Londoni homoparaadist osavõtjad, 27. juuni 2015. Foto: Neil Hall, Reuters/Scanpix

Homoseksuaalsed suhted ei ole kooskõlas terve mõistusega, kirjutab Anthony Esolen kolmeosalise artiklisarja teises kirjutises ja lisab, et kui tervemõistuslikkus ehitab üles, siis hullumeelsus lagundab.

Oma eelmises artiklis käsitlesin homoseksuaalse “abielu” pooldajate arvamust, mille kohaselt homoseksuaalsus on samasugune triviaalne erinemine statistilisest normist nagu seda on näiteks vasakukäelisus. Väitsin, et tegelikkuses ei ole see nii, kuivõrd vasakukäelised kasutavad oma kätt ikkagi käena – täpselt nagu paremakäelised enda oma. Oletagem aga nüüd, et minu oponent vastab seepeale: “Hüva, sul on õigus, see pole üldse seesama. Aga mis siis? Kõigis olulistes asjades oleme me samasugused, nagu kõik teised.”

Esimene vastus sellele väitele oleks, et minu oponent räägib enesele vastu. Ühest küljest tahab ta, et tunnistaksime selle tema iha nii oluliseks, nii otsustavaks osaks tema enesemääratlusest, et hoidudes selle õnnistamisest, sellega kaasa mängimisest, selle seaduslikust tunnustamisest solvaksime tema inimlikkust ennast. Teisest küljest väidab ta peaaegu samaaegselt, et see kalduvus on triviaalne – nagu blondide eelistamine brünettidele. Me ei saa nõustuda kummagi väitega – ei väitega, et iha defineerib inimest ega väitega, et see iha või selle tähendus abielu kontekstis on triviaalne.

Teine vastus oleks, et see ei puutu asjasse, kas inimene on oma koera vastu kena, töötab oma ametipostil hoolsalt ja maksab makse või mitte. Pettur võib armastada lapsi, narkodiiler töötada kaksteist tundi päevas, pornograafia tootja võib olla aus maksumaksja ja maffiaperekonna pea võluv vestluskaaslane. Elizabeth Taylor tegi isiklikult kõik, mis tema võimuses, et abielu lõhkuda, ometi olid tal imeilusad violetsed silmad ning ta oli lojaalne ja hell sõber. Hitlerile väga meeldisid koerad. See kõik ei puutu asjasse.

Kolmandaks peaksime vastama, et väide ei vasta lihtsalt tõele. Hullumeelsust ei ole nii lihtne kapseldada ja olla väärastunud suhtes omaenese kehaga on sügav psühholoogiline hälve. On vältimatu, et see mõjutab tervet isiksust.

Olla väärastunud suhtes omaenese kehaga on sügav psühholoogiline hälve.

Lubage mul illustreerida seda väidet näidetega, mida olen kuulnud teistelt inimestel. Elas kord viiskümmend aastat tagasi üks poiss, kes ei teadnud midagi meestest, kellele meeldivad mehed. Kaks naabruses elavat meesterahvast palkasid ta muru niitma. Kui ta tööga valmis sai, pakkusid nad talle võimalust nende basseinis supelda. Poiss võttis pakkumise vastu ning hetk hiljem olid basseinis ka need kaks meesterahvast – ihualasti. Poiss jooksis minema nii kiiresti, kui jalad võtsid.

Veel üks lugu. Kaks meest palkavad ühe poisi appi mööblit kolima. Kui töö valmis saab, kutsuvad nad ta dringile ning mõistes, et ta on nende mõjuvõimuses, tõmbavad tal püksid alla ja viivad ta kordamööda tegutsedes kliimaksini. Naerdes ütlevad nad poisile, et ta võib iga kell tagasi nende juurde “lõbutsema” tulla.

Minu küsimus on järgmine. Mõnikord on ilmselgeid asju väga raske märgata. Sellised lood kohutavad meid. Aga miks nad meid ei üllata?

Sest tõepoolest, me ei ole üllatunud. Kord peatasin auto ühe rahvuspargi juures Pennsylvania osariigis, sest mu tütar tahtis näha sealset unikaalset liustikunähtust. Märkasin kohe üht meest pargitud autos. Olin lootnud, et parkimisplats on tühi, aga seal ta oli. Mõne minuti pärast kihutas mees frustreerunult parkimisplatsilt minema. Kes on üllatunud? Ühe mu ülikooliaegse toakaaslase perekonnal oli rannamajake Fire Islandil, kuulsate randadega saarel New Yorgi lähistel. Veetsime seal kord jaheda kevadvaheaja, kui rannad olid madalhooaja tõttu inimtühjad. Mu sõber näitas meile parki saare keskel, milles oli merepinnast madalam lopsakate puude ja põõsastega aed. “See on lihaturg,” ütles ta ja selgitas, et suvel veedavad seal aega alasti homoseksuaalsed mehed, oodates ükskõik, keda või mida, mis neile rahuldust võiks pakkuda. See tundus kurb ja haletsusväärne, aga jällegi, see polnud kellelegi üllatuseks.

Muudame natuke situatsiooni. Oletagem, et hoopis mehest ja naisest koosnev abielupaar palkab poisi muru niitma, ilmudes seejärel ihualasti basseini. Enesestmõistetavalt kutsuksime kohe politsei! Samas aga kortsutaksime täielikus hämmingus kulmu. Milline abielupaar teeks midagi seesugust? Kes seda iial kuulnud on?

Millised tavalised mehed ja naised tuleks tühja parklasse, otsides nimetut ja unustamisväärset seksi? Tõsi, meeltesegaduses ja kriminaalseid inimesi leidub igal pool, aga miks keegi ei üllatu, kui ta kuuleb, et teatud parklad, pargid või rannad on, nagu Fire Islandi homoseksuaalsed mehed neid ise nimetavad, lihaturud?

Vastus on väga lihtne. Tervemõistuslikkus ehitab üles, hullumeesus lagundab.

Vastus on väga lihtne. Tervemõistuslikkus ehitab üles, hullumeesus lagundab. Kui vasakukäelised peaks kord naljapärast paraadi korraldama, ei saaks me isegi aru, et nad on vasakukäelised, sest me ei suudaks neid paremakäelistest eristada või kui siis ainult selle järgi, et nad sõidaks briti päritolu autoga paremal teepoolel, kannaks pesapallikinnast paremas käes või vibutaks vasakukäeliste golfikeppe. Nad näiksid sama tervemõistuslikud kui kõik teised.

Kujutlegem nüüd paraadi kolmkümmend aastat abielus olnud inimeste auks. Sealt nad tulevad koos oma täiskasvanud laste ja mõned ka lastelastega. Nad naeratavad ja lehvitavad naabritele. Naised kannavad viisakaid kleite, mehed on enamasti mantlite ja lipsudega. Vanad sõdurid kannavad oma vormi, nagu seda teevad ka Columbuse rüütlid ja vabamüürlased. Aeg-ajalt paraad peatub ning ansambel mängib vanu armastuslaule. Paraadi juhivad härra ja proua Santoro, kes vanasti pidasid toidukaupade ja maiustuste poodi. Nad sõidavad lahtises tõllas ning on üheksakümmend aastat noored.

Keegi ei ole alasti. Keegi ei ole peaaegu alasti. Keegi ei simuleeri seksuaalvahekorda. Keegi ei kanna nahast aluspükse. Keegi ei plaksuta piitsa. Keegi ei ole avalikult vahekorras. Keegi ei uhkelda pornograafiaga, keegi ei laula roppe laule. Keegi ei propageeri seksi kolme või nelja inimese osalusel. Keegi ei eksponeeri haletsusväärselt lapsikut kinnisideed mõne kehaosa vastupidavuse või suuruse suhtes. Keegi ei kanna plakatit, millel mõnitatakse Jeesust või paavsti või Neitsi Maarjat või kedagi teist. Keegi ei tee midagi, mis paneks korralikku inimest piinlikkust tundma. Keegi ei tee midagi, mis paneks nende isasid häbist silmi maha lööma, kui nad seda peaksid nägema. Need inimesed on terve mõistuse juures.

See ei ole kokkusattumus. Tavalised mehed ja naised on oma seksuaalsed võimed integreerinud inimolemuse tegelikkusesse. Nad ei tunne vajadust reklaamida seda, mida nad magamistoas teevad, sest see pole eesmärk omaette. Nad ei pea omistama meelevaldseid tähendusi oma lemmikviisidele saavutada kehalist naudingut, sest tähendus on neis aktides juba olemas: seda tõestab laste ja lastelaste olemasolu. Nad ei pea tõestama oma tunnete kestvust, sest abielu eeldab juba oma loomu poolest kohustuste jäävust: see, mida mees ja naine teineteisega teevad, on orienteeritud ajaülese inimolendi suunas, kellel on alati ema ja isa. Veelgi enam, kui üks paraadil osalevatest abielupaaridest osutaks tähelepanu oma seksuaalsetele harjumustele, peaksime seda pühaduse rüvetamiseks, selge vee reostamiseks, millegi üleva kitsarinnaliseks trivialiseerimiseks. See mõjuks samamoodi, nagu kiriku või raekoja seina grafitiga katmine.

Homoseksuaalsed mehed aga peavad tingimata reklaamima, mida nad teevad magamistoas või saunades või kus iganes, kellega iganes.

Homoseksuaalsed mehed aga peavad tingimata reklaamima, mida nad teevad magamistoas või saunades või kus iganes, kellega iganes, mis iganes inimliku segaduse, patu ja igatsuse mutatsioonides ja kombinatsioonides. Nad peavad seda tegema sellepärast, et nende tegevusel ei ole tähendust või on see tähendus selline, mida me kainelt ei tahaks kaalutleda. Tõepoolest, mida tähendab külvata uue elu seeme mitte uue elu pelgupaika, vaid roojamise, haiguse ja kõdu paika – rentslisse?

See seletabki räigeid demonstratsioone, ning meeleheitlikke (ja lapsikuid ja haledaid) katseid tunnustada kõik veidrat; seletab alastust, rämedust ja lõppematute obstsöönsuste tulva.

See ei ole tervemõistuslik.

Tõlkinud Maria Vooglaid