"Homoabielu" pooldajad tähistavad USA Ülemkohtu hoone ees abielu ümberdefineerimist 26. juunil 2015. Foto: Mladen Antonov, AFP/Scanpix

Kasutades oma preesterlikku võimu otsustada inimeksistentsi kõige sügavamate küsimuste üle, otsustas Ameerika Ühendriikide “Kuninglik” Ülemkohus möödunud suvel, et kaks pluss kaks on viis; et mehel on füüsiline võimekus osaleda abieluaktis teise mehega ning et igaüks, kes usub vastupidist, on lihtsalt ja solvavalt irratsionaalne.

Nende “irratsionaalsete” hullumeelsete ja tõbraste hulka kuuluvad peaaegu kõik inimesed, kes kunagi maa pinnal on kõndinud – nii liberaalid kui konservatiivid. Seda üksmeelt on lihtne seletada. Asi pole selles, nagu oleks inimesed alati kõiges ühel nõul. Samuti pole asi selles, nagu oleksid nad järjepidevalt head mõtlejad või jagaksid ühtsama usku. Asi on lihtsalt selles, et kõne all oleva küsimuse olemus on kogu oma õitsvas hiilguses nende ninade all ja selle ignoreerimiseks või eitamiseks peaks end ebareaalsuse puntrasse mõtlema.

“See asi sinna ei käi,” ütles talumees.

Me peame tagasi pöörduma tegelikkuse juurde. “Maailma kasvamine, milles mehed saavad elada nagu mehed, on ühtlasi olnud mõistuse mõjuvõimu kasvamine instinktide üle. Kõikide instinktide, sealhulgas seksuaalse instinkti. Pole olemas eriõigust, mis vabastaks seksi mõistuse kontrolli alt. Asjaolu, et nimetatud instinkt on teistest erutavam, ei tähenda, et kontroll peaks olema nõrgem, vaid hoopis tugevam,” nagu kirjutab Frank Sheed kirjutab oma raamatus “Ühiskond ja terve mõistus” (“Society and Sanity“).

“See asi sinna ei käi,” ütles talumees. Me peame tagasi pöörduma tegelikkuse juurde.

Ehk mõistame põhimõtet selgemalt, kui muudame teemat. Kujutlegem ohjeldamatu röövellikkuse maailma, milles saamise ja enesele hoidmise instinkt poleks mõistuse kontrolli all. Kujutlegem piiritu verejanu maailma, milles auhiilguse janu ja sõjaelevus poleks mõistuse kontrolli all. Kujutlegem kontrollimatu auahnuse maailma või maailma, kus surmahirm valitseb sedavõrd inimeste mõistuse üle, et nood annavad ära kõik vabadused ainult selleks, et kardetud päeva võimalikult kaua edasi lükata. Kui küsiksime nende maailmade elanikelt õigustusi oma käitumisele, suudaksid nad kindlasti enda kasuks argumenteerida, sest inimesed on libekeelsed ja paljusõnalised, eriti kui neil tuleb välja vabandada midagi, mis on väär. Sellegipoolest poleks nende põhjendused mõistlikud, sest nad ei suuda arvesse võtta tegelikkust. Mõistlikkus tähendab mõistuse võimet juhinduda tegelikkusest, mitte aga mõistusepoolset tegelikkuse moonutamist selle paremaks sobitamiseks kirgedega. Varas võib nimetada end varanihutajaks, kuid on ikkagi varas. Sissetungija võib nimetada end piirinihutajaks, kui on sellegipoolest sissetungija. See, millel nimeks skunk, lõhnab teist nime kandes sama vastikult.

Peame pöörama pilgud tegelikkusele. Üheks levinud õigustuseks kalduvusele seksuaalseid võimeid väärkasutada on väide, et see kalduvus on loomulik ja juhuslik nähtus nagu näiteks vasakukäelisus.

Mõelgem hetkeks selle üle. Juhtumisi olen ka ma ise vasakukäeline. Mida see tähendab?

Tavaliste asjade puhul eriti midagi. Mis puudutab kätega töötamist, siis loodus on inimest õnnistanud selge asümmeetriaga. Enamik inimesi on ühe käega osavam kui teisega – nad viskavad ja kirjutavad ja käsitsevad õrnu instrumente ühe ja sama käega. Tavaliselt on selleks käeks parem käsi, umbes kümnendiku puhul inimestest aga vasak. Sellegipoolest kasutab vasakukäeline oma vasakut kätt täpselt samamoodi, nagu paremakäeline kasutab oma paremat kätt. Ta ei kõnni oma vasakul käel, nii nagu ka paremakäeline ei kõnni oma paremal käel. Ta ei näe vasaku käega, nii nagu ka paremakäeline ei näe oma parema käega. Ta ei soovi oma vasakut kätt väärastada, just nagu paremakäeline ei soovi väärastada oma paremat kätt.

Kui meessoost isik ütleb: “Minu iha minna paari teise meessoost isikuga on sama, nagu teise mehe iha minna paari naisega,” siis see lihtsalt ei saa olla tõene.

Tõsi, vasaku- ja paremakäeliste vahel eksisteerivad mõned huvitavad erinevused. Vasakukäelised on tavaliselt oma parema käega osavamad kui paremakäelised vasakuga, tõenäoliselt seetõttu, et peavad kasutama tööriistu, mille paremakäelised enda jaoks on teinud: kruvikeerajaid, kääre, muruniiduki käsistartereid, ketassaage ja käigukange. Mina isiklikult kasutan nuga parema käega ja viskan palli, parem jalg ees. Samuti leidub neuroloogilisi põhjuseid, miks vasakukäelistel on suurem kalduvus astmale, immuunsüsteemi haigustele ja kõnehäiretele. Vasakukäeliste seas on ka rohkem geeniuseid. Siiski on vasakukäelise vasak käsi sama, mis paremakäelise parem käsi. See on käsi, mitte jalg, maks, põrn, kõrv või peensool.

Kui meessoost isik ütleb: “Minu iha minna paari teise meessoost isikuga on sama, nagu teise mehe iha minna paari naisega,” siis see lihtsalt ei saa olla tõene. Esiteks tuleb arvesse võtta tema keha tegelikkust. Tema suguelundid on loodud järglaste toomiseks. See, mis neist välja purskub, pole mõnuvedelik, vaid uue inimelu seeme. Selle koht pole pärasooles, inimkeha kanalisatsiooni tülikas lõpp-punktis. Selle vägisi sinna toppimine tekitab kehale üsna palju probleeme, täpselt nagu täiskiirusel liikuva veoki tagurpidi käigule lülitamine rikub sõiduki ülekande. Veokit pole ette nähtud sel viisil juhtida. Ning meessuguorganeid ei ole ette nähtud sinna kohta panna; selle tunnistajaks on arvukad haigused, mis nimetatud organite väärkasutajate seas on levinud ning millest mõningaid muul juhul üldse ei eksisteerikski.

Niisiis ei kasuta homoseksuaalne mees oma keha nii, nagu tavaline mees või naine oma keha kasutab. See on lihtne füsioloogiline fakt.

Niisiis ei kasuta homoseksuaalne mees oma keha nii, nagu tavaline mees või naine oma keha kasutab. See on lihtne füsioloogiline fakt. Ta ei ole analoogne kirja kirjutavale vasakukäelisele, vaid fetišistile, kes kasutab oma kätt millekski, milleks see ei ole ette nähtud – närides seda, toppides näppe enesele tagumikku või kurku või tagudes oma sõrmenukke haamriga. Kui ta ütleks meile, et tema tegevus toob talle naudingut, kehitaksime vaid õlgu ja nendiksime, et ilmselt on see nii, aga see ei muuda asjade tegelikku olemust. Käed on sellegipoolest käed ja mitte võileivad, pärakuküünlad või alasid.

Nüüd võiks kõnealune meesterahvas öelda: “Me kõik teeme asju, mis ületavad inimvõimete piire. Me sõidame autodega, kas pole? Inimkeha pole loodud sellise kiiruse jaoks. See, mida mina teen, on samasugune asi.”

Pöördume taaskord tegelikkuse poole. On selge, et inimkeha on ette nähtud liikumiseks. Sellepärast on meil jalad. Leidlik inimmõistus on välja mõelnud viise liikumist täiustada, jalgade võimet täiustada. Niisiis sõidame me hobuse või vankri või rongiga või lendame lennukiga. Need on tööriistad, mis on kooskõlas terve mõistuse ja tegelikkusega. Need tööriistad täiustavad inimeses olemas olevaid võimeid, mitte ei väärasta neid. Leidub ravimeid, mis aitavad südamel verd kehas ringlemas hoida, ja proteese, mis osaliselt täidavad kaotatud jäseme funktsiooni. Kirjutamise läbi saame me “rääkida” meist ajas ja ruumis kaugel asetsevate inimestega.

Kui aga siduda tüdruku jalad kinni nii, et ta saab liikuda vaid aeglaselt ja läbi valu, siis see ei oleks liikumisvõime täiustamine. Keele läbistamine naeltega ei ole kõnevõime täiustamine. Terve käe amputeerimine ei tee keha tervemaks. Soolhappega pesemine ei tee meie nägemist selgemaks.

“Olgugi et mu keha kasutamine on normist drastiliselt erinev,” ütleb meesterahvas siis, “aga mu iha on täpselt nagu normaalse inimese iha.” Ja seegi pole tõsi.

Tõlkinud Maria Vooglaid