Kohustuslik vaktsineerimine ei ole mitte ainult põhiseadusevastane, vaid on ka poliitiliselt väga ebamõistlik samm, kirjutab õigusteaduse professor Kai Möller Welt´is ilmunud arvamusloos.
Angloameerika õigusfilosoofias tehakse tihti vahet principle[1] ja policy[2] vahel. Policy tähendab püüdlemist väärt eesmärgi saavutamise poole, principle aga seevastu käsitleb moraalset standardit nagu näiteks õiglus või fairness[3]. Kui kasutada neid mõisteid vaktsineerimiskohustuse diskussioonis, siis on väga palju põhjuseid, miks vaktsineerimiskohustus on halb policy, miks see kohustus ei ole eesmärgile viiv ja targad riigijuhid peaksid sellest [vaktsineerimiskohustusest] loobuma. Ja ühtlasi on alust heita vaktsineerimiskohustus minema ka printsipiaalsetel põhjustel. Paljud printsiibid on liberaalse õigusriigi, nagu Saksamaa konstitutsioonis ehk siis põhiseaduses.
Normaalsetel aegadel on tihti nii, et demokraatlikult valitud seadusandja käsitleb kompetentselt policy-küsimusi, kuid on mingil määral nõrk printsiipide poolest. See ei ole lõpuni halb, sest nende küsimuste jaoks on põhiseaduskohus (ja justiitsministeerium, mis käsitleb põhiseaduslikke aspekte juba eelnõu menetlemise käigus). Nii saavad tekkida head seadused – koosmängust pigem pragmaatiliste ning eesmärgile orienteeritud lähenemise ja põhiseadusesse ankurdatud põhiväärtuste nagu väärikus, vabadus ja võrdsus vahel.
Praeguses kohustusliku vaktsineerimise diskussioonis on huvitav, et nii policy kui ka printsiipide aspekt puudutab kõiki selle tahke. See omakorda teeb debati segasemaks. Käesolevas artiklis tahaksin ma puudutada mõlemaid aspekte.
Kasutu seadus
Alustagem policy aspektidest.
1. Kohustusliku vaktsineerimise eesmärk peaks olema haiglate ülekoormuse vältimine järgmisel talvel. Kuid – kuna haiglad ei olnud juba möödunud talvel lõpuni ülekoormatud, kust tuleb veendumus, et ülekoormus ähvardab järgmisel talvel, kui sinnani toimub veel miljonite järgmiste inimeste loomulik immuniseerimine? Roheliste partei tervishoiuteemade eestkõneleja Janosch Dahmen väidab otse, et "teaduslikust vaatest" on seni ohtlikuima viirusvariandi tekkimine järgmise sügise kõige tõenäolisem stsenaarium. See vastab aga paraku ainult tema fantaasiale ja sellel ei tohiks head policies põhineda.
2. Kui diskussioonid kohustusliku vaktsineerimise osas 2022. a. novembris algasid, oli meil tegemist palju ohtlikuma Delta-tüvega. Vahepeal on muutunud dominantseks oluliselt leebem Omikroni variant. Samuti on jõudnud kasutusse ka ravim nagu Paxlovid, mis on raske haiguse kulgemise vastu väga efektiivne. Head policy-makers sobitavad oma lähenemised muutunud olukorraga.
3. Saksa erilähenemine: miks vajab just Saksamaa kohustuslikku vaktsineerimist, kui sellist lähenemist muidu (peaaegu) mitte kusagil ei järgita? (Euroopas on ainult Itaalias ja Kreekas vanemate inimeste vaktsineerimiskohustus.) See on seda seletamatum, et Saksamaal on võrreldes teiste maadega mitmeid kordi rohkem haigla- ja intensiivravikohti. Head policy-makers'id vaatavad üle oma rahvusliku taldrikuääre ja on avatud võimalustele, et isegi nende prognoosid võivad valed olla, eriti kui rõhuv enamus naabritest on jõudnud teistele järeldustele.
4. Targa riigijuhtimise juurde – seega ka good policy juurde – kuulub ka mõtlemine oma otsuste ühiskondlikele tagajärgedele. Ei ole usutav, et paljud vaktsineerimata inimesed otsustaksid vaktsineerimiskohustuse kehtestamisel end vaktsineerida. Need inimesed olid valmis mitmeid kuid pigem riigipoolse pretsedenditu, põlatud grupi avalikust elust väljajätmisega kui enese vaktsineerimisega. Väga vähe räägib selle kasuks, et nad oleksid valmis vaktsineerimiskohustuse survele järgi andma. Tõenäoliselt üritavad need inimesed kasutada järgi tehtud vaktsineerimispasse, leida arste, kes neile näiliselt selle süsti ära teeksid, maksta lihtsalt trahvid ära, minna kohtusse või kuidagi enda jaoks see asi ära lahendada. Sellise, riivetega poliitika korral pöörduksid nad riigist veel enam ära ja ei tunnistaks enam kehtiva õiguse legitiimsust. Seda ei taha aga keegi. Riik ei saa valida oma kodanikke: lõpuks peab poliitika maale ja inimestele sobima, mitte vastupidi. Vastutus selle eest on rahva valitud policy-makers'itel.
Põhiseadusvastane seadus
Ja lõpuks kaalume printsiipe.
1. Iga kehalise puutumatuse riive on problemaatiline ja vajab põhjendust. Vaktsineerimiskohustus aga ületab oma intensiivsuselt kõrgelt selle, mida me seni olime valmis ühishüve huvides aktsepteerima. On selge, et vere võtmine alkoholijoobe kontrolli raames on küll kehalise puutumatuse riive, kuid siiski põhjendatud riive. Vaktsineerimiskohustuse juures on aga asi selles, et inimestele süstitakse vastu nende tahtmist ja karistuse ähvardusel kehasse substantsi, mis vallandab seal füsioloogilise reaktsiooni. Kes ei mõista, kui tõsine asi see on, võiks kujutada endale ette, et tema puhul tarvitataks samamoodi mingit substantsi, mille kasutamisest ta keeldub. Tõsiasjast, et kohustuslik vaktsineerimine on ekstreemselt raske põhiseaduse riive, võiks olla policy-maker'ile võib-olla ka edaspidi ükskõik, kui ta arvab, et vaktsineerimiskohustus lahendab probleemi (ja ei puuduta negatiivselt väga paljusid tema valijaid). Kuid inimväärikuse, vabaduse ja võrdsuse põhiseaduslikud printsiibid nõuavad just ja nimelt nende inimestega arvestamist, kes on eriliselt plaanitud seaduse surve all.
2. Siia juurde lisandub ka see, et vaktsiin, mida peaks kohustuslikult manustama, on endiselt tingimusliku loaga kasutusel. Juba ainuüksi see peaks välistama trahviga tagatava vaktsineerimiskohustuse. Ütelgem otse välja: kolm aastat tagasi oleks iga riiklikku eksamit sooritav jurist eksamil läbi kukkunud, kui ta oleks esindanud seisukohta, et seadusega võiks sätestada tingimusliku kasutusloaga vaktsiini kohustusliku süstimise. Eksamineerija oleks silmi pööritanud ja saatnud ta õppima proportsionaalsuse printsiipe või võib-olla koguni inimväärikusse puutuvat.
3. Teatud viisil on üle 60-aastaste vaktsineerimiskohustusse, nagu seda kohustusliku vaktsineerimise viimase võimalusena diskuteeritakse, põhiseadusvastasus veel selgemalt näkku kirjutatud, kui üldise, üle 18-aastaste vaktsineerimiskohustuse korral. Viimase puhul saaks kuidagi veel väita, et see on teiste inimeste kaitseks – isegi kui see on viimaste kuude jooksul muutunud aina vähem usutavaks. On ju argument, et nii nagu autot peab hooldama, et see oleks tänavaliikluseks sõidukõlblik, peab ka inimene olema vaktsineeritud, et mitte kujutada ohtu ühiskonnale. Üle 60-aastaste puhul on aga selge, et küsimus ei ole teiste inimeste kaitsmises, vaid siin on tegemist paternalistlikult motiveeritud vaktsineerimiskohustusega: siin kohustatakse end vaktsineerima inimeste gruppi, kes moodustab 94 protsenti surmajuhtumitest. Ka see paternalism murrab tabu.
Kui selline mõtteviis levib, siis võiks järgmiseks tulla kolesterooli- või vererõhualandaja kohustus või kohustuslik ennetav rinnaamputatsioon geneetilise rinnavähi eelsoodumusega naistel jne. Rääkimata dieedikohustusest, alkoholist loobumise kohustusest ja suitsetamise keelust – need meetmed on oluliselt vähemproblemaatilised, sest siin ei ole kehalise puutumatuse riivet. Ja alati saab siin kasutada argumenti, et see on vajalik, kuna paksud, suitsetajad, alkoholilembesed ja vähi eelsoodumusega inimesed koormaksid muidu võib–olla haiglad üle.
Igaüks, kes meeleldi vaktsineerimata inimeste kallal võtab, kuna nad on ju nii irratsionaalsed ja ebamõistlikud, peaks hetkeks peatuma ja küsima, kui mõistlik ja ratsionaalne on tema enda eluviis ja mis on tulevikus võimalik tema endaga pärast siin toodud pretsedente. Patsiendiautonoomia riive – ehk õigus otsustada autonoomselt oma ravi üle – on õigustatult tabu. Me ei ole, ka mitte ligilähedaseltki, sellises eksistentsiaalses hädaolukorras, kus me peaksime kaaluma selle, inimväärikusse ankurdatud põhimõtte lõdvendamist.
Poliitikute juures on teatud mõttes näha, et nad huvituvad rohkem policy'st kui printsiipidest: hea poliitika tahab lahendada probleeme. Kuid täpselt nii, nagu hea põhiseaduse valdkonna jurist ei ole pime policy aspektide osas, hoiab hea poliitik silma peal inimväärikuse, vabaduse ja võrsuse printsiipidel, mis on meie põhiseaduse aluseks. Ei printsipiaalsetel ega poliitilistel põhjustel ei ole liberaalses põhiseaduslikus riigis vähimatki ruumi Covidi vastasele vaktsineerimiskohustusele.
Kai Möller on Londoni majanduskooli juuraprofessor.
Tõlkis René Allik
[1] principle – pintsiip
[2] policy – poliitika
[3] fairness – õiglus