22. novembril meenutatakse holodomori ehk Stalini kunstliku näljahäda ohvreid Ukrainas. Kui mõelda vaktsiinigenotsiidile ja apartheidile, 15-minuti linna ideele, sotsiaalse usalduslikkuse ja punktisüsteemi programmile näotuvastuse ja liikumiskontrolliga, siis näeme, et sundkollektiviseerimise idee ei ole kuhugi kadunud, kirjutab Roland Tõnisson.

Ukrainas lahvatanud korruptsiooniskandaali puhul on raske uskuda ametnikkonna ametlikku üllatusmomenti. Venemaa, Ukraina ja Balkani riigid on läbi sajandite olnud tuntud oma onupojapoliitika ja äärmise korruptsiooni poolest. Sellele on andnud oma tubli aluse nii Venemaa ja Ukraina vürstiriike valitsenud mongolite mentaliteet, kui Balkanit okupeerinud türklaste „meelehea-poliitika" suhtlemisel igat masti aukandjatega.

„Rohujuure" tasandi abistajad, kes on ulatanud abikäe sõja jalgu jäänud tsiviilelanikele või sõjameestele, väldivad riiklikke struktuure. Põhjus on nüüd ka avalikult välja öeldud. Ent alles hiljuti võis saada Ukraina ametnike ja kõrgemate sõjaväelaste korruptsioonist rääkides külge „Kremli agendi" sildi.

Aga igal maal on nii, et suured vargad sõidavad tõllas ja väikesed ripuvad võllas. „Kes on rikas, see julgelt teeb pankrotti, kes on vaene, talle puistama peab kotti." Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, ehk sotsialistide-enamlaste riigipööre, tõi võimule maailmapurustajad, kelle jaoks inimese elu ei olnud, ega ole kopikatki väärt. Inimene on vaid sõnnik, keda võib pruukida „üldise hüvangu" õitsenguks. Eraisiku huvid peavad olema allutatud „üldsuse," ehk võimul oleva kliki tahtele.

Nii toimus aastatel 1932-33 Ukrainas talupoegade massiline sunnismaistamine, millele eelnes holodomor: nii nimetati külaelanike massilist näljutamist. Võimud võtsid isepäistelt, oma vabaduste eest seisvatelt põllupidajatelt sunniviisiliselt ära leivavilja, karja ja tootmisvahendid, sundides neid liituma kolhoosidega.

Käesoleval, 2025. aastal, on 22. november nende sündmuste ohvrite mälestuspäev. Ajaloolaste hinnangul hukkus Ukraina holodomoris umbes neli miljonit inimest, Volga piirkonnas ja teistes Venemaa piirkondades veel umbes kolm miljonit.

Sajad tuhanded, miljon, neli, seitse ja isegi 15 miljonit – mõned hindavad hukkunute arvu üle, teised alahindavad seda ja aastate 1932-1933 näljahäda ohvrite arvu kasutatakse sageli poliitilise vahendina. Teadlased, viidates arhiividokumentidele ja oma arvutustele, nimetavad oma nägemused. Aga ka põhjused, miks näljahäda nimetatakse kunstlikuks.

1941. aasta juulis, Saksa pealetungi ajal, otsustasid nõukogude võimud hävitada mõned Kiievi arhiivide dokumendid. Nende hulgas nälja-aastate statistika Ukraina elanikkonna kohta.

Üks koopia neist andmetest säilis veel Moskvas, Venemaa Riiklikus Majandusarhiivis. Aastal 2013 tõid Ukraina Ptuha-nimelise Demograafia- ja Sotsiaaluuringute Instituudi teadlased[1] need dokumendid Ukrainasse. Koos kolleegidega Põhja-Carolina ülikoolist ja Harvardi ülikooli Ukraina uurimisinstituudist avaldasid nad uuringu, milles nad viitavad arhiividokumentidele tuginedes mitte ainult ohvrite arvule, vaid ka põhjustele, miks nende arvates tekitati näljahäda Ukrainas kunstlikult.

Et välja selgitada näljahäda ajal surnute arvu, rekonstrueerisid teadlased Ukraina sünni- ja surmajuhtumite statistikat aastatel 1927-1939. Tuginedes ametlikule nõukogude statistikale, tegid teadlased oma demograafilised arvutused, kõrvaldades nende sõnul võimalikud manipulatsioonid statistikaga nõukogude võimude poolt neil aastatel.

Pärast tegeliku statistika kindlaksmääramist lahutati holodomori ajal hukkunute arvust nende arv, kes surid loomulikul teel. Teadlased jõudsid tulemusele, et:

– 1932. aasta näljahäda ajal suri Ukrainas 250 000 inimest.

– 1933. aastal suri 3.530.000 tuhat inimest.

– 1934. aastal, kui arvati, et näljahäda on möödas – 160 tuhat inimest.

– Selle aja jooksul jäi näljahäda tõttu sündimata umbes 600 tuhat last.

Seega kaotas Ukraina umbes 4,5 miljonit inimest. Kunstlikult tekitatuks võib näljahäda Ukrainas pidada mitmel põhjusel.

Esiteks, põuad ja ikaldused, mida võib nimetada näljahäda põhjusteks riigis, on Ukrainas varemgi esinenud, kuid kunagi varem ei ole need põhjustanud nii palju ohvreid.

Teiseks, 90 protsenti kõigist surmajuhtumitest langevad 1933. aastale, mil kuue kuu jooksul surid umbes 3 miljonit inimest. Suremus saavutas haripunkti juunis, mil suri kuni 28 000 inimest päevas. Nii massiliselt ja nii lühikese aja jooksul ei ole surdud kunagi, ütlevad teadlased.

Kolmandaks ei kannatanud kõik Ukraina piirkonnad näljahäda all ühtemoodi. Aastatel 1921-1923 ja 1946-1947 toimunud näljahädade ajal kannatasid kõige rohkem Ukraina lõunaosa elanikud, kus traditsiooniliselt valitses põud ja vastavalt sellele oli puudus ka leivaviljast. 1933. aastal suri enamik inimesi nälga mitte lõunas, vaid riigi keskosas.

Teadlased kinnitavad, et massiline surm oli tingitud karmidest repressioonidest ja toiduainete rekvireerimisest, mitte põuast ja ikaldusest.

Teadlased on välja arvutanud ka samaaegsete Venemaa ja Kasahstani näljaohvrite arvu. Nende andmete kohaselt suri kõige rohkem inimesi Ukrainas. Venemaal oli hukkunute arv veidi väiksem – 3.265.000. Kasahstanis – 1.258.000.

Kui aga suhtestada ohvrite arvu riigi rahvaarvuga, siis selgub, et Kasahstanis oli olukord kõige hullem. Seal hukkus teadlaste arvutuste kohaselt üle 22 protsendi riigi elanikest. Ukrainas – üle 13 protsendi, Venemaal – veidi üle 3 protsendi.

Teadlaste sõnul surid inimesed massiliselt nälga Venemaal ainult teatud piirkondades. Eelkõige Kubanis, kus umbes 50 protsenti elanikest olid ukrainlased. Ka Volga piirkonna sakslaste seas oli palju ohvreid.

Tollaseid sündmusi meenutab Anton Pavlovitš Kovaltšuk: „Et levitada inimestes hirmu ja sundida kõiki kolhoosi astuma, algatasid nad 1931. aasta hilissügisel ühe meie küla maaomaniku, keskmise jõukusega mehe „kulakukstegemise."

Tema poeg Serjoža läks tol hommikul kooli, nagu tavaliselt. Kui ta koju tuli, oli tema maja hävitatud. Kohal, kus majake oli seisnud, olid segamini pekstud postid, valgeks värvitud seina tükid, uksed, aknad, laud, pingid, kapp koos purunenud nõudega. Alles jäid vaid pliit ja pooleldi hävinud korsten. Ka Serjoža vanemaid ei olnud. Poiss, kes ei saanud aru, mis oli juhtunud, hakkas hirmust ja meeleheitest valjusti nutma. Külmunud ja näljase poisi enda poole naabrinaine Jarina. Tema juures olid kulakslusevastase võitluse aktivistid just lõunat söömas. Nende hulgas ka rajoonikeskuse volinik. Ta sai teada, kelle poeg Serjoža oli, hakkas rämedalt vanduma ja hirmunud last majast välja peksma. Ta ütles, et kulakud tuleb halastamatult hävitada koos lastega, sest nad kõik on rahva vaenlased. Ent Jarina, kes ka ise oli aktivist, astus Serjoža kaitseks välja öeldes, et laps ei ole võimude ees milleski süüdi.

Teised „entusiastid" käisid külas ringi, võttes inimestelt ära kõik söödava. Nad selgitasid, et see on vajalik näljase proletariaadi toitmiseks ja helge tuleviku ehitamiseks," ütleb Kovaltšuk. Nad võtsid kõik, mida nad nägid. Mida nad ei suutnud ära viia, selle hävitasid või rikkusid. Nad võtsid ühest perest kõik söödava, ja siis leidsid nad laudas oleva hapukapsatünni. Nad ei saanud seda välja viia. Et mitte jätta inimestele seda toitu, tühjendasid nad oma hädad sellesse tünni pererahva silme ees. Seejuures naersid nad südamest, tundes karistamatult, et neile on kõik lubatud. Nad käisid ringi pikkade metallorkidega, millega nad torkisid maad, et leida peidetud köögivilju. Nad vaatasid isegi laste hällidesse, et näha, kas ei ole sinna toiduaineid peidetud.

Anton Pavlovitš Demidjuk meenutab, et mõned tema küla elanikud läksid kulaklusevastase võitluse käigus näljast paiste ja surid: „Kolm inimest surid kolhoosi põllul. Üks läks sinna otsima söödavat, ent ta ei jaksanud sealt naasta koju. Kaks inimest surid põllul kevadtööde ajal."

Kuid tema sõnul päästis paljusid tema külakaaslasi Poola piiri lähedus ja asjaolu, et 1930. aastatel ei olnud kahe riigi vaheline piir läbipääsmatu: polnud tarasid, kaitsevalle, vallikraave, miinivälju jne. Selle tulemusena õnnestus talupoegadel mõnikord naaberriiki hiilida ja seal toitu hankida.

„Paljudel meie ja naaberkülade elanikel õnnestus sealt hankida kuivikuid, jahu, searasva, taimeõli ja kruupe. Väikese tasu eest lasid piirivalvurid (tol ajal samuti enamasti ukrainlased) näljased talupojad läbi madalate jõgede Zbrutši ja Vilia."

Miks neist ammustest aegadest rääkida? Sest ei ole midagi uut päikese all. Kui mõelda vaktsiinigenotsiidile ja apartheidile – räpaste mittevaktsineeritute eraldamist korralikest kodanikest, siis see oli küll üsna hale vari holodomorist, ent siiski samadel põhimõtetel rajanev.

15-minuti linnade idee. Sotsiaalse usalduslikkuse ja punktisüsteemi programm näotuvastuse ja liikumiskontrolliga. Kiibistamine ja virtuaalraha. Näeme, et sundkollektiviseerimise idee ei ole kuhugi kadunud.  

Artiklis on kasutatud materjale järgmisel aastal ilmuvast teosest „Stalini päikese all."

[1] Artikkel põhineb M.V.Ptuha-nimelise instituudi demograafia- ja sotsiaaluuringute instituudi teaduskollektiivi tööle. Uuringusse olid kaasatud Põhja-Carolina ja Harvardi ülikoolid. Avaldatud võrgulehel www.radiosvoboda.org