Soomes väljendavad sallivuse pooldajad oma tundeid. Foto: Maria Kaljuste kogu

Sallivushaigus on haigus, mis lõppeb riikide ja rahvaste surmaga, juhul kui kaine mõistus ei võida, kirjutab liikumise Fortress Europe juhtide hulka kuuluv Maria Kaljuste.

Sageli öeldakse, et me elame haiges ühiskonnas – maa on haige reostuse tõttu, inimesed halva toidu söömise tõttu. Aga ometi on meie ühiskond haigestunud veel ühte haigusesse – sallivushaigusesse. Ei-ei, mitte headusesse ja hoolivusse – see oleks normaalne! –, vaid enesealalhoiu instinkti puudumisse. Viga on saanud meie võime aru saada sellest, mis on tegelikult ligimesearmastus ja hoolimine, ning sellest, mis on ennasthävitav ja nartsissistlik sallivus, mille eesmärk on teistele mulje jätmine, millel aga ei ole midagi pistmist maailma paremaks muutumisega.

Me oleme hübriidsõjas – sõjas, kus tavaline inimene on sattunud inforünnaku laviini alla, mida ei ole enam võimalik adekvaatselt vastu võtta. Kui varem saime infot tavaliselt viisil “inimene inimesele”, mille puhul lisaks infole teadsime ka teise inimese usaldusväärsust ja tausta, kuulsime tema hääletämbrit ja saime otsustada näiteks kehakeele ja näoilme järgi info paikapidavuse üle ning seda, kas see meile ka sobib. Tänapäeval saame tänu infotehnoloogia arengule infot pöörase kiiruse ja sagedusega erinevatest kanalitest – internetist, televiisorist ja raadiost –, kus info on juba töödeldud, nii et teised suhtluseks ja otsustamiseks vajalikud asjad peale sõnumi, mida soovitakse edasi anda, on eemaldatud. Kanalid on kas eraomanduses või alluvad riigiaparaadile ning ei ole teemadest olenevalt tihtipeale erapooletud, vaid edastavad selektiivset infot. Infot on aga palju rohkem, kui inimene sellisel moel edastatuna on võimeline läbi töötama. Igapäevaseks tegevuseks vajaliku tagasiside andmiseks imago ja arvamuse kujundamiseks haaratakse informatsioonipilvest tippnoote, info tegeliku haldamise võimetuse varjamiseks aga võetakse poose. Seega ongi muu hulgas kujunenud välja leerid, kus inimesed identifitseerivad ennast “sallivate” või “rahvuslastena”.

Maailmas ringi vaadates näen, kuidas suurtel protestiaktsioonidel, mis tänases poliitilises situatsioonis on põhiliselt suunatud massiimmigratsiooni ja radikaalse islami leviku vastu ning fundamentaalsete väärtuste säilitamise kaitseks, on tavaks saanud niinimetatud vaikiv meeleavaldus, kus marsitakse täielikus vaikuses plakatitega külg külje ja õlg õla kõrval. Avaneb vaatepilt, kus reeglina vägagi rahumeelsed kodanikud, näiteks umbes 600 protestijat, on ümbritsetud paarist tuhandest ennast antifašistina identifitseerivast isikust, n-ö sallivatest – päris õudustäratavast pundist, reeglina musta riietatud ja kaetud näoga tüüpidest, kes lõugavad, kuis jaksavad, ja loobivad meeleavaldajaid asjadega; neile kallale tormates üritavad neilt käest rebida rahvuslippe (solvang, mille pärast minevikus oleks võinud alata sõda) ning neid füüsiliselt vigastada. Sageli pannakse ka lapsi karjuma ja keskmist sõrme näitama, mis on eriti taunimisväärne. Meeleavaldustelt on leitud ka kaugjuhitavaid pomme jms.

Peaaegu kõikides maades on tavapärane, et nendel meeleavaldustel seisavad politseinikud seljaga niinimetatud pahade – peavoolu ajakirjanduse tõlgenduse järgi lausa natside ja fašistide – poole ja näoga niinimetatud sallivate poole. Mis te arvate, millest see küll tuleb? Mõistagi keerab politsei instinktiivselt selja sinnapoole, kus on turvalisem. Mõistlikute, olukorrakriitiliste inimeste poole, kes muretsevad oma laste turvalisuse pärast. Inimeste poole, kes ajavad asju sõnadega, korraldades aeg ajalt ette teatades rahumeelseid meeleavaldusi. Politsei on aga näoga haigete, ohtlike märatsejate poole. Ehk oleks aeg hakata asju õigete nimedega nimetama või kui see ei sobi, siis keerata selg “õiges” suunas? Aga seda “õigust” ei võta politseinike instinkt vastu, sest see ei ole normaalne.

Pagulase nime all Rootsis viibivad täies elujõus mehed on mulle selge sõnaga öelnud: rootsi mehed on jobud, kes ei kaitse oma maad ega naisi ning annavad oma raha ära – neilt tulebki võtta nende raha ja nende maa ja vägistada nende naised, nemad ise aga peavad meid teenima, kuna see on evolutsioon. Hirmuäratav, neandertallaslik seisukohavõtt? Muidugi, kuid selles on ka suuresti tõde. Arhailise tsivilisatsiooni sissevoolu lubamisel meie ühiskonda tuleb arvestada selle eripäradega, kuid samuti asjakohaste ohjeldamismeetoditega. Taastada tuleks surmanuhtlus.

Moslemite halvakspanu Euroopa väärtuste suhtes on märgata kõikides Euroopa maades. Euroopas ja Ameerikas on juba ka moslemitest poliitikuid, kellest iga viimase kui ühe poliitiline sõnum on tuua riiki veel rohkem moslemeid. Nende poliitikute tegevuskava ei ole mitte midagi muud kui islami levitamine heausksete lollide ja reaalsustaju minetanud “sallivate” abil.

Sallivushaigus sellisel moel ongi haigus – haigus, mis lõppeb riikide ja rahvaste surmaga, juhul kui kaine mõistus ei võida.