Artiklis arutleb näitleja ja teoloog Malle Pärn, mida tähendavad sallivuse ja progressi mõisted ning kuidas kooseluuseaduse eelnõu arutelus on kumbagi neist ideoloogilistel kaalutlustel süstemaatiliselt moonutatud.

Pildil nutvad lapsed Prantsusmaal peetud nn "homoabielu" vastasel meeleavaldusel, kus politsei kasutas rahumeelsete kodanike, sh laste, vastu pisargaasi ja muid ebaproportsionaalseid survemeetodeid. 

Progressiks nimetatakse arengut, edasiminekut, liikumist hetkeolukorrast või viibimise paigast kuhugi edasi, eesmärgile lähemale. Lihtsalt liikumist mingis suvalises suunas ei saa vist nimetada progressiks. Tagasiminek ei ole ju edasiminek. Äärmisel juhul võib seda eufemistlikult nimetada lihtsalt minekuks, või liikumiseks, mida paigalseisuga võrreldes võib ka positiivseks pidada. Oleneb, kuhu see liikumine mineja viib. Kui ta on ära eksinud, kusagil vale tee valinud, siis on tagasiminek juba lootus edasisele progressile, tingimusel, et seekord valitakse õige teerada.

Progressi tuleb hinnata seoses püstitatud eesmärgiga. Palju on räägitud sellest, et meie riigil näib puuduvat eesmärk, seega ka suund, kuhu liikuda, nii et meil on raske hinnatagi, missugune liikumine meie riigi jaoks on progressiivne.

Rahvuslikuks progressiks saab (ideaalis) nimetada sellist liikumist, mis teeb rahva tugevamaks, targemaks, ühtehoidvamaks, jõukamaks, mis kasvatab tema enesehinnangut, teeb ta õnnelikumaks, tagab rahvusliku kultuuri õitsengu ja nii edasi.

Kooseluseaduse ja sellega seotud uue, valikulise sallivuse kehtestamine on loomulikult "progress" nendele, kes seda läbi suruvad. Selles osas Randpere ei valetanud. Aga ta rääkis endast, mitte eesti rahvast, keda ta teenib ja kes talle selle eest kõrget palka maksab. Sest eesti rahva jaoks ei ole sallivus mingi progress. Eesti rahvas on läbi ajaloo olnud väga salliv. Just nüüd õhutatakse teda üksmeelselt MITTE sallima neid, keda uue sallivuse propageerijad ei salli.

Sallivus ei ole tegelikult mingi positiivne nähtus. Sallimist kasutab eestlane hoopis negatiivses mõttes: ma ei salli. Sallimine tähendab ju sisuliselt: kannatan su ära, kuigi sa oled mulle üpris vastik. Või väljendab see ükskõiksust: ole nagu oled, mulle ei lähe see korda. Isegi kui see sulle kahju teeb.

Ühiskonnas pole võimalik kehtestada absoluutset, universaalset sallivust. Ühtehoidev, üksteisest hooliv arukas ühiskond peaks olema üsna sallimatu kõige suhtes, mis teda tervikuna kahjustab või ohustab.

Praegu nõutakse meilt valikuliselt vaid ühe konkreetse nähtuse sallimist. Kes seda ei suuda, see on sallimatu. Ja sallimatut ei tohi kohe mitte sallida, tema suhtes on igaühel lausa kohustus olla absoluutselt sallimatu! Õigustatakse ju – alustades presidendist – inimeste diskrimineerimist, karistamist ja avalikku sõimamist selle eest, et nad julgevad moraalireeglitele truuks jääda ja tahavad oma mõttekaaslastega meile pealesurutavaid uuendusi arutada. Haritud inimesi mõnitatakse selle pärast, et nad ei ole nõus umbes kahel protsendil inimkonnast esinevat reproduktiivsüsteemi häiret normaalseks seksuaaleluks tunnistama.

Kui sallivus on tõesti uue aja moraal, siis olgu ta mõlemapoolne! Siis peaks geiabielu seaduse läbisurujad ka perekonna kaitsjaid sallima, ja viisakalt käituma nendega, kellele abielu mõiste laiendamine haiget teeb.

Mis puutub sellesse, et "kooseluseadus ei võta kelleltki midagi ära", siis ta ON JUBA VÕTNUD! Meie vaimne keskkond on mõnede korruptiivsete meedia- ja poliitikategelaste tahtel uppunud demagoogiasse ja propagandasse. Meile valetatakse, ilusate sõnade varjus tahetakse meile peale suruda promiskuiteeti ja pornograafiat, sallivuse sildi all vihkamist, võrdsuse sildi all vägivalda, ühe väikese rühma “isikliku õnne” sildi all abielu kui institutsiooni äramuutmist. Meie riik liigub ähvardava kiirusega totalitarismi suunas, ometi pole seda seadust veel vastu võetud. Mis saab veel siis, kui see vägisi kehtima pannakse?

Rahvahääletus kahjuks vist ei lahenda probleemi, sest enne seda hääletust pannakse meile niisugune hüsteeriline surve peale, et enamus hääletab kasvõi enda surmaotsuse poolt. Või ei julge üldse hääletada. Ja enne seda tulevad jälle staarid kokku presidendile panegüürikat laulma.

Miks ei võiks meie riigikogu ometi AUSALT koostada geide jaoks ainult nendele mõeldud liidulepingu? Rahvas võiks koguni aidata neil ühiselt mõelda sellele liidule nime, kui nad ise sellega hakkama ei saa. Las abielu jääb veel alles… Vähemalt niikaua kuni meil veel on neid mehi ja naisi, kes on terve elu ühe inimesega abielus olnud.

Vt seonduval teemal: