Presidendi puhul peaksid esiplaanil olema tema moraalsed omadused, valmidus ausalt ja õiglaselt rahvast teenida, kogu ühiskonna ühiseid huvisid ja ühist kasu silmas pidada, isiklikest sümpaatiatest ja antipaatiatest üle olla ja oma moraalse eeskujuga riiki ühendada.
Näha kristlikke sümboleid olümpiamängude paganliku rituaali, kehakummardamise ja maise edu maailmas on silmatorkav vastandumine, eriti sekulaarse meedia jaoks, mis meie postmodernistlikus ja moraalselt relativistlikus maailmas on pidanud neid märke jäädvustama, kirjutab Wanda Skowronska.
KAPO esindaja jutt "äärmuslikest" vanadaamidest on absurdne ja täidab parimal juhul poliitilist tellimust, halvimal juhul aga õõnestab põhiseaduslikku korda kaitsva institutsiooni usaldusväärsust, ütleb Markus Järvi videokommentaaris.
Ma ei saa aru, kuhu ja miks me niiviisi liigume.
Ajaloolane Jaak Valge arutleb õiguskantsler Ülle Madise artiklis esitatud seisukohtadele vastates otsedemokraatia ja rahvahääletuse võimalikkuse ja vajalikkuse üle.
Liberalism on silmnähtavalt lõpusirgel – see on jõudmas absurdini, kus ka liberalismi enda väärtused ei tähenda enam midagi.
Hillary Clinton või Donald Trump – mõlemad on košmaarsed tegelased, kumbki ei kõlba, kirjutab Kanadas elav keeleteadlane Igor Meltšuk.
Mööda Euroopat käib jälle ringi üks tont – seekord on see reaalsustaju häire, gradus gravis.
Liberaalide vaikimine olukorras, kus ilmselgelt riivatakse konservatiivide veendumuste- ja sõnavabadust, lubab arvata, et tegelikult ei olegi neil midagi ideoloogilise diktatuuri kehtestamise vastu, eeldusel, et see soosib nende endi positsioone, sedastab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Miks me ei vaatle ratsionaalselt küsimusi, mis lääne kultuuri jäänuseid igast küljest ründavad?
