Hollandi linnas Nijmegenis ründasid erinevate nn seksuaalvähemuste esindajad füüsiliselt katoliiklasi, kes avaldasid seadusega kooskõlas meelt rõivafirma Suitsupply sodomiitliku tänavakampaania vastu.

Katoliikliku organisatsiooni Civitas Christiana korraldatud rahumeelsele meeleavaldusele ilmus kohale rohkem kui sada homoaktivisti, kes asusid meeleavaldajaid solvama, mõnitama ja füüsiliselt ründama, samuti hävitama omavoliliselt meeleavaldajate trükimaterjale.

Homoaktivistid hõõrusid meeleavaldajatele näkku mitmesugust sodi ning koguni lõid neid rusikatega näkku. Samuti sõimasid nad meeleavaldjaid fašistideks ja skandeerisid "Jumal on homo!" ja "Elagu saatan!"

Politsei pidi meeleavaldajate kaitseks palju kordi sekkuma, ent tegutses sellest hoolimata absurdselt passiivselt ja ükskõikselt, jättes ilmselgelt oma seadusest tulenevad kohustused täitmata ja meeleavaldajatele kohase kaitse pakkumata.

Et mõista, kui silmakirjalikus ühiskonnas me elame, mõelgem korraks, milline olnuks politsei ja meedia reaktsioon, kui kristlased ja teised konservatiivid oleks sarnasel moel rünnanud näiteks homoparaadil osalejaid.

Reaalsus on see, et need inimesed, kes jutlustavad pidevalt sallivusest ja süüdistavad nendega mitte nõustujaid vihkamises, on tegelikult ise ühiskonna ilmselt kõige sallimatum ja vihkajalikum kontingent.

Meestele, kes meeleavaldusel vapralt seksuaalhälvikute mõnitamist ja rünnakuid talusid, tuleb aga tõsiselt au anda. Üks asi on rääkida sellest, et on vaja õigeid väärtusi kaitsta ega tohi lubada neid kõrvale tõrjuda – hoopis teine asi on ise seda reaalselt teha – julgelt, kindlameelselt ja väärikalt – seistes silmitsi vihkamist täis agressiivsete revolutsionääridega.

Ühelt poolt on niisuguste sündmuste kontekstis masendav mõelda, millisesse kultuurilisse olukorda Euroopa on jõudnud. Teiselt poolt pakub aga selline olukord parematele meestele võimaluse end proovile panna ja esile tõusta. Selles perspektiivis on Hollandis toimunu suur murrang, kuna purustati konsensus – leidus mehi, kes astusid esile ja ütlesid, et me ei kuuletu valede diktatuurile ega nõustu end tsensuurile allutama.

Ideoloogilise diktatuuri kehtestamise ja igasuguse opositsiooni lämmatamise ambitsiooniga vastaspoole ajab see ootuspäraselt raevu, mis omakorda toob kaasa selle positiivse tulemuse, et sallivuse eestkõnelejate maskid langevad ning üha enamatele inimestele paljastub nende maskide tagant tülgastavalt sallimatu ja vihkamist täis lõust.