Kui Venemaa on olnud tugev, ei ole „lääneliitlased" hetkekski kõhelnud Eestit, Lätit ja Leedut vene karule ette sööta, et tolle nälga leevendada. Täna, aastal 2025, tasub Eestil otsida sõpru nii lähedalt kui kaugelt. Eelkõige tuleb Eesti riigil olla sõber oma rahvaga, kirjutab Roland Tõnisson.
Keskajal võis linnas elav noormees võtta riidekirstust mõne uhke kufti, mille oli oma nooruses ostnud tema vanaisa, tõmmata selle selga ja minna uhke moega pidusse, sest mood ei olnud vahepeal muutunud. Nende ridade kirjutamise aegu muutub maailm aga sama kiirelt nagu Saksa marga kurss pärast Versailles` rahu, mil palka maksti kaks korda päevas. Milline on maailm selle artikli avaldamise päeval, ei ole lihtne ennustada.
Ühel korralikul kodanikul peab olema seisukoht maailmas toimuva suhtes. „Kes ei märka seda, mis toimub riigis, on kas lurjus või idioot," on karmilt öelnud kultuuriloolane, akadeemik Dmitri Lihhatšov. Meie ajal on maailmaasju jälgivaid ja lahkavaid kodanikke üksjagu. Oleme harjunud pidama endid ekspertideks ja „russoloogideks", samas on Eestis täiskasvanuks saanud terve põlvkond noori, kelle jaoks kroonirahagi on vaid ähmane mälestus lapsepõlvest, rääkimata rublast ja vene keelest, mida kunagi purssisid isegi kolm talve külakooli käinud talulapsed.
Minu vaarisal piisas tsaariaegsest koolitarkusest veel 1941. aastal punaarmeelastele kodust saadetud kirjade ettelugemiseks ja neile vastuste saatmiseks, sest mitmeks kuuks nende talu maadele majutatud sõdurite seas oli kirjaoskajaid äärmiselt vähe ja vaarisa keeleoskus kulus ära.
1990-ndate aastate alguses palkasid eestlasi Soome ettevõtjad, kes uute tulijatena sisenesid Venemaa turule. Nad pidasid eestlasi samuti idanaabri asjatundjateks. Ent peagi selgus, et Vene ettevõtjad ei soovi teha tegemist eestlastega, vaid soomlaste enestega. Suhtlemist eestlastega pidasid venelased alandavaks, ilmutades nii oma suurvenelikku šovinismi. Soomlastega aga suheldi lugupidavalt ja sageli kinnitasid nad saunalaval, et „hästi hakkasite meile Talvesõjas vastu."
Selline see venelaste mentaliteet on.
Nagu anekdoodis, kus kaks venelast jalutavad jõekaldal ja näevad seal õngitsevat juuti. „Lähme juurde ja küsime, kuidas kala võtab!" teeb üks vene mees ettepaneku. „Kui ütleb, et näkkab, siis meie ütleme, et „sellise juudilõusta peale peabki näkkama!" Kui ütleb et ei näkka, siis ütleme, et „sellise juudilõusta peale ei saagi näkata!"
Teine vene mees leiab idee olevat väga hea ja nii nad lähenevadki kalamehele, oma nalja juba ette nautides.
„Kuidas näkkab!?" küsib idee autor.
„Minge te õige *****!" vastab juut ja jätkab kalapüüki.
Jalust rabatud venelased lähevad edasi. Mõne aja pärast ütleb teine: „Näe … Juut küll, aga täitsa normaalne mees!"
Eesti Venemaa ekspertteadmisi ei ole läänemaailmalgi vaja läinud. Ükskõik kui palju Toompea usurpeerinud inimesed oma peremeeste ees pingutaksid, peavad nad ootama telefonikõnet instruktsioonidega ja sellest peab aitama.
Läänemaailm teeb vea, kui eirab Balti rahvaste kogemust ja teadmist, sest sarnaselt minu vaarisale on meil veel olemas arusaam sellest, kuidas idanaaber mõtleb. Läänemaailm oma suuršovinistliku mõtlemise juures ei ole end alandanud kuulama väikerahvaste hääli. Praeguse euroliidu tingimustes ei ole see ka mingi prioriteet.
Ukraina sõja algfaasis rõõmustas Eesti avalikkus – meil on olnud idanaabri suhtes õigus. Ent läänemaailm on näidanud kolmeaastase konflikti ajal üles suurt pragmaatilisust – isiklik kasu on mänginud suuremat rolli kui miski muu. Nii, nagu katoliiklik Prantsusmaa sõlmis kunagi liite Türgiga oma rivaali, katoliikliku Püha Rooma keisririigi vastu.
Isiklik kasu mängis olulist rolli ka Liivi ordu aegadel, mil Liivimaad ähvardas oht Moskoovia poolt. Ivan IV nõudis järele mitme sajandi eest tasumata jäänud maksud, mille Jaroslav Tark oli kord Tartumaale peale pannud. Tartus oli selleks ajaks moodustunud piiskopkond, kellelt nõuti sisse 50 000 taalrit. Liivimaa aadelkond lubas suure suuga panna kokku kas või mitmekordselt selle summa ja värvata-varustada nii suure väe, mis moskoviitidele kergesti tuule alla teeb.
Kroonik Balthasar Russow kirjeldab seda asjalugu nii:
„Ja kuigi mõned aadlist nii rikkad ja võimsad olid, et üksainus oma rahaga ka ilma suure kahjuta oleks võinud kergesti kõigest hädast linna päästa, siis mitte ükski ei tahtnud oma mammonast ainustki taalrit selleks ohverdada, kuni moskoviit kõik kätte sai ühes nende maade ja rahvaga."
Tartu eelmine piiskop Jost von der Recke aga pidas sellel ajal juba peenikest põlve kaugel väljamaal, kuna oli „kõik Tartu piiskopkonna mõisad panti pannud ja nende peale suure summa raha laenanud ja selle rahaga maalt lahkunud ja Münsterisse kolinud, seal naise võtnud ja Tartu piiskopkonna hätta jätnud."
Liivimaalased said peagi tunda, mida tähendab suhelda Moskooviaga. Jacob Ulfeldt (1535–1593), Taani diplomaat ja riiginõunik, viibis saatkonnaga Moskvas neil aegadel. 1578. aastal jagas ta ühes oma kirjas muljeid:
„[K]õik, mida iganes nad ka räägivad, peavad nad vaieldamatuks ja kindlaks. Veel enam – läbirääkimistel ei luba nad endale vastu vaielda … ja võtavad arutada vaid küsimusi, mida on ise esile toonud. Kui aga räägitakse millestki muust, siis peavad nad seda sonimiseks, mis ei oma mingit sidet läbirääkimistel käsitletavaga. Peale selle on nad kavalad, vingerdajad, kangekaelsed, isemeelsed, ebasõbralikud, vaenulikud, kõlvatud, et mitte öelda häbematud, kalduvad igasugustele jäledustele. Nad eelistavad kasutada vägivalda, mitte mõistlikkust. Usu mind, nad on kaotanud igasuguse headuse."
Adam Oleariuse (1599–1671), Saksa ränduri, geograafi, orientalisti, ajaloolase, matemaatiku ja füüsiku kogemus oli järgmine:
„Kuna nad väldivad tõde ja kalduvad vale poole ja on ise äärmiselt kahtlustavad, siis usuvad nad teisi äärmiselt harva. Seda, kes võib nad ära petta, nad kiidavad ja peavad suureks meistriks. Kui nad pakuvad kellelegi sõprust, siis mitte headusest, vaid omakasule mõeldes."
Parun Augustin Meyerberg (1622–1688), rändur ja diplomaat, Saksa-Rooma riigi saadik Moskvas, kirjutas aastal 1654:
„Moskoviidid valetavad uskumatu häbematuse ja nahaalsusega ega lähe endast välja, kui saate nende valedel sabast kinni. Läbirääkimistel välismaalastega otsivad moskvalaste ministrid võimalikke ja võimatuid meetodeid, kuidas neid petta. Häbematult võltsivad nad kõigile teada olevaid fakte."
Kui majandusteadlane ja poliitiline mõtleja Jeffrey Sachs nimetab Venemaa välisministrit Lavrovi suurepäraseks, briljantseks ministriks, siis ta räägib inimesest, kes jätkab eelpool kirjeldatud, sajandite pikkust rahvusvahelise suhtlemise moodust. Ametnikust, kes ei põlga ära värvikaid ütlemisi ja musta valgeks võõpamist.
Hoolimata sellest, milline on meie idanaaber, tuleb taas meenutada Soome presidenti Urho Kaleva Kekkoneni, kes on öelnud, et rumal on maa, mis otsib sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt. Kunagise hõimuliikumise osalisena ja reaalpoliitikuna teadis ta, kuidas oma sümpaatiaid ja antipaatiaid talitseda. Kekkonen oli suur Eesti sõber ja üritas seda väljendada omal moel. Seejuures oskas ta Moskvaga suhelda.
Ma ei ole kindlasti nimetatud sõnavõtus nõus Sachsi ettepanekuga teha vene keel Eestis teiseks riigikeeleks. Samuti ei ole ma nõus, kui ta nimetab koolisüsteemi keelereformi russofoobiaks. Küll aga olen nõus vihjega, et kellelgi ei maksa klähvida, kui tal selleks jõudu ei ole. Hiina vanasõna ütleb, et sügavad jõed voolavad vaikselt. Kärestikud ja kevadised, ajutised üleujutused üritavad jätta endast suuremat muljet.
Intuitsioon on halb teejuht orienteerumaks maailmas toimuvas, ent mul on tunne, et Euroopa Liidu suured lubadused seista Ukraina kõrval ei ole paremad kui Liivimaa aadlikel, kes oma sõnades lubasid liigutada rahamägesid ja taguda suurel hulgal mõõku, tegelikult aga üritasid oma varandusega putkata ohutumasse paika. Toona oli Liivimaal ordumeistreid, kes selliseid „sõjapõgenikke" püüdsid ja nende varandusi konfiskeerisid.
Sõjas on ikka nii, et keegi riskib eluga lahingutandril, invaliidistub või hukkub. Teised aga istuvad staapides ja saavad medaleid rinda. Kolmandad rikastuvad sõjaks kasutatavate vahendite kantimisega enda taskusse.
Mida kiiremini see jäle sõda lõpeb, seda parem. Euroopal ei ole ei jõudu, huvi, ega oskust sõdida. Kui Ühendriikidel on kiirreageerimisjõududes on 250 000 inimest, siis Euroopa ei ole saanud hakkama 25 000 võitleja koondamisega kiirreageerimisüksustesse, nagu seda „soovitas soojalt" juba 2001. aastal Donald Rumsfeldt, USA kaitseminister.
Selle asemel hoiab USA Euroopas alaliselt enam kui 100 000-list kontingenti. „Sõltumatud faktikontrollijad" väidavad valeks infot, mille kohaselt USA maksab kinni 66% NATO kuludest. Teistel andmetel on USA osa selles 16%. Raske on ka siinkirjutajal neis segastes asjades selgust saada, ent kui USA mõte pesta käed puhtaks nii Euroopast kui NATO-st paneb eurooplaste püksid püüli sõeluma, küllap mängivad siis nii „jänkidollar" kui raketikilp ja ameeriklaste sõdurisaapad oma olulist osa kogu selles Põhja-Atlandi liidus.
Ma ei saa end pidada ei poliitiliseks vaatlejaks või sõjanduseksperdiks. Kodanikuna, kes üritab märgata, mis riigis toimub, on mul siiski mõningad küsimused. Näiteks praegu käiva koletu sõja asjus, kus Ukraina riigi on sisuliselt päästnud rahva ootamatu ja visa vastupanu sõja esimestel nädalatel. Väidetavalt oli see üllatuseks ka Ukraina valitsusele. Ukraina oli sõjalises konfliktis Venemaaga alates 2014. aastast. Meie kohalikud eksperdid räägivad, et läheneva sõja hõngu olevat tunda olnud ammu.
Miks siis tabas venelaste rünnak Ukrainat n-ö une pealt?
Miks ei olnud Ukraina riik valmis vaenlase tulekuks?
Miks on Ukraina tegevarmee sama suur kui Soomel Talvesõjas? Kusjuures Soome toonane rahvaarv oli üle kümne korra väiksem kui Ukrainal praegu.
Millal lõpeb verine rahategemise projekt „Sõda Ukrainas?"
Mitte kõik venelased ei ole tapjad, vägistajad ja marodöörid, kelleks nad on suuresti muutunud iga kord oma sõjakäikudel. Nii on see kahjuks olnud läbi sajandite, kui suurvürstid, tsaarid, kompartei peasekretärid või presidendid on neil käskinud minna peksma jubedaid sataniste või fašiste, kes väidetavalt emakest Venemaad juba mitusada aastat muudkui piiravad ja tahavad ära hävitada.
Peale sõjakurjategijate on venelastel näiteks seesama suurepärane kultuuriloolane, juba eespool tsiteeritud akadeemik Lihhatšov, kes on öelnud veel järgmist: „Tarkus – see on headusega ühendatud mõistus. Mõistus ilma headuseta on kavalus."
Poliitikas ja sõjas, kahjuks, muusad vaikivad ja see tarkuski tundub mürsuplahvatuste taustal naiivsena. Poliitikas üritatakse olla kavalad. Aga kaval saab olla mitut moodi – näiteks Kekkoneni moodi. Või nagu üks Toomas, kes kikilipsu tuules lehvides tanki seljas Smolenskit võtta tahab. Või nagu Jaan Poska, kes bolševik Joffega Tartus 1920. aastal kõvasti diplomaatilisi jooke ära tarbis.
Eestimaa sai Venemaa alt eelmisel sajandil kahel korral vabaks. Mitte selle pärast, et Eesti vägi nii võimas oleks olnud või eesti rahva ilus lauluhääl oleks moskoviitidele kananaha peale ajanud. See on juhtunud Venemaa nõrkuse aegadel.
Kui Venemaa on olnud tugev, ei ole „lääneliitlased" hetkekski kõhelnud Eestit, Lätit ja Leedut vene karule ette sööta, et tolle nälga leevendada.
Täna, aastal 2025, tasub Eestil otsida sõpru nii lähedalt kui kaugelt. Eelkõige tuleb Eesti riigil olla sõber oma rahvaga. Paraku on raha-, ning kuulsakssaamise himu varjutanud ühispartei liikmetel südametunnistuse ja vaigistanud mõistuse hääle. Igas suunas kõigi peale klähvivat peni ei viitsi ka tema peremees kaua süles pidada.