Ülla Vähk kirjutab, et kui perekonna ja abielu devalveerimine lõpetataks ning need taas au sisse tõstetaks, peegelduks see positiivselt rahva käitumises, paraneks perekondade olukord ja suureneks laste sünd turvalisemasse maailma.
Seoses sooneutraalse kooseluseadusega, mille rakendusaktide vastuvõtmise üle Riigikogu lähipäevil otsustab, on mul lootus (I have a dream), et meil on lõpptulemusena võimalik saada Eesti riigile ja eesti rahvale tulevikukindlam ja ausam tulemus. Meil on praegu tegemist n-ö sooneutraalse seadusega, mis tahab olla ka n-ö topeltabieluseadus tavapaaridele. Selle eesmärk on muuta tava- ja homopaaride kooselu võrdselt poolabieluks, kust mõlemad võivad võrdselt liikuda edasi pärisabielule. See on eesmärgipäraselt sügavalt hämav seadus.
Maailmas ei ole ammu enam uus avastus, et "sooneutraalsuse" mõte on tungida perekonna ja abielu institutsiooni sisse ja see sügavalt moonutada. See perekonna- ja abieluinstitutsiooni sisenemine ja selle üle võtmine LGBT poolt on põhimõtteliselt uus etapp nn kultuurimilitaarsel "pikal marsil läbi institutsioonide" (Der lange Marsch durch die Institutionen – Rudi Dutschke, 1967) saavutamaks vastuvaidlematu hegemoonia rünnatava ühiskonna üle ("Homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu. Riikidel, kus LGBT inimeste õigusi ei edendata, tuleb ebainimlikkuse eest maksta kõrget hinda" – USA asepresident Joe Biden). Peapiiskop Urmas Viilma: "Kui sajanditepikkuse arengu läbinud kristlik ühiskonnakorraldus ja kultuuriruum defineeritakse teadlikult ja kunstlikult seadusandluse toel ümber sekulaar-liberaalsete, üsna hiliste ja aja poolt läbi proovimata ideede alusel, pole tegemist millegi muu kui pilootprojekti või tervet ühiskonda puudutava laborikatsega".
Põhiline, mida ei ole võimalik mõista antud seaduse puhul, on see, et Eesti seadusandlik kogu peab võimalikuks lugeda edaspidi põhiseaduslik perekond sooneutraalseks mõisteks. Pole mingit kahtlust, et sellega minnakse põhiseadusega vastuollu. Väide, et põhiseaduse §-s 27 (perekond kui vanemate ja laste kooslus on rahva kasvamise alus) puudub perekonna definitsioon, mistõttu perekond on vabalt tõlgendatav, ongi sooneutraalne "vaba seksuaalse orienteerumise" kooslus, kindlasti ei päde. Elu objektiivsed nähtused ei vaja definitsiooni ega deklaratsiooni, järglaste sündi vanematest ei ole võimalik inimese suvast tulenevalt mitmeti käsitleda. Polnud selleks põhjust siis, kui seda põhiseadust koostati ega ei ole ka täna, vanemad ja järglased on objektiivselt üheselt määratud. Ebakorrektne käitumine Riigikogu poolt põhiseaduse suhtes oleks sügavalt arusaamatu.
Õige on see seadus praegu tagasi võtta ja alustada samasooliste kooselu reguleerimisega olemasolevate eeskujude, näiteks Saksamaa tsiviilpartnerluse alusel. Seejuures kindlasti Saksamaa eeskujul enne riigi erilist kaitset perekonnale ja abielule üle korrates. Samasoolises peres sisaldub küll poolik perekond, juhul kui ühel partneritest on bioloogiline laps, kuid teine partner ei kvalifitseeru ju teiseks vanemaks, seetõttu ei moodustu ka tervikperekonda. Ka kasuvanemad ei saa olla samasoolised, ei Saksamaal ega Eestis ei lapsendata samasoolisele paarile. Sooneutraalset ega samasoolist perekonda pole olemas. Kuid samasoolist püsivat kooselu saab soovi korral nimetada pereks. Teine partner võib seadusega saada hooldaja või eestkostja õigused lapse suhtes. See, et vanemate, pärinevuse ja inimese identiteedi osas lapsele ei valetataks, on lapse esmane inimõigus, mida me ei saa kahtluse alla panna ega praktikas last asjaõiguse objektiks muuta. See oleks sügavaim alandus inimolendile.
President Ilves on korduvalt rõhutanud ühiskonna sidususe ja kestlikkuse olulisust. Ideoloogiline üleminek homoperekonnale, kus lapsi käsitletakse "võrdse sotsiaalse hüvena" (USA võrdõigusametnik Th. O. Melia) ja lastelt de facto esmaste inimõiguste äravõtmine on oma olemuselt hävitustööga perekonna sisse minek. Rahva vastupanu murdmisel ei taibanud seda teha isegi Stalin. Rahva tugevus on perekondade tugevus, perekondade sees hoitakse alles inimlik armastus. Perekond suudab parimal viisil igasugusele ideoloogilisele survele vastu seista, Eestis hoiti perekondade sees alles rahva mälu ja vastupanu järjepidevus. Inimese perekondliku identiteediga seotud järjepidevuse lõhkumise tagajärg on ühiskonna sidususe ja kestlikkuse lõpp. Kildudeks löödud, üksikisikutest koosnevat sidususeta inimmassi on juba lihtne totaalselt manipuleerida, mis on ühtlasi sellise ühiskonna mandumise algus.
Pole kahtlust, et kõige laastavamalt mõjub homoperekonna kehtestamine just lastele, kelle puhul isegi vanemate mõiste muutub suhteliseks, kokkuleppeliseks. Mitte keegi ei saa garanteerida, et looduse poolt elusolenditele kaasa antud hormonaalsetel muutustel põhinevad erakordselt tugevad mehhanismid, mis võimaldavad olla vanemad ja järglaste eest elu edasi kandval viisil hoolt kanda, töötavad ka deklaratiivsel moel (hoolivusdeklaratsioonid). Väga vähesed inimesed on nii empaatilised, et suudavad võõrast last ennastsalgavalt armastada. Mida deklaratiivsemaks muutub lapse armastamine, seda küsitavam see on. Mida enam rõhutakse isiku õigusele vabalt seksuaalselt orienteeruda (väidetavalt armastada), seda kaitsetumateks muudetakse lapsed. Mida enam inimene taganeb printsiibist "aukartus elu ees", s.o läheb üle kokkuleppelisele moraalile, seda ohustatumad on just lapsed, s.o elu püsimine üldse.
Meil tuleb aru saada, et inimõiguste nime all moraali suhtelisuse laiendamisel puuduvad inimühiskonnas tegelikud piirid. Moraali ei saa taandada üksnes karistusseadustikule (Priit Toobali juhtum). Kui religioonid tunnistavad seni Jumalat mõttes: "Sinu tahtmine sündigu, kõik (ka patused) on kutsutud, Jumal armastab kõiki, aga kõik ei ole õiged", siis nüüd on Rootsi ja veel mõned riigid sundinud kiriku teenima käsitlust: "Kuna Jumal armastab kõiki, siis olgu ta meie tegude garant, inimese tahtmise teenistuses". Kui religioonid üldse mingil põhjusel on inimkonda saatnud aegade algusest, siis põhjusel, et inimene on mõtlemisvõime tõttu see looduse loom, kes on suuteline oma absoluutselt igasugust käitumist õigustama. Just seetõttu on vajalik olnud kõrgemal seisev õpetus, mille kohaselt ei kuulu viimne meelevald mitte inimesele.
Reformierakondlane Madis Milling väidab Postimehe artiklis, et ta peab kooseluseaduse rakenduste poolt hääletama, kuigi ei taha, aga muidu peaks Eesti maksma 50 miljonit eurot kahjutasu väidetavalt 10000-le eesti samasoolisele, kes seaduse puudumise korral kaebaksid Euroopa Inimõiguste Kohtusse. M. Millingu jutt ei kannata kriitikat. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 (1950. a) sätestab igaühe õiguse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust. Ja et võimud ei sekkuks selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega. See kõik on ka Eesti põhiseaduses sätestatud, § 26 ja § 27. Meil tuleb tunnistada, et neis mõlemas dokumendis on nimetatud nii era- kui perekonnaelu ja tehtud nende vahel vahet. Nii see möödapääsmatult ongi. M. Milling nõuab praegu sekkumist eraellu, nimelt nn positiivset sooritust homokooselu reguleerimise õigusliku raamistiku riiklikuks väljatöötamiseks. See nõue on vaieldav, juhul kui liberaalses demokraatlikus riigis isikutel oma eraelu vajalike ja soovitud regulatsioonide notariaalseks sõlmimiseks mistahes tõkked puuduvad.
Ka ei tulene põhiseadusest kuidagi, et riigil oleks kohustus erinevate mitteperekondlike ja mitteabieluliste kooseluvormide – eraelu – puhul neid riiklikult reguleerida. Arvan, et õiguskantsler Indrek Teder leidis seda 2011. aastal talle avaldatud surve olukorras põhiseaduse § 12 (võrdsed õigused ja diskrimineerimise keeld) alusel, kuid võrdseid õigusi saab nõuda vaid võrdsete asjaolude korral. Perekond ja abielu on nii maailmas kui Eestis ka seni olnud võrdselt kõigile avatud, seejuures mees ja naine saavad riigi silmis abielluda mitte armastuse deklareerimise tõttu (armastus ei ole juriidiline mõiste), vaid seetõttu, et tegemist on põhiseadusliku perekonna loomise aktiga. Aga riiklik raamistik samasoolise kooselu reguleerimiseks võib ka olla, korrektselt Eesti põhiseadusega kooskõlas.
Lisaks M. Milling ilmselgelt liialdab samasooliste arvuga Eestis. Saksamaal oli 2011 – kümme aastat pärast tsiviilpartnerluse kehtestamist – selle sõlminud 0,08% kodanikest ja registreerimata samasoolises kooselus elas 0,16% kodanikest (vt siit). Eesti rahvaarvu 1,3 miljoni juures oleks see vastavalt 1000 ja 2000, kokku 3000 kodanikku. Oletame, et 1000 kodanikku ehk 500 paari sooviksid eraelulise partnerluse sõlmida ja kui Eestis seadust ei ole, kaebaksid EIK-sse. Kui neile jääks õigus ja Eesti peaks neile midagi välja maksma, siis ilmselt 0,5 miljonit eurot. Seejuures viimase rahvaloenduse andmetel elas Eestis samasoolises leibkonnas 400 inimest. Nii et mitte mingist kümnest tuhandest ei saa juttu olla.
Eesti on praegu olukorras, kus meil on lootus asi õigesti lahendada. Ootaksin, et Riigikogu ei oleks tekkinud olukorras passiivne. Ma ei mõista, mis takistab Riigikogul, kes absoluutses enamuses on selle seaduse vastu, olla aktiivne, sealhulgas ka seadusandlikult, ja algatada selle seaduse sel kujul tagasilükkamist? Vastutus on ju rahva tuleviku ees. Sellisel kujul, põhiseadust muutvana, vajab ta ju tegelikult mitte 51, vaid 67 poolthäält. Me ei saa tänases maailma ja Euroopa kontekstis mitte mingil juhul lihtsalt vastu hääletada, tegemata n-ö positiivset sooritust. Samasooliste kooselu riikliku reguleerimise küsimust vara-, pärimis-, maksu- ja teistes küsimustes (ühe osapoole bioloogiline laps) ei saa eirata, see vajab reaalse homoideoloogilise surve olukorras lahendust just seadusandja tasemel. Suveräänse riigi parim võimalus ennast kaitsta on oma seadusandluse tasemel ja Eesti ongi olnud juba varem ajaloos suuteline enamaks kui mittemidagitegemine. 16. novembril 1988 suutis Eesti totaalvõimule adekvaatselt vastu seista oma seadust, suveräänsusdeklaratsiooni, vastu võttes.
Saksamaa näide on ilmselt parim võimalik eeskuju. Sakslased ise nimetavad oma seadust "homoabieluseaduseks", sest ega õiguste vahe pole kuigi suur, aga kvalitatiivne eristamine perekonnast ja abielust on põhimõtteline, samuti on see riigi austuse küsimus omaenda juriidika järjepidevuse, sealhulgas põhiseaduse, oma rahva, oma laste ja elu olemuse vastu. Saksamaa näide on eriti iseloomulik ka selles mõttes, et kui oletatavalt on manipuleerimata populatsioonis umbes 1% homokäitumuslikku soodumust, siis Saksamaa tänapäeval ülimanipuleeritud homoõigusliku ühiskonna näitel on ainult 0,25% tegelikus püsivas homosuhtes elavaid isikuid. See on reaalsus, seda tulebki silmas pidada, kui Eestis tsiviilpartnerlusseadust tegema asuda. Muidugi, homoõigusi eriliselt rõhutavas ühiskonnas on tegelikku, omandatud ja juhuslikku laadi homokäitumist oluliselt rohkem.
Lisaks, kui me perekonna ja abielu devalveerimise lõpetaksime ning nad taas au sisse tõstaksime, peegelduks see positiivselt rahva käitumises, paraneks perekondade olukord ja suureneks laste sünd turvalisemasse maailma. See on ju eesmärk. Tänane olukord, kus poliitikud ja ametnikud väidavad, et perekonda põhiseaduse mõttes polevatki enam, kus meedias kujutatakse perekonnasiseseid suhteid vabalt voolavatena ühelt suhtelt teisele, erilise pühendumisega aga vägivaldsetena, mehed olevat vastutustundetud jõhkardid ja joodikud, kus viimane saavutus on raamatud lastele isadest kui hirmutekitavatest vägivallatsejatest, on sügavalt kahetsusväärne. Kas tõesti tahtlikult sisenduslik?
Lõpuks võiks tõde, mida on väljendanud Siim Kallas, meenutada mitte ainult emadepäeval: "Ema teeb meist inimese, kuid ainult siis, kui isa teda armastab. Oma elus olen kogenud, et perekond on inimeseks olemise veetluse tähtsaim võti. Isa ja ema annavad sulle enesekindluse ja jõu saavutada edu ning lohutavad, kui sa väsid või läbi kukud. Kui mees on naisele kord andnud lubaduse teda armastada, siis ta peab seda lubadust ka pidama. Elu võib olla heitlik, kuid mehe vastutus oma abikaasa ees on suurem – neil kahel, emal ja isal, on võime luua elu. See ongi armastuse saladus."