On oluline olla rahvuslane. Kui ülbus on taunitav ja ruineeriv, siis ühe rahva eneseteadlikkus äratab naabrite seas lugupidamist. Väikerahva kõige suurem viga on aga kuulata valeõpetajaid, kes külvavad inimhingedesse eneseviha, ükskõiksuse, suhtelisuse ja alaväärsuse seemneid, kirjutab Roland Tõnisson.

Selle artikli kirjutamise päeval, 29.3.2025, ei leia enam riigiuudiste jooksvalt lindilt esimeste hulgast välismaalaste hääleõiguse teemat. Kõik unub ruttu. Aprillikuus on meile meedia abil juba uued paharetid ette heidetud, keda närida ja uued globaalse taseme paanikahood, mis panevad meid valitsuse poole vaatama kui ainsale abilisele.

On aga lõhesid, mis on kestvad ja võib arvata, et hääletusõigus on seda kinnistanud. Kas vastuolusid ühiskonnas peab kartma? Ei pea. Pigem peab kartma kunstlikult või vägivallaga saavutatud "ühtsust." Kas üks rahvas peab kõigile meele järgi olema? Ma ei arva nii. Eriti kui me räägime eesti rahvast, kelle tulevik on praegu suure küsimärgi all.

Ent eesti keele, kultuuri ja rahva tulevikku ei ohusta mitte ainult välised faktorid. Kindlasti on palju olulisem see, millisena ja kellena näeme end ise. „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi" – lugu kuulub paraku küll juba minevikku ja võime selle paigutada riiulisse „ennemuistsed lood."

Hetkeks pead tõstnud rahvusidealismi surus kiirelt tahaplaanile rehepaplik varastamise-ilkumise mentaliteet. See on mürgitanud maarahvast sajandeid, ent täna on sellel levikuks oluliselt paremad eeldused, sest endavihast ja enesehävitamisest on saanud riikliku poliitika lahutamatu ja oluline osa. Ja seda on vaja varjata kas või hääletamisõiguse temaatikaga. Sellest ei ole aga kasu kui jätkub lastetuse propageerimine ja normaalsete perekondlike suhete demoniseerimine. Ka antireligioossus mängib muuhulgas oma osa inimeste eneseteadlikkuse languses, kuigi ateismi peetakse selle heaks eelduseks.

Mõned aastad tagasi korraldas Pew Research Centre uurimuse eurooplaste ja nende lähinaabrite tsivilisatsiooniteadlikkusest. Sooviti teada, kas vastajad peavad oma maa ja rahva kultuuri paremaks kui teisi kultuure („Do you believe, that your culture is superior, than others?"). Ehk oleks pidanud sõnastama pigem küsimuse: „Kas on teistel sinu kultuurilt midagi õppida ja üle võtta?" Igatahes asetusid eestlased 23% jaatavate vastustega 34 vastajaga pingereas koos Belgiaga 32.–33. kohale. Vaid Hispaania elanikud (20%) jäid meist tahapoole. Eesti ees olid rootslased 26%-ga.

Esimeseks selles nimekirjas platseerusid kreeklased (89%). Esikümnesse mahtusid veel grusiinid (85%), armeenlased (84%), venelased (69%), bosnialased (69%), bulgaarlased (68%), rumeenlased (66%), serblased (65%), norralased (58%), tšehhid (55%). Soomlased olid 49%-ga 23., lätlased ja leedulased vastavalt 38 ja 37 protsendiga 27.–28. kohal. Näeme, et esikümnes on kaheksa rahvast, kelle identiteedi oluliseks osaks on idakristlus.

Mis on siis aga „ülimuslikkus" ehk „superioriteet"? „Õpilase võõrsõnastik" aastast 1935 annab seletuseks „üleolek, ülekaal." Praegu, aastal 2025, üleüldise võrdsustamise ajastul, on neil mõistetel väga negatiivne mekk juures, seondudes kellegi alandamisega. Kas see aga on nii?

Kõnealune küsitlus või uurimus tähendab Eesti koha pealt seda, et oma maa ja rahva kultuuripärandit ei tunta ning elatakse suhtelisuse lammutavas keskkonnas. See on väga erinev maailm võrreldes viimase maailmasõja eelse perioodiga. Isegi nõukogude ajaga võrreldes, mil väline surve sundis eestlast endale lahti mõtestama oma olemust: „Kes ma olen, kuhu kuulun?" Toona ei olnud kodumaa, emakeel, rahvas häbenemist väärt sõnakõlksud ega suhtelised, vastavalt olukorrale muutuvad väärtused.

Nii nagu on need nüüd shorts'ide, reel'ide ning meelelahutusliku meedia- ja infoväljade platvormide eri väljundite ajastul, mis kultiveerivad meie noortes tarbijalikkust, pinnapealsust ja kosmopolitismi nende mõistete kõige halvemas tähenduses. Igal ajastul on oma väljakutsed, ent igal ajal on inimesi, kes suudavad säilitada tule koldes, hoolimata sellest, et ringikarglejate arvates on see tegevus mõttetu. Meie nüüdisaegses keeles not fun ja not sexy.

On oluline olla oma rahva liige. On oluline olla rahvuslane. Olla rahvuslane on palju keerulisem kui olla natsionalist. Rahvuslus tähendab minu jaoks omaenda keele ja kultuuri väärtustamist ja edasikandmist sellisel moel, et seda soovivad omaks võtta kõik need, kes elavad keele- ja kultuuriruumis ning riigipiiriga fikseeritud alal.

Tänu eneseteadliku rahva eneseväärikusele ja väärtustele võiksid tahta selle kultuuriruumi osaks saada ka need, kes selle keele- ja kultuuriruumiga piirnevad. Aga selleks peab üks rahvas olema rahvuslaste rahvas. Ja olla rahvuslane ei ole häbi-, vaid auasi. Kui ülbus on taunitav ja ruineeriv, siis ühe rahva eneseteadlikkus äratab naabrite seas lugupidamist.

Sageli olen pidanud kuulma kaasmaalaste käest nende kogemusi kokkupuutest teiste kultuuridega ja sellest kõige koledamast küsimusest: „Mis teeb sinu maa ja rahva eriliseks?" Küllap oskab hea lugeja anda sellelegi mõistliku selgituse, ent keskmised eestlased, kellest vähem kui veerand midagigi oma kultuuripärandist arvab, on kimpus. Keda või mida kujutab endast keskmine eestlane?

Kirjatükis nimetatud küsitluse või uurimuse tulemus näitab, kui madalale on langenud eesti rahva enesehinnang.

Sellele on kindlasti kaasa aidanud ka Toompeal valitsev "Jawohl" – ning "Yes, massa!" mentaliteet, ehk "Just nii!" ning "Jah, peremees!" suhtumine igasugustesse partnerlustesse, milles "Eesti" on asunud kuuleka lakei rolli.

See ei ole ei minu, ega rahva Eesti.

Kui keegi väidab, et liiga kõrge enesehinnang viib invasioonini naabrite vastu, siis eesti rahva puhul seda ilmselt karta ei ole. Väikerahva kõige suurem vaenlane on ükskõiksus ja argus tema enda sees. Väikerahva kõige suurem viga on kuulata valeõpetajaid, kes külvavad inimhingedesse eneseviha, ükskõiksuse, suhtelisuse ja alaväärsuse seemneid.