kuidas lapspealikule ja tema sõbratarile meelt mööda olla! Näost näha!" ja ta astus edasi oma toimetusi toimetama.
Poisid istusid vaikides ja tundsid end natuke ebamugavalt. Lõpuks katkestas Björn vaikuse: „See Gunnar on tõesti nii … jõhker… Meie skald Knud on sama meelt. Mulle nii meeldis see laul, mille ta viimati tegi. Kuidas seal need sõnad olidki… Oot, kas sina mäletad?"
„Muidugi," vastas Stein. „See oli väga hingeminev laul ja jäi mulle kohe meelde:
Prantsusmaa nutab nii kibedalt
kui meie laevad sõuavad libedalt,
toovad pisaraid, verd ja surma,
viikingid ei too kevadehurma.
Kurvalt uluvad metsas loomad
kui viikingid karusnahku sealt toovad.
Sureb loodus varsti meil välja,
näeme siis näguripäevi ja nälga.
Viiking! Loobu sa nahast ja lihast!
Jäta vägivald, mõrvad ja viha!
Palu andeks nüüd teistelt rahvailt –
Näita õrna poolt julgelt ja vahvalt!
Söö rohkem, viiking, seeni ja marju,
vähenda oma loomakarju,
et nende peer õhku ära ei rikuks.
Tunne ise end lambaks või sikuks!"
„Ja milline ilus, õrn viis sellel oli!" õhkas Björn. „Gunnarile see muidugi ei meeldinud ja see oli nii julm, kuidas ta oma sõprade Arne ja Sunega Knudi vette viskasid ja lubasid temast igasugused lollid mõtted välja uhada."
„Kesse siin laulis seda rõvedat lugu!?" kostis äkki nende selja tagant Gunnari vali hääl. „Mis mõttes teie ei tea!? Katel on hakanud inimkeeli rääkima või? Stein! See olid sina! Mis sa raputad oma pead! Te olete siis ka nende Visby meeste poolt ära tehtud?! Välk ja pauk! Kuhu see maailm niimoodi jõuab!" Gunnar lõi enda järelt ukse pauguga kinni.
Stein hakkas nuttu tihkuma: „Ma kardan… Kas sa nägid kui vihkavalt ta mind vaatas!? Ja see tema hääl! Björn… Ma ei tea, millega see nüüd võib lõppeda!"
„Me peame Svarteflicka ja Hilda juurde minema… Gunnari inimvihkajalikule käitumisele tuleb piir panna. Mu tunded on täiesti… Ma olen vapustatud!"
Björn ja Stein läksid naispealiku ja tema sepast sõbranna juurde ning juba õhtul kutsuti kokku pikkmaja üldkogu, millel võeti vastu väga olulised ja elust endast tingitud otsused.
Gunnar, Arne ja Sune pidid avalikult kahetsema oma sõnu ja tegusid, paluma Knudi ees põlvili andeks ja pidid edaspidi igal õhtul esitama Knudi kirjutatud laulu. Kõik rahvas pidi seda kuulama sundimatu hardusega. Gunnar keeldus ja ta aeti pikkmajast välja. Ta oli sunnitud endale ehitama püstkoja ja võis tagasi pikkmajja tulla vaid siis, kui on Knudilt andestust palunud. Arne ja Sune, kes Gunnarile otsa vaadata ei julgenud, palusid Knudilt põlvele laskunuina vabandust.
Pikkmaja sellest poolest, mida kasutasid teised peale pealiku ja sepatar Hilda, eraldati üks osa turvatsooniks, kus iga viiking võis end tunda iseendana, õrna inimesena, kallistades õlgedest turvasokku, vabalt nutta ja kujutada ette, et kogu Põhjalas on hakanud kehtima Visby eeskujul uued seadused, mis arvestavad kõigi inimestega. Välja arvatud nendega, kellele uued seadused ei meeldi. Sellised vanameelsed lubati kuulutada lindpriideks. Ja kõik olid sellega nõus, sest Svarteflicka ja Hilda, Knudi, Björni ja Steni tundeid ei tohtinud solvata. Ja kui keegi neist tundis end pahandatuna, siis võis ta nõuda tasu kas hõbedatükkides või töökohustusena, mille suuruse solvatu võis ise välja mõelda. Kogu pikkmaja oli sellega ilusti nõus, sest kõik tahtsid, et kogukonnas oleks rahu, õnn ja õitseng. Kõik olid ka seda meelt, et edaspidi hakatakse jooma ainult Visby mahlasegusid, sest õlu oli liiga meestekeskne. Seati sisse ka seadus, et kui edaspidi mindi merele, siis pooled sõudjad pidid olema naised.
Ja kui Björn teatas järgmisel suvel, et ta on jäänud lapseootele, soovis kogu pikkmaja talle õnne. Väljaarvatud püstkojas talve kuidagi üle elanud Gunnar, kes arvas kõigest hoolimata, et Björn on pidevas turvatoas vedelemisest ja magusate jookide sissekühveldamisest lihtsalt rasva läinud.
Gunnar aeti kogukonnast lõplikult minema. Arne ja Sune võisid jääda pärast seda, kui olid avalikult veel kord ja uuesti ja jälle vandunud, et nad ei ole Gunnariga üldse nõus ja vabandasid juba teab-mitmes-kord, et olid kunagi sattunud teadmatusest tema halva mõju alla.
Björn rahunes alles talviseks pööripäevaks. Sünnitust aga ei toimunud ja põhjuseks oli kindlasti olnud Gunnari kuri silm ja halb suhtumine. Teisiti see olla lihtsalt ei võinud.